Lavendel
Lavendel (Lavandula) on igihaljaste aromaatsete lehtpõõsaste, poolpõõsaste ja rohttaimede perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast, kuhu kuuluvad ka näiteks salvei ja rosmariin. Looduses leidub ca 28 liiki, mis kasvavad peamiselt Vahemeremaades. Vähem esineb lavendleid Kagu-Aasias ja Kanaaridel. Looduslikult kasvavad nad kuivadel kivistel aladel. Lavendlitele meeldib soe ja päikesele avatud kasvukoht. Nad vajavad vett hästi läbilaskvat pinnast, mis ei oleks väga viljakas, vaid pigem lahjem. Nende kitsad lehed on harilikult hallikasrohelised, sageli hambulised, mõnedel liikidel ka sulgjaslõhised. Õite värvus erineb oma intensiivsuselt ja aroomilt. Sinised või violetsed õied asetsevad harilikult tähkjates õisikutes, vili koosneb neljast pähklikesest. Tuntuim liik on kitsaste hallroheliste lehtedega poolpõõsas tähkjas lavendel (L. angustifolia). Lavendleid kärbitakse ja lõigatakse tagasi kohe pärast õitsemist. Paljundada saab hõlpsasti seemnetega, samuti ladvapistikutega kevadel ja poolpuitunud varrepistikutega suvel.
Tähkjas lavendel (L. angustifolia), ammune kultuurtaim mille meeldiva lõhnaga õisikuist saadakse antiseptilist eeterlikku lavendliõli. Seda kasutatakse peamiselt parfümeerias, vähem farmaatsias, lakitööstuses, rahvameditsiinis. Taim eelistab sügavalt haritud lubjarikast kuiva mulda ning päiksepaistelist, põhja- ja idatuulte eest varjatud kasvukohta. Paljundatakse seemnetega, vanade puhmaste jagamisega või pistikutega. Seemnete idanevus säilib 3 aastat, tõusmed tärkavad 14…21 päeva pärast külvamist. Taimi on soovitav ette kasvatada ning istutada avamaale juuni algul vahekaugusega 35…40 cm. Lavendlil on meeldiv lõhn kuid mõrkjas maitse. Meelitab ligi liblikaid. Õitest valmistatud droogi soovitatakse kui nõrka rahustit ja kui spasmolüütilist vahendit migreeni, neuralgia ja närvilisusest põhjustatud südamehäirete korral. Piirituses lahustatud eeterlikku õli kasutatakse välispidiselt reumaatiliste valude vaigistamiseks. Õitest tehakse aromaatseid ravivanne. Oksi ja õisi pannakse kappidesse ja laegastesse koide tõrjeks. Maitseainena sobivad lehed ja õiepungad koos piparrohu, tilli ja salveiga rohelistele salatitele, kala- ja ulukisuppidele, kalale ja praetud lihale. Õisi kogutakse alates teisest kasvuaastast. Tuntumad sordid on: ’Alba’ – valgete õitega; ’Beetchwood Blue’ – aeglasekasvuline lühikeste varte ja siniste õitega; ’Folgate’ – keskmise kõrgusega, heledate hallikasroheliste lehtedega ja säravsiniste õitega; ’Hidcote’ – tihkete violetsete õiekobaratega; ’Imperial Gem’ – kitsad hallid lehed ja sügavlillad õied; ’Lodden Blue’ – hõbelevate lehtede ja sügab sinilillad õied; ’Martha Roderick’ – kompaktse kasvukujuga, rohekashallid lehed ja säravalavendlivärvi õied; ’Munstead’ – madalakasvuline sort, kasutatakse haljastuses ääristamiseks; ’Rosea’ – roosad õiekobarad; ’Royal Purple’ – kõrge kasvuga, kitsad hallid lehed, sügavlillad õied.
Laialehine lavendel (L. latifolia) kasvab oma looduslikul levialal kuni 0,9 meetri kõrguse ja üle meetri laiuse põõsana, sarnaneb tähkjale lavendlile, kuid on hilisem õitseja. Eesti oludesse on külmaõrn, võib proovida kasvatamist Lääne-Eestis ja saartel. Võimalik on viljeleda ka potikultuurina talvitades taimi külmkasvuhoones.
Prantsuse lavendel (L. stoechas) on populaarne ürdiaiataim Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides. Temast on aretatud palju sorte, kuid Eestis kasvatamine on taime külmaõrnuse tõttu problemaatiline.
Lavendel ja roosid – ilus ning kasulik kooslus
- august 2010 Maakodu
Astrid Lepik
Lavendel ja roosid on juba ammusest ajast teada kui hästi kokkusobivad taimed. Rooside kaunist ja kuninglikku ilu toetab lavendli lihtsus ja tagasihoidlikkus, lisaks värvidemäng ja meeldiv aroom.
Kuna lavendel on kasvutingimuste suhtes vähenõudlik (parim on päikseline kasvukoht, vett hästi läbilaskev ja vähese toitainetesisaldusega pinnas), sobib ta hästi samasse peenrasse kasvama koos roosidega. Vähenõudliku taimena ei paku ta roosidele konkurentsi veele ega toitainetele.
Lisaks vähenõudlikkusele on lavendlil ka teisigi häid omadusi, mis rooside eest hoolitsemise lihtsamaks teevad. Üheltpoolt meelitab lavendli terav lõhn ligi kasulikke putukaid nagu liblikaid ja mesilasi. Teiselt poolt aga hoiab seesama terav lõhn eemal ebameeldivad ja tülikad kahjurid nagu lehetäid, nälkjad ja tuhatjalad. Samuti ei meeldi lavendli terav lõhn närilistele (hiired ja rotid), kes samuti tükivad roose kahjustama.