Palderjan

Palderjan (Valeriana officinalis L.) harilik palderjan – rahvapärased nimetused on vallerjaan, ülekäijarohi, kassiviinad, krambirohi. Kuulub sugukonda palderjanilised, perekonda palderjan. Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus (0,25) 0,5¼1 (1,5) m. Õied on enamasti mõlemasugulised, ühe sümmeetriateljega. Õiekate kaheli, alusel õõnsa kotja moodustisega. Tupp liitlehine, tipmed õitsemise ajal sissepoole käändunud, hiljem moodustavad seemnise tipul asuva pappuse. Kroon liitlehine, lehterjas, viie tipmega ja enam või vähem roosakas, harvem valge. Õied on koondunud suhteliselt suurde ja tihedasse, rohkesti harunevasse sarikasse. Sarikad on enamasti vastakuti ja moodustavad vahel kännase. Õitseb juuni lõpust septembrini. Sile või veidi karvane seemnis. Levib tuule abil, on varustatud pappusega. Viljad valmivad alates augusti algusest, ei valmi üheaegselt. Lehed on paaritusulgjad liitlehed (2) 4¼11 paari sulglehekestega, väga harva ka lihtlehed. Lehekesed on munajassüstjad kuni lineaalsed, terve või hambulise kuni saagja servaga. Tipmine leheke on sageli teistest väiksem. Asetsevad varrel vastakuti. Maapealne vars on püstine, õõnes, pealt sooniline, paljas või vaid alusel veidi karvane. Risoom on lühike, kuid suhteliselt jäme, rohkete narmasjate juurtega, valkjas kuni helepruun. Risoomil esinevad ka lühikesed maa-alused võsundid. Paljuneb seemnetega, vähem ka maa-aluste võsunditega. Kasvab laialdaselt nii Euroopas kui Aasias, kuid esineb mitmeti erinevate vormide või varieteetidena. Eestis sage. Kasvab sagedamini niisketel, kuid vahel ka kuivematel päris-, loo-, lammi-, soo- ja rannaniitudel, madalsoos, lodumetsas, puisniitudel, sageli kraavikallastel, metsaservades ja võsastikes. Eelistab viljakamat mulda. Õisi tolmeldavad putukad saavad nektarit. Mõned loomad söövad taime maapealseid osi, harvem kraabitakse välja risoomi ja juuri. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine.Eeterlikke õlisid sisaldavaid tugeva lõhnaga risoome ja juuri on juba kaua aega tarvitatud ravimina. Peamiselt kasutatakse rahustina ja uinutina. Hästi arenenud juurestikuga varieteedid on leidnud kultiveerimist. Neist valmistatakse ravimitööstuses mitmeid erinevaid preparaate, ka südame ja veresoonte neurooside vastu, seedeteede krampide ravimiseks. Osadele inimestele avaldavad rahustamisele vastupidist ergutavat toimet. Rahvameditsiinis on kasutatud ka taime maapealset osa. Taim on veidi mürgine, mistõttu suures koguses või pikaajalisel tarvitamisel võib tekkida peavalu, rahutus, unetus, erutusseisund, silmapupillide laienemine ja ebakorrapärane südametegevus.

Palderjani rahustavast toimest on ilmselt igaüks kuulnud. Kuid tegelikult on palderjaniga seotud nii palju uskumusi ja legende, et neist võiks kirjutada päris korraliku raamatu. Palderjani tunneme ära roosakate õite ja paaritusulgjate vastakuti asetsevate lehtede järgi. Õied on tal koondunud suurde tihedasse tipmisesse õisikusse. Kui aga üles kaevata tema maa-alune osa, siis ülitugeva lõhna järgi tunneb ta juba mitme meetri kauguselt ära. Palderjani maapealsel osal sellist iseloomulikku lõhna ei ole. Osad inimesed lihtsalt ei kannata tema intensiivset lõhna. Sel on ka põhjus olemas: tegelikult on palderjan mürgine. Eks ole ju inimene pea kõik mürgid enda teenistusse haaranud, tuleb leida vaid õige aeg, koht, annus ja kasutamisviis.

Ravimtaimena tuntakse palderjani juba meie ajaarvamise algusest saati, seega on ta kindlalt üks vanimaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Selleks kogutakse palderjani sügisel: septembris või oktoobris. Suvel on taime risoomil ja juurtel olemas küll tugev lõhn, kuid toimeaineid on suhteliselt vähe, seega on  ta ravimina väheväärtuslik. Taimed kaevatakse üles, risoom koos juurtega pestakse hoolikalt, eemaldatakse kõik väikesed kivikesed ja mullaosakesed, vajadusel lõigatakse risoom ribadeks, kuid arvukaid juuri ära ei lõigata. Edasi lastakse tal nõrguda ja siis pannakse vilusse 30¼35 °C kätte kuivama. Riknemise vältimiseks tuleb juurikakihti sageli segada. Selline ravim säilib kasutamiskõlblikuna kuni kolm aastat.

Kuna sügisel on palderjani kasvukohta küllaltki raske leida, siis on nüüd hakatud teda põldudel kasvatama. Ka valitakse sinna seemned suurte juurtega taimedelt. Suurem osa põldudelt saadavast saagist läheb ravimitööstuse tarbeks. Neist risoomidest ja juurtest tehakse rohtusid samade hädade vastu, mille vastu on neid tarvitanud rahvatargad, kuid rohtudes on toimeained palju kangemal kujul. Peab siiski teadma, et kõigile ei mõju palderjanipreparaadid ühtviisi. Mõnele toimivad need rahustamise asemel hoopis ergutavalt. Paljud on ju ilmselt kuulnud ka seda, miks palderjani üks nimi on kassiviinad. Kassidele meeldib väga palderjanijuurt närida, see tekitab neis tõelise joobe. Ning vajalik on teada ka seda, et suurtes kogustes või pikaajalisel palderjani tarvitamisel võib tervis hoopis korrast ära minna: tekivad peavalu, rahutus, unetus, südamehäired.

Lõpuks ka sellest, et huvitavale taimele, nagu palderjan seda on, on omistatud palju ebaõigeid omadusi. Teda on kasutatud võlumiseks ja nõidumiseks ning isegi armurohuna. Eestigi vanarahva hulgas on laialt levinud nimed kurjakahetsemisrohi, külanaesterohi, nõiarohi ja teised sellised. Kes teab, kui palju muistendeid ja vahvaid lugusid nende nimede taga veel on.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/palderjan.htm

Palderjan

Astrid Lepik

11. jaanuar 2011 09:24

Rahvameditsiinis on palderjan tuntud tema rahustava toime poolest. Harilik palderjan (Valeriana officinalis) on mitmeaastane taim, kelle kasvukõrguseks on 40-120 cm. Tumerohelised lehed on paaritusulgjad, vars püstine, vaoline ja õõnes. Tema väikesed valkjad või punakad lõhnavad õied on koondunud tihedasse ebasarikasse. Õitseb juulis-augustis.

Kogu taim, ka juured, omavad äratuntavat aromaatset, vaid palderjanile omast lõhna. Seesama lõhn hullutab ka kasse, kes taimel püherdamas ja sirtsutamas käivad. Siit ka taime rahvapärane nimetus – kassiviinad. Aga taime teatakse ka nimetuste all nagu vallerjaan, ülekäijarohi, krambirohi, rebase- e rabanduserohi. Rahvausundeis on omistatud palderjanile maagilisi omadusi – teda usuti kaitsvat kuradi, kurjade vaimude, kurja silma ja nõidade eest.

Palderjanile meeldib kasvada kohtades, mis on päikselised või veidi varjulised. Teda leidub raiestikel, aruheinamaadel, lepa ja pajuvõsa läheduses, jõgede kaldail – kohtades, kus muld on parasniiske kuni niiske ning nõrgalt happelise reaktsiooniga ja keskmise toitainetesisaldusega.

Ka koduaedades saab palderjani edukalt kasvatada. Ta võib kuuluda nii maitsetaimede kollekstiooni kui täiendada püsilillepeenart.

Palderjan saab kenasti hakkama tavalisel toitaineterikkal aiamullal. Taimed võib osta või hankida loodusest, aga ka varakevadel külvatud seemneist (idanemisaeg 2-4 nädalat) saab sügiseks kenad taimed, mis hakkavad õitsema alles tuleval aastal.

Ravimtaimena kasutatakse palderjani juurt, mis kogutakse kas varakevadel enne lehtede ilmumist või hilissügisel, mil taim on oma kasvu lõpetanud.

Mullast puhastatud juured pestakse hoolikalt külma veega ja jäetakse mõneks päevaks tuppa tahenema. Juurikad kuivatatakse aeglaselt, neid aeg-ajalt segades umbes +30…+35º C juures. Seejärel kuivatatud juured peenestatakse ja säilitatakse suletud nõus, sedasi hoituna on nad kõlbulikud kuni kolm aastat.

Palderjan on rahustava toimega, temaga on ravitud südamehäireid, valu, krampe ja unetust, ta soodustab keskendumist, seedetegevust ja aitab mao- ja soolespasmide korral. Palderjanist on abi ka üleminekuea vaevuste korral.

Palderjani tarvitatakse nii teena, teesegu koostisena, ekstraktina või tinktuurina. Osadel inimestel võib palderjani tarvitamine põhjustada rahustava toime asemel hoopis ärritusseisundeid, ka ei maksa palderjani tarbimisega liiale minna, siis ilmnevad seedehäired, unetus, peavalu jms nähud.