Maasikas

Maasikas (Fragaria) ca 20 liigiga puhmiktaimede perekond roosõieliste (Rosaceae) sugukonnas, mis looduses kasvavad peamiselt Euraasia ja Ameerika metsades ja avatud maastikel. Maasikatel on kolmehõlmalised lehed ja enamasti valged või roosakad õied, millest arenevad magusamaitselised viljad. Vaid kultuursortide viljad ei pruugi kõik magusad olla, kui nad on aretatud pinnakattetaimeks eelkõige õite ja lehtede dekoratiivsuse eesmärgil.

Kasvuks vajavad toitaineterikast niisket, kuid vett hästi läbilaskvat neutraalset mulda ja päikeselist kuni poolvarjulist (seejuures hea õhustusega) kasvukohta. Paljundada saab seemnetega ja hiljem ka tütartaimedega, mis kasvavad võsunditele. Seemned külvatakse kevadel ja nad idanevad 13-18°C juures.

Eestis kasvab looduses (ja kasvatatakse aedades neid ja neist aretatud sorte) kolm liiki. Metsmaasikas (F. vesca) – 6-20 cm kõrge puhmiktaim, mille juurmised kolmetised lehed on pikkade rootsude ja siidjate karvadega. Väikesed valkjad kahesugulised õied on koondunud ebasarikaisse. Viljad on väikesed, munajad kuni ümarad, punased, harvem kollakasvalged, aromaatsed ja magusad. Õitseb mai lõpul juuni algul ja saaki hakkab andma juuni teisest poolest.

Tema teisenditest on tähtsaim kuumaasikas (F. vesca  var. semperflorens), mõningate autorite järgi kuulub kuumaasikas omaette liiki (F. semperflorens). Puhmiku kõrgus ulatub 30 cm, õisi on õisikus rohkem kui metsmaasikal ja viljad on suuremad ning võivad kujult olla ka isegi piklikkoonusjad, värvuselt punased või punakaskollased. Saaki annavad juuni teisest poolest kuni sügiseni. Temast on aretatud ka võsunditeta sorte.

Lääne- ja Põhja-Eesti lubjastel kuivadel kinkudel, loodudel, teeservadel ja jõekallastel kasvab teise loodusliku liigina muulukas (F. viridis). Puhma kõrgus  5-20 cm, võsundid on lühikesed, peened või isegi puuduvad. Lehed on pealtpoolt kaetud hõredate, altpoolt tihedate siidjate karvadega. Õied ja viljad on metsmaasikast suuremad, viimased kujult ümarad kuni äraspidimunajad ja värvilt kollakas-või rohekasvalged, ainult tipust ja päiksepoolsest küljest punased.

Metsmaasikaga väliselt sarnane ja tihti segamini aetav on kõrge maasikas (F. moschata). See taim on kasvult kõrgem (15-40 cm), lehed on suuremad ja vähem karvased, õisi on õisikus rohkem ja õied on enamasti ühesugulised, taimed sageli kahekojalised. Viljad sageli valged või päikesepoolselt küljelt roosad. Kasvab enamasti hõredates metsades, parkides ja metsaserval. Temast on aretatud ka kultuursorte.

Enim tuntud ja armastatud ning laialdaselt sordiaretust on  teostatud aedmaasikaga (F. x  ananassa, syn. F. x grandiflora.). Esineb ainult kultuuris ja on tekkinud esmalt tšiili maasika (F. chiloensis) ja virgiinia maasika (F. virginiana) ristamise tulemusena. Sellesse rühma kuuluvad kõik aretatud suureviljalised maasikasordid ning ka kaks saaki andvad nn remotantsordid. Viimased annavad saaki juunist sügiskülmadeni. Võsunditel tekkinud tütartaimed annavad saaki veel samal aastal.

Maasikas tahab palju päikest ja viljakat mulda

18. juuli 2013 Aialeht

Refereeritud ajakirjast „Дом,сад,огорд“

Toimetas:Astrid Lepik

Armastatud maasikaid kasvatatakse küll igas koduaias ning entusiastid kasvatavad neid isegi linnakorteri väikesel rõdul.

Maasikate kasvatamisest on kirjutatud palju raamatuid, teadustöid ja artikleid ning ses tohutus infotulvas on kerge segadusse sattuda. Kuid mis on need põhilised asjad, millega maasikate kasvatamise juures arvestada ja mis tagavad maitsvad ning magusad maasikad?

Maasikate maitse ja kvaliteet on otseses seoses päikesevalgusega. Seetõttu tuleks maasikataimed istutada aia kõige päikeselisemale kohale. Ööpäevas peaksid taimed saama 10-12 tundi päikesevalgust. Kasvatades taimi varjulisel kohal, hilineb nii õitsemine kui saagi valmimine ligikaudu 7-10 päeva. Samuti väheneb saak. Marjadele teevad kahju hahkhallitus ning lehed kahjustuvad sagedamini seenhaiguste läbi. Varjus kasvanud marjad on ka vesisemad ning hapud.

Maasikas on väga nõudlik mullaviljakuse suhtes. Ilma mullaviljakust parandamata (lisamata nii orgaanilist kui mineraalväetist) pole võimalik saada korralikku maasikasaaki. Seetõttu tuleks maasikapeenra asukoha valimisel leida kõige viljakama mullaga koht aias. Lisaks võib mullaviljakuse parandamiseks tuua juurde kõdusõnnikut normiga 10kg ruutmeetri kohta (umbes 1 ämbritäis).

Kogu kasvuaja vältel tuleks maasikataimi väetada 2-3 korda kompleksväetisega. Kõige lihtsam retsept väetamiseks oleks: 1,5-2 spl kompleksväetist lahustada 10 liitris vees. Saadud väetiselahusega kasta mullapinda maasikataimede ümber. Jälgida vaid, et muld oleks enne väetamist piisavalt niiske. Ühele taimele valada 250-300 ml väetiselahust.

Esimene väetamine teha kohe vegetatsiooniperioodi alguses. Siis võib ka lämmastikunorm olla 10-15% suurem. See soodustab taimede kiiret ja lopsakat kasvu.

Teine väetamine teha vahetult peale õitsemist. See soodustab marjade kasvu. Vastasel korral on suured vaid esimesed marjad, hilisemad marjad jäävad aga väiksemaks. Teisel väetamisel lämmastikunormi ei suurendata – see halvendaks marjade maitset.

Kolmas väetamine teha peale saagi koristust, juuli lõpus, augusti alguses. See soodustab uute lehtede ja juurte kasvu, mis aga peamine, moodustuvad õiealgmed, millest kujuneb tuleva aasta saak.

Et mineraalained oleksid taimele kättesaadavad, ei tohi unustada rikkalikku kastmist. Maasikas on väga nõudlik toitainete ning mullaniiskuse suhtes ajal, mil taimedel on intensiivne kasv ja viljade moodustumine. Niiskuse suurem vajadus kattub ka nende perioodidega, mil taimi väetatakse.

Korralik mullaharimine ja multšimine orgaanikaga. Kobedas mullas saavad juured vajalikul määral õhku, nad tungivad sügavamale ning taimed saavad rohkem toitelemente ning vett. Taimeümbruse multšimine 2-3 cm kihiga, mis segatud võrdses osas turbast ja kõdusõnnikust loovad maasikataimedele suurepärased kasvutingimused. Multšikiht säilitab vajalikku niiskust, hoiab taimejuuri järskude temperatuuri kõikumiste eest ning varustab vajalike toiteelementidega mis on taimele kättesaadavas vormis. Maasikataimede ümbrust võiks multšida 2 korda aasta jooksul: maikuus ja augustis.

Et maasikasaak oleks igal aastal kindlustatud, tuleb maasikamaad pidevalt uuendada. Korralikku saaki saab istandusest, mis pole vanem kui kolm-neli aastat.

Sordivalik on üks keerulisemaid ülesandeid, sest üks ja ainus sort ei suuda aiapidaja kõiki nõudmisi rahuldada. Seetõttu tuleb aiapidajail ise sortides orienteeruda ja leida endale meelepärased kasvatamiseks.

FRIGOTAIMED

Frigotaimedeks nimetatakse külmhoidlas -1,5…-2℃ juures pikemat või lühemat aega säilitatud maasikataimi. Eestis ei ole siiani maasika frigotaimi toodetud. Frigotaimede tootmine on levinud ulatuslikult Hollandis ja Belgias. Taani, Rootsi ja teised Põhjamaad ostavad üsna suurtes kogustes frigotaimi Hollandist. Põhjamaade ja ka Eesti kliimaoludes on palju keerulisem frigotaimi toota kui näiteks Hollandis. Frigotaimed võetakse üles alles siis, kui taimed on kasvu lõpetanud. Meil saabub see õige aeg tavaliselt novembris-detsembris. Eestis tuleb talv ja maa külmub sageli enne, kui taimede kasv lõpeb.
Pärast taimede ülesvõtmist eemaldatakse taimedelt lehed, taimi töödeldakse seenhaiguste vastu ja pakitakse kastidesse, mis pannakse kilesse. Kastid tõstetakse külmhoidlasse, kus neid hoitakse istutamise või turustamiseni.
Taimed jagatakse risoomi läbimõõdu järgi järgmistesse kvaliteediklassidesse:
Klass A: alla 15mm (8-14mm)
Taimed annavad 1-2 õisikut. Maksimaalne saagivõime esimesel aastal 100g, kuid reaalne saak tootmispõllul taime kohta on ligikaudu 50g.
Klass A+: 15-18mm
Taimed annavad 2-4 õisikut. Maksimaalne saagivõime esimesel aastal 150-250g, kuid reaalne saak tootmispõllul taime kohta on ligikaudu 100g.
Klass A++: (ootepeenrataimed): üle 18mm
Taimed annavad 4-7 õisikut. Saagipotentsiaal on 300-400g taime kohta, kuid tootmispõllul 2 korda väiksem. Neid taimi kasvatatakse ootepeenras. Taimed istutatakse peenrasse augusti alguses tihedusega 25 x 30cm. Soojemates piirkondades saavutavad taimed vajaliku risoomi läbimõõdu juba sama aasta kasvuperioodi lõpuks, meie ilmastikuoludes tuleks jätta taimed aastaks ootepeenrasse.
Mida suurem on taimede risoomi läbimõõt, seda tootlikumad nad on, seepärast hinnatakse rohkem kahte kõrgemasse kvaliteediklassi kuuluvaid frigotaimi.
Frigotaimede eeliseks on see, et neid saab istutada igal ajal, nad lähevad hästi kasvama ega vaja tugevat kastmist. Suurema risoomi läbimõõduga frigotaimi kasutatakse kasvuhoones või kiletunnelis ajatamiseks, aga ka saagi ajastamiseks. Otstarbekas on istutada juuni teisel poolel, sest nii saab saagi ajal ( augustis), kui tavaistandikud on juba ammu tühjaks nopitud. Saak saadakse nendelt taimedelt umbes kaks kuud pärast istutamist.

Taimede istutamiseks ettevalmistamine.

Taimed võetakse külmast jahedasse ja varjulisse paika vähemalt 1 ööpäev enne istutamist. Taimed säilivad +2℃ juures kuni 10 päeva, kõrgema temperatuuri juures vähem. Vältida tuleks taimede jätmist päikese kätte. Hea koht istutuseelseks säilitamiseks on kelder või jahe kuur.