Lumimari

Lumimari (Symphoricarpos) perekonnanimetus tuleneb sellest, et lumimarjade viljad kasvavad tihti kobarates koos ja kreeka keeles symphoros = ühinenud ja karpos = vili. Perekonnas suvehaljad madalamad vastakute lihtlehtedega põõsad. Lehed terveservalised või tugevatel pikkvõrsetel hõlmised ning erineva kujuga sisselõigetega, ümarad kuni munajad. Õied kahesugulised, lehtede kaenaldes, vähemärgatavad, kellukjad, kobarjates (tähkjates) õisikutes, valged, roosad, punased, kõikidel liikidel meerikkad. Vili valge, punane kuni tumesinakas mahlakas nõrgalt mürgine (ameerika dendroloogide arvates mürgitu) kaheseemneline luuvili. Enamus liike annab tugevasti juurevõsu ja kipuvad metsistuma. Nad on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes, kasvavad nii täisvalguses kui poolvarjus, taluvad mulla soolsust, linnatingimusi, kärpimist ja puude juurekonkurentsi. On head meetaimed. Paljundatakse seemnetega ja haljaspistikutega. Inetuks muutunud taimed vajavad kevadel tugevat tagasilõikust. Perekonnas kokku 18 (15) liiki; 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast.

Harilik lumimari (S. albus) on madalam, 1…1,2 m kõrgune peenevõrseline püstine põõsas kasvab Põhja-Ameerikas Kanada lõunaosa ja USA põhjaosa metsade alusmetsarindes, moodustades tihedaid põõsastikke. Võrsed peened, helepruunid, paljad, säsita, pungad väikesed, teravad, ripsmeliste kuni karvaste soomustega. Lehed munajad, kuni piklikelliptilised, vahel kuni ümarad, 2…6 x 1,8…5 cm, mõlemalt küljelt ühevärvilised, paljad (alt vahel veidi lühikarvased või rood karvased), tugevatel steriilsetel võrsetel ka vahest hõlmised kuni hambulised, leheroots 0,2…0,3 cm, paljas kuni karvane. Õied kobarjates, kuni 3 cm pikkustes väheõielistes õisikutes, roosakad, lõhnavad, meerikkad. Viljad valged, kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, kahe luuseemnega, püsivad kaua ka talvel põõsastel. Annab väga intensiivselt juurevõsu ja metsistub kergesti. Talub hästi puude juurekonkurentsi ja seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses. Hea hekitaim, milline talub hästi kärpimist, linnatingimusi, saastet, kloriide ja on külmakindel. Dekoratiivne viljadega seisus. Liiki kohtab väga harva, Eestis levinud rõhuvas enamuses alljärgnev teisend. var. laevigatus ( S. rivularis) – tugevamakasvuline, kuni 2 m kõrguseks kasvav, võrsed paljad, lehed peaaegu paljad ja veidi suuremad põhiliigist; õied valged kuni roosad; viljub väga rikkalikult; Sort: ’White Hedge’ (ka S. x doorenbosii ’White Hedge’) – tugevate püstiste võrsetega laiuvakasvuline, kuni 1,5 m kõrgune põõsas; viljad suured, kuni 1,3 cm läbimõõdus, valged, viljub rikkalikult. Tänu püstisele kasvule sobib hästi vabakujulisteks hekkideks; Sordid: ’Amethyst’ – laiavõraline, püstine kuni 1,5 m kõrgune peenevõrseline põõsas; lehed elliptilised, 2…4 cm pikad, tumerohelised, jäävad kauaks põõsastele; õied kellukjad, valkjad kuni lillakasroosad, lühikestes kobarates; viljad suured, ümarovaalsed, lillakasroosad, jäävad kuni XII põõsastele, viljub väga rikkalikult; ’Hecona’ – tugev, püstjakasvuline kuni 2 m kõrgune tihe valkjate suurte viljadega põõsas on sobiv vabakujulisteks hekkideks; ’Magic Berry’ – 1…1,5 m kõrgune tihe põõsas; lehed 2…3 cm pikad, munajad; õied kellukjad, roosad, kuni 0,7 cm pikad; viljad päikesepaistel tugevasti roosad, varjus peaaegu valged, kuni 1 cm läbimõõdus, püsivad kaua põõsastel; ’Mother of Pearl’ – laiuvakasvuline, rippuvate võrsetega kuni 2 m kõrgune põõsas; viljad rohekad kuni pärlmutter-roosad, olles ühtede suuremate viljadega sortide hulgas, viljad taluvad vaid – 6 ° C; f. ovatus (S. ovatus) – hästi lopsaka kasvuga, samuti vabalt 2 m kõrguseks kasvav; lehed laimunajad, kiilja kuni ümara lehealusega; õied heleroosad, viljad põhiliigist veidi suuremad; ’Turesson’ – põõsa välimised võrsed tugevasti allapoole rippuvad; õied koondunud piklikesse kobaratesse; õiekroon roosa, seest karvane; viljad piklikud, kuni 2 cm pikad.

Lääne-lumimari (S. occidentalis) on madalam, püstine 1 (1,5) m kõrguseks kasvav tihedate peente võrsetega põõsas kasvab USA lääneosas kuivadel mäenõlvadel, olles tähtsal kohal erosiooni tõkestamisel, ulatudes Briti Columbiast kuni Suure Järvistuni ja levides lõunasuunas Illinoisi ja Koloraadoni. Võrsed peened, kollakaspruunid, karvased. Lehed munajad, 2…7 x 1,5…5 cm, tömbid, ümara kuni laikiilja alusega, terveservalised või veidi lainja servaga, nahkjad, pealt sinakasrohelised, hõrekarvased, alt heledamad ja hajuskarvased, leheroots 0,4…1 cm, karvane. Õied koondunud tipmistesse või lehekaenaldes asuvatesse tähkjatesse kuni 3 cm pikkustesse õisikutesse, õiekroon kellukjas, kuni 6 mm pikk, kahvaturoosa, seest karvane. Viljad kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, rohekasvalged, kuid tumenevad kiiresti ja kaotavad dekoratiivsuse. Meie oludes vähem külmakindel eelmisest liigist ja ka vähem dekoratiivne. Pakub eeskätt huvi kollektsiooniliigina, vähem haljastuses. var. heyeri– tüüpliigist üsna vähe erinev; lehed õhemad ja ebaselgete roodudega, tömbimatipulised.

Punane lumimari (S. orbiculatus) 1 (2) m kõrguseks kasvav peenevõrseline ja aeglasekasvuline suvehaljas põõsas on noorelt püstja kasvuga, vanemas eas allarippuvate võrsetega. Kodumaal Põhja-Ameerika ida- ja keskosas, ulatuvad kasvualad lõunas Floridast Texaseni ning kasvab kuivadel mäenõlvadel, metsaservades ja võsastikes, olles olulisel kohal erosioonitõkestajana. Võrsed pruunikad, noorelt sametkarvased. Lehed munajad kuni ümarad, 1,5…6 x 3…4 cm, paksud, terveservalised, tugevatel võrsetel veidi lainelise servaga, pealt tumerohelised, paljad, alt heledamad ja viltjaskarvased, sügisvärvus pruunikaspunane, lehed jäävad kauaks põõsastele. Õied tihedates kobarates lehtede kaenaldes, kollakasvalged kuni rohekaspunased, õiekroon kellukjas, kuni 5 mm pikk. Viljad lamekerajad, kuni 7 mm läbimõõdus, korallpunased, varjus roosad kuni peaaegu valged, kaetud sinaka kirmega, läikivad, paiknevad põõsal tihedalt justkui korrustena. Liik on külmakindel, talub varju ja puude juurekonkurentsi, vastupidav linnatingimustele, kloriididele, heitgaasidele. Haljastuses seni üsna tagasihoidlikult kasutatud, vääriks oluliselt rohkemat tähelepanu. Hea meetaim. Sordid: ’Leucocarpus’– õied rohekaskollased; viljad valged kuni valkjad; ’Taff’s Silver Edge’ (’Albovariegatus’; ’Argenteovariegatus’) – väiksemad põõsad, valgeservaliste lehtedega; ’Variegatus’ (’Foliis Variegatis’) – lehed kuldkollaste servadega ja roodudega.

Vähenõudlik lumimari talub hästi pügamist

15. november 2011 Maakodu

Rein Sander

Lumimari on igati oma nime vääriline sügisel, kui lehed langevad. Valgete, kaua põõsal püsivate marjade järgi on see Põhja-Ameerikast pärit põõsas saanud nime paljudes Euroopa keeltes.

Muul aastaajal ei jää pilk lumimarjale kauaks pidama, põõsas on küll kena, kuid silmapaistmatu välimusega. Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) kasvab keskeltläbi meetri kõrguseks, kuigi on olemas ka kõrgemakasvulisi sorte. Munajad või elliptilised lehed on pealt tagasihoidlikku rohelist tooni, alt natuke hallikamad.

Õite ilu saab imetleda ainult lähedalt – (valkjas) roosad kellukja krooniga õied on üsna pisikesed ega paista lehtede vahelt eriti silma. Nad puhkevad kesksuvel lehekaenaldes võrsete tipul, seal, kus on rohkem valgust. Õitsemine kestab tasahilju kuni sügiseni.

Oktoobris saavad valmis viljad, umbes sentimeetrise läbimõõduga marjad. Need on botaanilises mõttes luuviljad nagu ploomid või kirsid, ainult igas “marjas” on kaks luuseemet. Vilju peetakse natuke mürgiseks.

Euroopasse toodi lumimari umbes 200 aastat tagasi, üsna pea leidis ta tee ka meie mõisaparkidesse. Paljudes vanades parkides kasvab teda metsistunult praegugi.

Lumimari on vähenõudlik ning pinnase suhtes leplik, ta saab hakkama ka puude varjus ja maja põhjapoolsel küljel. Põõsas talub hästi pügamist, siin-seal aedades näemegi vanu lumimarjahekke. Muidugi ei õitse ega vilju pügatud hekk nii kenasti nagu vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas. Harvendamisel lõigake välja kõik 4–5 aasta vanused oksad.

Lumimarja on kerge paljundada, seeme idaneb üsna hästi. Nagu paljusid teisi kuslapuuliste sugukonna taimi, saab ka teda lihtsalt paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Peale selle annab lumimari palju juurevõsusid, viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks.

Lumimarja perekonnas on umbes 15 liiki, nende omavahelised suhted pole aga päris selged. Arvatakse, et enamik meie lumimarjapõõsaid kuulub teisendisse var. laevigatus, mida peetakse ka omaette liigiks Symphoricarpos rivularis. Teisendil on ilus suurte ja roosade viljadega sort ‘Taiga’.

Roosade või helepunaste viljadega on ka hübriidset päritolu Chenault’ lumimari (S. x chenaultii) ja selle sordid. Meil peetakse seda liiki veidi külmaõrnaks, teda kahjustab hiliskülm. Ka hollandi lumimari (S. x doorenbosii) on hübriid, selle sortidest on ilus lillakate marjadega ‘Amethyst’.

Lumimarjaliigid ristuvad omavahel üsna hõlpsasti, seepärast on sordipuhtaid taimi raske leida. Lätis Salaspilsi botaanikaaia sügislaatadel on näha olnud päris mitut tooni marjadega lumimarjaistikuid, mille täpset päritolu ega nime ei tea ka müüjad ise. Aga ega see olegi eriti tähtis, peaasi et põõsas oleks hästi hooldatud ja oma nime vääriline.