Õunamähkur

Õunamähkur (Cydia pomonella) Õunamähkuri liblikate väljapüük feromoonpüünistega sobib hästi koduaedadesse, kus ei soovita kasutada või kasutatakse võimalikult vähe insektitsiide. Kasutamine: Feromoonpüünis on väike plastikmajake, kuhu pannakse kuivamatu liimiga sisepõhi ja feromooniga – pulmalennul isasliblikaid ära pettev spetsiaalne lõhnaaine – immutatud kapsel. Püünis meelitab isasliblikaid majakesse, kus nad liimipõhjale kinni jäävad ja hukkuvad.

Kasutades oma aias feromoonpüüniseid, saate avastada õunamähkuri olemasolu aias – hinnata püünispüükide põhjal, kas pritsimine on vajalik, vajaduse korral viia pritsimine läbi õigel ajal. Feromoonpüüniste kasutamisel õunamähkuri jälgimiseks (monitooringuks) riputatakse need umbes silmade kõrgusele, nii et neid oleks võimalik iga nädal kontrollida. Püünis riputatakse võimalikult horisontaalselt õunapuu lõuna-või läänepoolse välimise oksa külge, nii et ta oleks varjatud otseste päikesekiirte eest.

Kui püünised on nädala jooksul püüdnud rohkem kui keskmiselt 5 liblikat püünise kohta, soovitatakse teha pritsimine insektitsiidiga 7-14 päeva möödudes. Nimelt kulub õunamähkuri liblika munetud munade valmimiseks ja nendest röövikute koorumiseks ilmastikust olenevalt erinev aeg, aga pritsimine peab sattuma perioodile, mil röövikud on veel noored ega ole jõudnud tungida viljadesse.

Pärast pritsimist tuleks õunamähkuri lendluse jälgimist jätkata ja kui püünisesse sattunud liblikate arv tõuseb uuesti üle tõrjekriteeriumi, so üle 5 liblika nädalas, tuleks läbi viia teinegi pritsimine. Selle aeg valitakse juba vastavalt kasutatava insektitsiidi juhendile (tavaliselt 2-3 nädalat peale esimest pritsimist).

Kui püünispüügid on alla, tõrjekriteeriumi, on soovitav mitte pritsida! Sellega säästate loodust Ja hoiate kokku asjatud kulutused insektitsiidile. Kasutades püüniseid suuremal arvul saate õunamähkuri liblikate väljapüügi abil vähendada tema arvukust.

NB! Põhjadel kasutatav liim on väga kleepuv ega ole veega maha pestav. Käte puhastamiseks võib kasutada tavalist või lakibensiini (white spirit); vähem efektiivne on toiduõli vmt.

Püünise kokkupanek. Püünise põhjatahu otsad murtakse üles. Liimpõhjad tõmmatakse lahti ja üks liimpõhi asetatakse liimiga ülespoole püünise põhjale. Liimpõhja keskele asetatakse kummist feromoonkapsel. Läbi aukude pannakse kinnitusdetailid, mille abil püünis kinnitatakse oksa külge.

Püünis riputatakse horisontaalselt puu lõuna-või läänepoolse välimise oksa külge, nii et ta oleks varjatud otseste päikesekiirte eest. Tagavarakapslit säilitada suletud pakendis jahedas kohas.

Õunamähkuri (Cydia pomonella) ehk kõnekeeles õunaussi valmikud on väikesed, u 10 mm pikkused pruunikashallid liblikakesed. Tiibade siruulatus on umbes 20 mm ja esitiibadel on iseloomulik muster.Õunamähkuri lendlus toimub hämaras sooja ja vaikse ilmaga, päeval istuvad nad märkamatult puutüvedel või okstel. Peale lendlust ja paaritumist muneb emasliblikas ühekaupa munad viljadele või lehtedele. 7-14 päeva möödudes kooruvad munadest röövikud, kes toituvad viljades kuu kuni poolteist, siis lahkuvad ja otsivad talvitumiskoha enamasti koorepragudes, kus ka eelnevalt nukkuvad.

Õunamähkur on küll ammu tuntud, kuid endiselt tülikas ja alistamata kahjur.

Luule Metspalu, EMÜ taimekaitse osakond

2. aprill 2013 10:23

Iga aiaomanik tahab süüa omakasvatatud mürgi- ja kahjustusevabu puuvilju, kuid enamasti tuleb saaki jagada konkurentidega. Kõige tuntumad neist on „õunaussid“ – õunamähkuri (Cydia pomonella sün. Laspeyresia pomonella) röövikud. Nemad jõuavad saagini esimesena. Väljaheidetega reostatud kaevetega õunad varisevad ja lähevad kergesti mädanema ning meie neid süüa ei taha. Kui vastasega aga midagi ette ei võta, näppavad õunaussid neile edukal aastal meilt kogu saagi.

Õunamähkuri algkoduks peetakse Väike-Aasiat, aegade jooksul on ta sealt aga levinud kõikjale, kus kasvab õunapuid jt talle meelepäraseid toidutaimi. Inimesed aitasid asjale ise kaasa, vedades õunamähkuriga puuvilju üle ilma laiali. Liblikad on ise kehvavõitu liiklejad, vastsed liiguvad enamasti vaid ühe puu piires.

Arvati, et õunamähkur on püsipaikne. Uuringud on aga näidanud, et igas populatsioonis võtab teatud hulk võimekamaid liblikaid ette ka pikemaid (kuni 10 km) lennuretki ning vallutab sedasi lähipiirkonnas uusi asupaiku. See putukas on eri elupaikades nii edukalt kohastunud, et moodustab lokaalseid rühmi ja populatsioone, mis mõnevõrra erinevad morfoloogiliste, arenguliste ning füsioloogiliste omaduste poolest.

Soodsas kliimas võib suve jooksul areneda mitu kahjuripõlvkonda. Meil piirduvad õunamähkurid üldiselt ühe põlvkonnaga, kuid eriti soodsate tingimuste korral esineb osaliselt teist, nn surmale määratute põlvkonda – nende areng ei jõua võiduka lõpuni.

Isu käib roosõieliste järele

Õunamähkuri röövikud on oligofaagid – s.t nende toiduks sobivad vähesed suguluses olevad taimeliigid – õunauss tahab roosõielisi (Rosaceae). Nad eelistavad õunu, kuid menüüsse kuuluvad ka pirnid, ploomid, aprikoosid, virsikud, kirsid, viirpuumarjad ja kastanid. Ameerikas on ta paljudes piirkondades spetsialiseerunud isegi Kreeka pähklitele. Luuviljalisi kahjustatakse siiski suhteliselt harva, enamasti vaid siis, kui läheduses on väga tugevasti kahjustatud õunaaed. Esimene valik pole ka pirnid. Noored viljad on ju kõvad ja “hammas ei hakka peale”, valmivad pirnid maitsevad paremini.

Õunamähkuri väheldase liblika tiibade sirulaius on kuni 22 mm. Eestiivad on lillaka varjundiga tumehallid, neil näeb tumedamaid ja heledamaid ristitriipe ja tipus on ovaalne punakaspruun laik. Helepruunide tagatiibade välisservad on ripsmetega. Päeval istub liblikas liikumatult oksal või tüvel, tiivad katusjalt kokku pandud ning tänu kaitsevärvusele jääb ta seal üsna märkamatuks.

Liblika muna on ümarovaalne, lapik, hõbedaselt läikiv ning kaetud õhu käes hanguva nõrega. Hilisemas arengustaadiumis kumab munakoorest läbi punane ring ja siis ka rööviku must pea. Kuna munad asuvad üksikult ja on väga tillukesed (1 mm), on neid äärmiselt raske märgata.

Äsja koorunud röövik on kuni 2 mm pikkune, valge, kergelt roosa varjundiga. Täiskasvanuna on ta kuni 20 mm pikkune, kehal on hallid, hästi märgatava karvaga käsnakesed, pea ja rindmiku kilp on pruunid. Noor nukk on alguses valkjas, hiljem kollakaspruun kuni tumepruun, 10¬–12 mm pikkune, tihedas valges kookonis. Emane nukk on isasest pikem ja laiem.

Lindude talvine kõhutäide

Õunamähkur talvitub vastsediapausis täiskasvanud röövikuna kookonis ning talub üsna madalaid talvetemperatuure. Kookoneid on siis koorepragudes, viljapuude all kõdus, kooremultšis, kuid ka puuvirnades, õunahoidlas ja pakkekastide seintel. Õnneks harvendavad linnud talve jooksul nende ridu tõhusalt.

Kevadel enne nukkumist närib röövik kookoni otsa augu, et nukust arenev liblikas välja pääseks. Nukkumine algab siis, kui õunapuul hakkavad värvuma esimesed õiepungad. Enamik vastseid nukkub õitsemise algul, osa aga isegi kuu aega hiljem. Esimesed liblikad ilmuvad siis, kui õunapuud õitsemist lõpetavad, isased mõni päev varem kui emased. Nende lendlust mõjutab ilmastik ja eriti pahasti mõjub madal temperatuur.

Isegi soodsate ilmadega kestab lendlus pikalt, üha uusi valmikuid ilmub 6–7 nädala jooksul. Liblikad kooruvad hommikutundidel, kuid lendlevad paar tundi enne ja paar tundi pärast päikeseloojangut, eriti meeldivad neile soojad ja niisked õhtud.

Nad munevad kohe pärast paarumist. Sobivaim temperatuur paarumiseks ja munemiseks on üle 16°, aga kui temperatuur langeb alla 15°, munemine lakkab. Püsivalt 10° juures ei hakka munad arenema.

Olelusvõitlus õunte pärast

Üks emane võib lehtedele ja hiljem viljadele muneda kuni 100 muna. Munast väljunud tilluke hele röövik on suure tumeda pea ja hästiarenenud suistega. Lehtedel koorunud röövikud liiguvad viljade otsingul kärmelt ringi, ja kui sööki ei leia, siis röövik hukkub. Õnnelik viljaleidja otsib õunal sissenärimiseks sobivat paika. Kui ta satub kokku teise röövikuga, lüüakse nõrgem viljalt minema.

Sissenärimisel koort ei sööda, see tõstetakse kõrvale. Viljas toitutakse küll viljalihast, kuid eesmärk on jõuda valgurikaste seemneteni. Õunamähkuri kahjustuse reedab auk õunas, sealt on väljutatud pruuni näripuru. Röövik võib õunast mõnikord sama teed välja tulla, kuid enamasti näritakse ka väljumisava, selle juures näripuru pole. Röövikujärk kestab ligikaudu kuu aega.

Täiskasvanud röövik sõidab õunaga puu otsast alla, väljub, otsib varjulise koha, närib pesaruumi avaramaks, koob endale ümber tiheda valge kookoni ja jääb talvituma.

Noored röövikud, kes võtavad õunakoorest sobivat kaevandikohta valides proovitükke, tekitavad õunale iluvigu, kuid ei põhjusta olulist kahju. Alles siis, kui leitakse sobiv sisenemiskoht, järatakse end vilja.
Areng viljas kestab kuni kolm nädalat, siis sünnib suur mitmeharuline kaevend, mida täidavad pruunikas näripuru, ekskrementide ja võrgendiga läbi põimunud tombukesed. Sellega massiga korgitakse esialgu kinni ka sisenemiseava. Kui ekskremente koguneb käikudesse nii palju, et ussil tekib enda mahutamisega raskusi, aetakse see välja.

Kaevendid kulgevad seemnte suunas. Seemnekambrisse jõudes pistab röövik seemned nahka ja vili variseb. Kui õun on väike ja vastse areng pole lõppenud, liigutakse järgmisesse õuna, mis puutub tihti eelmisega kokku. Üks röövik võib kahjustada 3–4 noort õuna.

Väljaheidetega reostatud kaevandites võivad areneda bakterid ja hallitusseened. Kui soojust ja niiskust piisab, võivad need toota inimesele väga mürgiseid aflatoksiine. Seega on tervislikum ussiaugud enne õunte söömist või töötlemist õunast laialt välja lõigata.
Õunamähkuri kahjustus on suurem vanadel paksu korbaga õunapuudel, sest nende tüved pakuvad piiramatuid talvitumisvõimalusi. Noortel siledakoorelise tüvega puudel on pesaruumi raskem leida. Meil kahjustavad õunamähkurid rohkem suve- ja sügissorte.

Tõrje – insektitsiidid

Õunaussi vastu on mürke kasutatud juba rohkem kui kaks sajandit. Algul peeti edukaid kaitselahinguid arseenipreparaatidega, kuid õige pea muutus õunamähkur nende vastu tundetuks. DDT kasutuselevõtt tõi õunamähkurile hävingu. Rõõmu ei jätkunud aga kauaks, õunamähkur vastas resistentsusega. Käiku läksid üha uued ja mõjusamad preparaadid.

Praegune tõrjevahendite nimekiri on pikk ja see varieerub, sõltudes maast või regioonist. Siin on närvimürke (fosfororgaanilised ühendid, karbamaadid, püretroidid, neonikotinoidid, spinosaadid), lihasemürke (avermektiinid, diamiidid), valgusünteesi inhibiitoreid (tetraamhappe derivaadid), putuka kasvuregulaatoreid (kitiini sünteesi inhibiitorid, juveniilhormooni analoogid).

Õunamähkur vastab aga oma relvadega ning resistentsus tekib üha uute preparaatide vastu. Pealegi on selle kahjuri tõrje komplitseeritud. Ajastamine peab olema väga täpne, sest mürk saab mõju avaldada vaid sel ajal, kui noorröövikud on munast koorunud, liiguvad viljadel ja lehtedel ning pole veel vilja kaevunud – tegu on mõne tunni kuni mõne päevaga. Vilja sees on röövik välismõjude eest kaitstud. Samas on liblikate munemisperiood pikk ja kaevumiskohta otsivaid noorröövikuid jätkub kauaks. Seetõttu tulebki õunapuid korduvalt ja sagedasti pritsida, kuid see seab löögi alla kõik aias tegutsevad elusolendid, ka inimese.

Ka mahedalt on lootust

Poes näeme ilusaid ussiaukudeta õunu – õunaussidel pole tihedas mürgisajus olnud mingit edulootust. Mida rohkem on müügis selliseid kurja kuninganna mürgiõunu, seda enam igatseme mürkideta, aga ka ussideta õunu.

Õunamähkuril pole meie mahedast mõtteviisist sooja ega külma, tema järab õunad ikka auklikuks. Seega on valida, kas lepime näsitud õuntega või otsime vaenlasele koha kätte näitamiseks keskkonda ja inimest säästvaid meetodeid.

Maheaedades on õunamähkuri tõrje toidukaudselt mõjuvate preparaatidega (neem, püretriinid jm) küllalt komplitseeritud, kuna liblikad ja röövikud käituvad hoopis teisiti kui muud liblikalised. Röövikud ei söö lehti ega vilja koort ning puutuvad väliskeskkonnaga kokku väga lühikest aega.
Asi pole siiski lootusetu ka koduaias.