Lodjapuu

Lodjapuu (Viburnum) perekonda kuuluvad suvehaljad ja harva igihaljad vastakute harva ka männasjate lehtedega kõrgemad põõsad kuni madalamad ühetüvelised puud. Lehed terved kuni hõlmised lihtlehed, paljudel liikidel talipungad ilma pungasoomusteta. Õied koondunud sarikjatesse või kännasjatesse õisikutesse, neljatised-viietised, õisikute äärmised õied tihti steriilsed. Vili on lihakas üheseemneline luuvili, mitmetel liikidel söödav, mitmetel nõrgalt mürgine; viljadest valmistatakse želeed, marmelaadi jne. Mõnedel liikidel sisaldavad tüvekoor ja lehed mürgiseid aineid (kumariin, diterpeen jne) ning mitmeid liike kasutatakse rahvameditsiinis. Perekonda kuulub umbes 110 (200) liiki, millised kasvavad enamasti Aasias ja Põhja-Ameerikas, üldjuhul põhjapoolkera paras- ja lähistroopilises vöötmes. Lodjapuuliigid on tähtsal kohal haljastuses tänu oma dekoratiivsele lehestikule, silmapaistvatele ning varaõitsevatele ja paljudel liikidel healõhnalistele õitele, vähemtähtsad pole ka dekoratiivsed viljad. Suur osa liikidest ja sortidest rüütab end dekoratiivsesse lehestikku sügisel, milline rõõmustab vaatajate silmi kuni külmade saabumiseni. Kõik suvehaljad liigid on varjutaluvad, kuid võivad kasvada ka täisvalguses. Mõned liigid (V. lantana) eelistavad kuiva päikesepaistelist kasvukohta. Üldjuhul on perekonna esindajad haigustele ja kahjuritele resistentsed, esinevad vaid üksikud kahjustused. Lodjapuude võrad tuleb lõikamisega hoida õige hõredad – suvehaljastel liikidel teeme seda kohe pärast õitsemist ja igihaljastel hiliskevadel, vahetult enne uue vegetatsiooni algust.

Harilik lodjapuu (V. opulus) – kodumaise 3…4 m kõrguse hallikaspruuni krobelise tüvekoorega põõsana kasvamas niiskemates kohtades alusmetsapõõsana, lisaks meile esineb kogu Euroopas ja Põhja-Aafrikas, tungides üle Väike-Aasia ja Kaukasuse ka Lääne-Siberisse. Kultiveeritud sajandeid. Võrsed paljad, siledad, vahel veidi ribilised, hallikad, vahel kaetud punaka kirmega. Lehed laimunajad kuni ümarad, tavaliselt kolmehõlmased, 5…10 cm pikad ja 5…8 cm laiad, ebaühtlaselt jämehambulise servaga, pealt mattrohelised ja paljad, alt kollakasrohelised ja karvased; leheroots 1…2 cm pikk, karvane ja lehelaba lähedal 2…4 suure punaka näärmega, sügisvärvus punane. Õied lamedates sarikpöörisjates õisikutes, kuni 10 cm läbimõõdus, valged, äärisõied suured ja steriilsed, viljuvad õied veidi roosaka tooniga, puhkevad mais-juunis. Viljad kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, erepunased, söödavad, 1000 seemne mass kuni 40 g. Harilik l. on meie tavaline kodumaine alusmetsapõõsas niiskematel kasvukohtadel, eelistades kasvada poolvarjus kraavide, ojade, jõgede ja järvede kaldaaladel, madalsoodes ja lodudes jne. On üsna pikaealine, saades 50 ja rohkemgi aastat vanaks. Lodjapuu marju hindasid loodusrahvad, kogudes neid ja kuivatades. Toorelt on marjad kergelt mürgised, valminult kõlblikud kissellide, kompottide, želeede, marmelaadi jm valmistamiseks. Rahvameditsiinis kasutatakse laialdaselt lodjapuuõisi, marju ja ka koort. Lodjapuuõitest valmistatud tee aitab külmetushaiguste korral ja seda kasutatakse samuti diureetilise vahendina. Lodjapuumarju kasutatakse neurasteenia, hüsteeria ja epilepsia vastase ravimina, kuid nad tugevdavad ka südame ja maksa tegevust ning korrastavad soolestiku talitlust. Lodjapuukoort kogutakse kevadel aprillis-mais ja kooretõmmist kasutatakse hemarroidide, verejooksude ja samuti vererõhku alandava toime tõttu. Sordid: ’Aureum’ – lehed puhkedes pronksjad, siis tumekollased ja sügiseks muutuvad rohelisteks, kollased lehed pleekivad avapäikese käes kiiresti; ’Compactum’ – kuni 1 m kõrgune tihedavõrseline, madalakasvuline põõsas; lehed väiksemad põhiliigist kuid õitseb ja viljub rikkalikult; ’Nanum’ – vaevu kuni 50 cm kõrguseks kasvav põõsake; lehed väga väikesed, tagasihoidlik õitseja; ’Notcutt’ – tugevakasvuline, meenutab põhiliiki; lehed sügavalt hõlmised; viljad väga suured, helepunased; ’Roseum’ ( ’Sterile’; var. sterile) – täidisõitega, kerajad ebasarikjad õisikud, puhkedes kollakasvalged, hiljem veidi roosaka tooniga; nimetus tuleb sellest, et sadu aastaid tagasi nimetati liiki Sambucus rosea ja võrreldi tema õisi roosiõitega; ’Tatteri’ – valkjaskirju lehestikuga; täidisjate õitega; ’Variegatum’ – lehed valkjaskirjud; ’Xanthocarpum’ – lehed põhiliigist palju heledamad, nahkjad; viljad kollased.

Villane lodjapuu (V. lantana) on suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega põõsas on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast kuni Väike-Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. Võrsed hallikad kuni pruunikad, kaetud noorelt tihedalt hallide tähtkarvadega, hiljem paljad. Lehed paksud, munajad kuni piklikmunajad, 5…15 x 3…9 cm, lehetipp lühidalt teritunud, lehealus ümar kuni nõrgalt südajas, leheserv tihedalt peensaagjas, 8…13 roodudepaariga, pealt tumerohelised, paljad, alt hallikasviltjad, leheroots 1…3 cm pikk, tihekarvane, kuivadel sügistel värvuvad lehed punakaiks. Õied võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged. Viljad elliptilised, kuni 10 mm pikad, algul erepunased, valmides läikivmustad, 1000 seemne kaal 40…45 g. Villane lodjapuu on haljastuses laialt kasutatud liik, milline on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saastekindel ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. Haljastuses kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna. Annab kännu- ja ka juurevõsu. var. discolor – lehed väiksemad ja paksemad, alt valgeviltjad, Balkanimaade mägedes; var. rugosum – lehed suuremad, pealt kortsulised (kurrutatud), õisikud suuremad; Sordid: ’Aureum’– puhkevad ja noored lehed kuldkollased, hiljem kollakasrohelised; ’Mohican’– väga tiheda, kompaktse kasvuga, kuni 1,5 m kõrge ja kuni 2,5 m lai, lehestik sügavroheline; viljad jäävad pikka aega oranzpunasteks; ’Variegatum’ – lehed kollasekirjud; ’Versicolor’ – lehed puhkedes helekollased, hiljem kuldkollased, sügisel kollasekirjud.

Kanada lodjapuu (V. lentago) on suvehaljas kõrgem mitmetüveline põõsas või tihti ka madalam kuni 10 m kõrgune peente võrsetega hallika rõmelise tüvekoorega puu kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosa metsades ja varjulistes jõeorgudes niiskematel viljakatel muldadel Kanada lõunaosast kuni Floridani. Võrsed noorelt tumepruunid, kaetud hõredalt tähtkarvadega, punakate koorelõvedega, pungad hallid. Lehed ümarmunajad kuni elliptilised, 5…10 x 4…7 cm, tipust lühidalt teritunud, laikiilja kuni ümara alusega, peensaagja servaga, pealt läikivad, kollakasrohelised, paljad, alt roodudelt punakate soomuste ja tähtkarvadega, leheroots 1…2,5 cm pikk, laia näärmelise servaga, lehtede sügisvärvus punakaspruun. Õied sarikpöörisjates õisikutes, kuni 10 cm läbimõõdus, lõhnavad, kreemikad. Viljad munajad kuni elliptilised, tömbitipulised, kuni 1,5 cm pikad, valminult sinakasmustad, kaetud vahakirmega, söödavad, 1000 seemne mass kuni 50 g. Meil on haljastuses liik seni tagasihoidlikku kasutamist leidnud, kuigi oma külmakindluse ja sügisese punaka lehestiku tõttu vääriks seda rohkem. Üks suurem viltune puukujuline eksemplar on kasvamas Lääne-Virumaal Palmse lossi taga pargis. Vajab niiskemat ja poolvarjulist kasvukohta. Sort: ’Pink Beauty’ – viljad roosad, täisvalminult violetsed.

Jõhvik-lodjapuu (V. trilobum) on kuni 3 m kõrguseks kasvav püstine tihedavõrseline suvehaljas põõsas pärineb Põhja-Ameerikast laialdaselt maa-alalt, ulatudes New Brunswick’ist Briti Kolumbiani ja lõunas New York’ist kuni Oregonini, kasvades niisketes soistes metsaservades ja alusmetsarindes. Väga sarnane harilikule lodjapuule. Võrsed hallikad, paljad. Lehed laimunajad, 5…12 x 3…10 cm, kolmehõlmased, hõlmad teravatipulised, keskmine hõlm pikem, hõlmad jämehambulise servaga kuni terveservalised, pealt erkrohelised ja paljad, alt helerohelised, veidi karvased, leheroots kuni 3 cm pikk, väikeste näärmetega. Õied 1…3 cm pikkustel õisikuraagudel, valged õied, koondunud kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjatesse õisikutesse. Viljad söödavad, peaaegu kerajad, kuni 10 mm läbimõõdus, sarlakpunased, läikivad, 1000 seemne kaal 35 g. Viljad heade maitseomadustega ja Ameerikas kasvatatakse laialdaselt marjakultuurina ning on aretatud rikkalikult sorte marjade maitseomaduste parandamiseks mida Euroopas kahjuks eriti ei tunta. Eelistab kasvukohana niiskemaid jahedaid poolvarjulisi kohti, viljub igal aastal rikkalikult, talub linnade saastet ja kärpimist.

Wrighti lodjapuu (V. wrightii) on suvehaljas, püstine kuni 3 m kõrguseks kasvav põõsas on pärit Jaapanist, kasvades metsaservades päikesepaistelistel kasvukohtadel. Võrsed peaaegu paljad, hallikaspruunid. Lehed lühivõrsetel peaaegu ümarad kuni äraspidimunajad, 6…14 x 5…13 cm, pikkvõrsetel suuremad, laimunajad kuni äraspidimunajad, ümardunud kuni lühidalt teritunud tipuga, ümardunud kuni laikiilja alusega, jämehambulise servaga, pealt erkrohelised, hõredalt karvased kuni paljad, alt heledamad, roodude nurkadest karvased, leheroots 0,5…2 cm pikk, sügisvärvus tumepunane. Õied kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged, õisikuraod kuni 2 cm pikad, puhkevad mais-juunis. Viljad kerajad, kuni 0,8 cm läbimõõdus, läikivad, erkpunased, valmivad sügisel. Põõsad on meie oludes üsna külmakindlad, väga dekoratiivsed sügisel säravpunaste viljade ja punaste lehtedega. Kasvab ka poolvarjulistes kohtades, vegetatiivselt paljundatud põõsad kipuvad kasvama rohkem laiuvalt. var. hessei– põhiliigist madalamaks jääv, lehed rohkem munajad, kuni 11 cm pikad, hõredamalt saagja servaga, sügisvärvus erkpunane