Lumeroos

Lumeroos (Helleborus) on madalate mitmeaastaste tugeva juurestikuga mürgiste rohttaimede perekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Perekonda kuulub 20 liiki, mis looduslikult on levinud Vahemeremaades, Euroopas ja Aasias. Aedades kasvatatakse nii liike kui nende sorte. Õite värvus varieerub rohekas-valgest kuni purpurseni, enamik liike ja sorte õitsevad märtsis-aprillis. Kasvamiseks eelistab lumeroos viljaka huumusrikka ning parasniiske pinnasega poolvarjulist kasvukohta. Kui teda aeg-ajalt väetada, võib taim jääda samale paigale aastakümneteks, kui pinnas on niiske, võib kasvada ka päikeselisel kasvukohal. Eelistab lubjarikast mulda, mille pH on seitsme ringis, kuid kasvab ka savi või liivaseguses mullas. Lumeroos on talvekindel aiailutaim, mis ei talu pikemaajalist liigniiskust. Paljundatakse seemnetega või juurepuhmiku jagamise teel. Seemned on pika idanemisajaga, suvel külvatud seemned tärkavad järgmisel kevadel. Seemned vajavad läbikülmumist! Läbikuivanud seemned võivad idaneda isegi kuni paar aastat. Kasvukohale tuleks istutada võimalikult kiiresti, sest taluvad halvasti juurte vigastamist. Noored taimed saavad õitsemisküpseks alles 4…5 aasta pärast peale tärkamist.

Musta lumeroosi (H. niger) õied on tegelikult valged või roosakasvalged. Sõna “must” tema nimes viitab tumedatele juurtele, mis on kõige mürgisemad taimeosad (mürk ei kao ka taime kuivades). Aiataimena kasvatati lumeroosi XVI sajandist kloostriaedades. Eestisse toodi taim 19. saj algul. Tollal arvati, et kui lumeroos istutada elumaja lähedusse, siis see hoiab eemale nõidasid, kurje vaime ja piksenooli. Lumeroosiga raviti keskajal haigeid koduloomi, eriti neid, keda arvati kannatavat needuse all. On hinnatud oma varajase õitsemise poolest: õiepungad moodustuvad juba eelmisel suvel ja õitsemine algab jõulude ning märtsikuu vahel, sooja talve korral juba detsembris. Musta lumeroosi sortidel on õied suuremad või täidetud, õievarred pikemad, mis muudavad nad headeks lõikelilledeks. Võimalik jõuludeks ajatada ja seega kasvatada ka potis. Puhma kõrgus ulatub 30…35 cm.

Kaukaasia lumeroos (H. orientalis) on samuti talihaljaste lehtede ja rohekaskollaste õitega taim, millest on aretatud väga laia värvigammaga (valgest roosa ja mustjaspunaste õiteni) sorte. Nii liigi kui sortide kõrgus on ca 40 cm, taim on kompaktne ja tugevate õievartega. On head lõikelilled, mis püsivad vaasis isegi kuni paar nädalat. Kaukaasia lumeroos kasvab looduses, nagu nimigi ütleb, Kaukaasias ja Türgis, seega vajaks meil talvekatet.

Purpur lumeroos (H. purpurascens) on meie tingimustes täiesti külmakindel. Ta on Kesk-Euroopas looduslik taim, kus kasvab varjulises metsas. Õied on väljast poolt purpursed või sinakaspurpursed ning seest rohekad, mis vananedes muutuvad rohekaks. Puhma kõrgus ulatub 30…35 cm-ni.

Vinav lumeroos (H. foetidus) on teistest lõhestunumate lehtede ja õisikutesse koondunud veidi väiksemate valkjasroheliste õitega. Sellel liigil ei ole mitte juurmised lehed, vaid varred on lehistunud ja taim moodustab võrreldes eelmistega suuremaid puhmaid, kõrgus ulatub 80 cm. Talvekate on samuti soovitatav.

Salapärane lumeroos

19. aprill 2012 Maaleht

Artikkel ilmus ajakirjas “Suvi aias”

Aarne Kähr

Lumeroosiga on salakavalad lood. Siin on ilu, lund ja mürki. Enamik lumeroosi liike õitseb Eesti oludes aprillis.

Lumerooside (Helleborus) sordiaretus on viimasel aastakümnel olnud eriti viljakas. On tulnud uued värvid, õied on järjest rohkem täidetud. Sordiaretus käib leebema kliimaga Lääne-Euroopas ja seal on need lilled tõelised lume roosid. Lumi ja roos on vastandid nagu vesi ja tuli. Aga nad saavad koos hakkama.

Mürgised on kõik lumeroosi osad, kõige tapvamad on juured ja seemned. Taime kuivades mürgisus säilib. Siit tuleb ka ladinakeelne nimi: helleborus tähendab surmatoitu.

Kreeklased väidavad, et lumeroos sai nime Kreekas voolava jõe järgi, mille kallastel õitsesid lugematud lumeroosid. Maades, kus lumeroosid kasvavad looduses, hoiti karjatatavaid loomi sellistest kohtadest eemal. Juba mõne lehe söömine mõjub veisele surmavalt.

Sakslastel on lumeroosi jaoks mitu nime, enam on levinud Christrose ja Lenzrose. Esimene tähendab Kristuse roosi ja teine kevadroosi. Eks ta seal nii olegi, must lumeroos (H. niger) puhkeb jõulude paiku, teised hiljem, ning nad õitsevad kevadeni.

Inglaste nimed on samad mis sakslastel: Christmas rose ja lenten rose. Pole aga teada, kes kellelt “maha pani”.

Soojemal talvel läheb must lumeroos ka minu aias õitsema juba aastavahetuse paiku. Kui tuleb lumi, jääb ta selle alla, ning kui lumi sulab, õitseb edasi.

Igavese nooruse võie ja keemiarelv

Mürgisuse tõttu on lumeroosi kasutatud rahvameditsiinis ning temaga on seotud hulk legende ja uskumusi. Saksamaal pandi jõuluõhtul vaasi 12 lumeroosi õit ning vastavalt nende avanemisele ennustati järgmiseks aastaks ilma. Puhkenud õied ennustasid head, nuppujäänud halba ilma.

Lumeroosi kasutati kõikvõimalikke nõia- ja imesalve tehes, eriti loodeti tema abil saavutada igavest noorust.

Umbes 600 aastat eKr kasutati lumeroosi sõdades kui keemiarelva. Peenestatud lumeroosi juurtega mürgitati vaenlaste joogivett. Romeo oma elutüdimuses küsis apteekrilt kiirestimõjuvat mürki. Arvatakse, ta pidas silmas peenestatud lumeroosi.

XIX sajandil oli lumeroos tõhus ussirohi, aga nii mõnigi ravitav ei kannatanud seda välja ja heitis hinge.

Praegu kasutatakse lumeroosi mõne nuusktubaka koostises, sellele viitab ka taime saksakeelne vähem levinud nimi Nieswurz – aevastamise juur. Lumeroos püsib ka meditsiinis kasutatavate taimede nimekirjas.

Juured armastavad jahedust

Lumeroosid vajavad poolvarjulist rammusat kasvukohta. Nad kasvavad ka päikselises kohas, kui on piisavalt niiskust. Liigvari neile ei meeldi. Samuti ei sobi neile kuiv liivane ega ka savine liigniiske muld.

Aastatega kasvavad lumeroosid suurteks puhmikuteks, seetõttu jätke taimede vahele 60 cm. Parim ümberistutusaeg on kevadel, aga seda võib teha ka augustis. Vastu sügist istutades võite häirida õiepungade moodustumist ning järgmisel kevadel on õitsemine siis tagasihoidlikum.

Lumerooside juured on 50–60 cm pikkused. Hollandi suurimad lumeroosiväljad on Aalsmeeri ja Boskoopi ümbruses, kus põhjavesi on vaid poole meetri sügavusel. Optimaalne mulla happesus lumeroosile on 6,5–7. See jääb tavalise aiamulla vahemikku, mis on 5,5–7,5. Üldiselt soovitatakse lumeroosidele aluselist mulda, aga nad taluvad ka sellist, mis pole liiga happeline.

Lumeroosi juured ei armasta kuumust, seetõttu tuleb taime ümbrus multšida turba või kompostiga. Mulla võib katta ka kividega. Lumeroosid on pärit mägedest, kus nad ajavad oma juured kivide alla jahedusse. Nad ei vaja just eraldi väetamist, aga multšimine kompostiga on neile vägagi meeltmööda.

Kuidas paljundada

Lumeroosil on palju sordirühmi. Neid võib paljundada ka seemnetega, sest nad annavad suures osas sordirühmale omaste tunnustega järglasi.

Kui teil on aias huvitavate värvitoonidega sorte või hübriide, võite lasta neil ristuda ja saada väga põnevaid ristandeid. Seemnetega paljundades peate olema aga kannatlikud, kuna seemikud lähevad õitsema alates kolmandast eluaastast.

Suvel maha pudenenud seemned idanevad hästi ja nii saab ilma suurema vaevata noori taimi. Külvata võib musta värvi seemneid: see värv näitab nende valmimist. Seemned valmivad tavaliselt juuni lõpus – juuli algul.

Külviks kasutage sügavaid potte, sest seemikutel on väga pikad juured. Avamaal pottidesse külvates jälgige, et külmadeni jääks vähemalt 2,5–3 kuud. Kuna lumeroosid on valges idanejad, siis seemneid ei kaeta. Kogenud lumeroosikasvatajad soovitavad potid katta talveks tamme- või kaselehtedega.

Hilissügisel või talvel külvates hoidke potte vähemalt kolm kuud soojas ruumis 20° juures ning pange need siis külmkappi, kus temperatuur on 4° piires. Sellega imiteerite seemnetele sooja suve teist poolt ja jahedat talve. Külmkapis võivad esimesed tõusmed ilmuda juba kuu jooksul, aga enamik siiski hiljem.

Jagamisega saate lumeroosi paljundada kevadel enne kasvu algust. Lumeroosid on tujukad juurdujad ning neid võib seetõttu jagada ja ümber istutada vaid tõsisel vajadusel. Pärast istutust tuleb taimi 15–20 päeva jooksul rikkalikult kasta.

Liigid ja sordid

Kaukaasia lumeroos (H. orientalis) on sordiaretajatele kõige rohkem tööd andnud. Ta on paljude liikidevaheliste hübriidide ja sortide esivanem. See talvehaljas tiheda lehestikuga ning rohekas- kuni kollakasvalgete õitega liik kasvab looduslikult Kreekas, Türgis ja Kaukaasias.

Viimaste aastate müügihitiks on saanud sordid seeriast Lady. Selle sordirühma ema on Gisela Schmiemann Kölnist. Sordirühma täielik nimi on Schmiemann Strain Lady Series, aga müügil kasutatakse lühendatud varianti Lady Series.

Sordirühma suureks plussiks on paljundamine seemnetega, mille puhul 80–90% seemikutest tulevad sordiehtsad. Puudus on see, et müüa saab taimi alles pärast esimest õitsemist, kui valik on tehtud. Aga selleni läheb vähemalt kolm aastat!

Sordirühmast leiab täpilisi õisi, värvusi on valgest sinakate ning punasteni. Sarnaselt algliigiga on ka sordid kuni 40 cm kõrgused, püstised, kompaktsed ja tugevate õievartega. Neile soovitatakse mulda happesusega 5,5–6,8.

Töö selle sordirühmaga käib edasi ja sorte tuleb pea igal aastal juurde. Üldse on kaukaasia lumeroosil sordirühmi paarikümne, sorte aga paarisaja ringis. Siin on tõesti midagi igale maitsele ja üsna lootusetu on anda ostusoovitusi. Kõige huvitavamad on ehk viimastel aastatel müügile tulnud täidisõielised sordid. Neid paljundatakse nii jagades kui ka seemnetega. Täidis-õisi tuleb sordiehtsa seemne külvist umbes 50%.

Kaukaasia lumeroos, nagu enamik teisi liike, õitseb Eestis aprillis.

Must lumeroos (H. niger) ja tema sordid on populaarsuselt teisel kohal. Liik pärineb Alpidest, aga tema levila ulatub ka Lõuna-Saksamaale, Põhja-Itaaliasse, Balkanile ja Apenniinidesse. Musta lumeroosi õied on valged, oma nime on ta saanud mustade juurte tõttu. See on tõeline Kristuse roos, kuna õitseb teistest liikidest varem, alustades soojemates maades juba enne jõule. Meilgi võib ta soojal talvel õide puhkeda.

Musta lumeroosi sorte on Euroopas müügil paarikümne ringis. Kirjeldan mõnda, kellel võiks silma peal hoida. Kui pole eraldi ära mainitud, siis on sordi õied valged.

‘Blackthorn Strain’ on suurte õite ja mustade õievartega. ‘Eifelturm’ on pikkade õievartega väga hea lõikesort. Sordil ‘Harvington’ on rohelised õievarred.

Valkjasroheliste õitega ‘Helidoril’ on õies kaks rida kroonlehti. Tegu on haruldase õievärvi ja -vormiga. ‘Potters Wheel’ on suurimate õitega lumeroosi sort.

Palju on täidisõielisi vorme, osadele on antud ka sordinimed. Kuna must lumeroos ristub väga hästi ja kogu aeg tuleb juurde uusi täidisõielisi hübriide, siis tihti kannavad nad täidisõielise sordi ‘Flora Plena’ nime.

Paljud sordid on liikidevahelised hübriidid, sageli nimetatakse neid lihtsalt aed-lumeroosideks (H. x hybridus). Osa lumeroosi liike pole Eestis talvekindlad, oma soojanõudluse annavad nad edasi ka hübriidsetele järglastele. Kõiki hübriidsorte pole Eestis veel läbi proovitud, kindlasti on nende seas ka meil talvekindlaid.

Tiibeti lumeroos (H. thibetanus) pärineb Lääne-Hiina mägedest kuni 3000 meetri kõrguselt. Ta kasvab varjulistes niiskemates kohtades. See liik on Euroopas veel suhteliselt vähe levinud. Õied on hele-roosakasvioletsed. Tal on ka väga kaunid violetja varjundiga saagjasservalised lehed.

Vinav lumeroos (H. foetidus) kasvab looduses Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Aedades oli ta moes XVII sajandi lõpul. Vahepeal on tema kasvatamine unarusse jäänud seoses teiste liikide ja eriti kaukaasia lumeroosi tormilise sordiaretusega.

Kui eelmised liigid on juurmiste lehtedega, siis vinaval lumeroosil on lehed varrel. Õied on rohekad. Foetidus tähendab ladina keeles haisvat, ka taime saksa- ning ingliskeelsed nimed viitavad haisemisele: stinkende Nieswurz, stinking hellebore. Tuulise ilmaga on taime läheduses tunda ebameeldivat lõhna, aga suurema portsjoni paha lõhna saab kätte siis, kui natuke vigastada juurekaela. Tegelikult pole hais siiski kuigi koormav ja see liik on jälle tõusnud au sisse.

Vinaval lumeroosil on jagusemad lehed kui eespool kirjeldatud liikidel. Tema üks saksakeelseid nimetusi on palmilehine lumeroos Palmblat-Nieswurz. Liigil on juba kümmekond sorti, populaarseim on ‘Wester Flisk’. Sel on suuremad õied, punakad lehed ja varred ning lehtede lõhisus peenem. Vinavat lumeroosi on Eestis vähe kasvatatud, aga seniste tähelepanekute järgi on ta meil talvekindel.

Kuna lumeroosid pärinevad küllaltki soojadelt aladelt, on nende talvekindlus väga erinev. Paljud liikide ja nende sortide kasvatamine on Eestis veel läbi katsetamata. Kuid kõik liigid pole ka aianduslikult väärtuslikud.

Nii ongi jäänud unustusehõlma purpur-lumeroos (H. purpurascens). See Ungarist, Rumeeniast, Sloveeniast, Lääne-Ukrainast ja Kagu-Poolast pärit liik on purpursete või sinakaspurpursete õitega. Ta võiks olla heaks kontrastiks heledaõielistele sortidele, aga üksiktaimena jääb süngeks.

Trendikad täidisõielised

XIX sajandi keskel hakati tegelema lumerooside sordiaretusega Berliini Ülikoolis. Tulemused olid üllatavalt head. Kahjuks need hübriidid ajaga kadusid ning lumerooside sordiaretus algas pärast Teist maailmasõda nullist. Kõige olulisem on olnud inglanna Helen Ballardi aretustöö. See kestis aastakümneid, tulemuseks olid intensiivsemad värvid koos parema õiekujuga.

Viimaste aastate suur trend on täidisõielised lumeroosid. Põhilised on need kaukaasia lumeroosi hübriidid, vähesel määral on ka teiste liikide omi.

Täidisõielisi hübriide on sadu ja sadu, neid on tulnud valgetest kuni mustjaspunasteni. Neile ei jõuta enam sordinimesid panna ja müüakse lihtsalt kirjelduse või numbrite järgi. Tundub, et praegune meeletute hübriidide saamine hakkab asenduma sihikindla sordiaretusega. On juba, millest edasi aretada.

Kes kellega sobib

Lumeroose ei tasu istutada suurte okaspuude lähedusse, kuna okkad hapestavad mulda ja see ei meeldi neile mitte. Naabriteks võtavad lumeroosid meelsasti kõiki varjutaimi, kes ei ole liiga tugevakasvulised. Ülearu jõuline naaber jätaks lumeroosid kuivusse ja nälga.

Eriti sobilikud naabrid on kevadel õitsevad varjutaimed: sinililled, ülased, kopsurohud, bergeeniad, brunnerad, maikellukesed, džefersooniad jpt; lehtilutaimedest eeskätt sõnajalad.

Lumeroose ajatatakse maailmas palju. Detsembriks tuuakse ruumidesse õitsema must lumeroos; teised liigid ja nende sordid lähevad õide juba uuel aastal. Ajatusfirmad mõistagi ei räägi, kuidas lumeroosi ajatamine täpsemalt käib.

Teada on, et lõikeõite saamiseks ajatatavatel taimedel lõigatakse ära lehed, et õied paremini areneks ja puhkeks. Samuti venitatakse õievarsi pimeduskatete abil pikemaks.

Lumeroos on juba ammu väärikate lõikelillede nimekirjas. On aretatud sorte, kes on pikema õievarrega ja seisavad vaasis kauem. Jahedas ruumis seisavad lumeroosi õied vaasis kaks-kolm nädalat.

Aga kui teil õitseb ajatatud lumeroos potis, siis ärge piinake teda palava ruumiga, vaid leidke talle õilmitsemiseks mõni jahedam nurgake. Pärast õitsemist viige taim jahedasse kohta, kastke mõõdukalt ning kevadel istutage aeda.