Kurk

Kurk (Cucumis) on üle 30 liigiga ühe-, harvemini mitmeaastaste rohttaimede perekond kõrvitsaliste (Cucurbita) sugukonnast. Looduses kasvab peamiselt Aafrikas, mõni liik Aasias ja Austraalias. Varred on lamanduvad, köitraagudega, viljad enamikul liikidel söödavad, mõnel mürgised. Viljeldavaist liikidest on tuntuimaid harilik kurk (C. sativus) ja harilik melon (C. melo). Harilik kurk on kollaste ühesooliste õitega ühekojaline putuktolmleja taim, temast on aretatud ka partenokarpseid sorte. Kurk sisaldab vett 94-98%, suhkruid 1,1-2,5%, lämmastik- ja mineraalaineid, vitamiine (peamiselt koores ja otse selle all) ning eeterlikke õlisid (neist johtub kurgile omane lõhn). Rahvameditsiinis tarvitatakse kurki soolade ladestumist ja kristalliseerumist takistava vahendina, kurgimahlamähist kasutatakse aga raskesti paranevate haavade raviks. Juba vanaajal Egiptuses oli kurk tuntud iluravivahendina. Troopilise päritolu pärast on kurk niiskuse- ja soojalembene lühipäevataim, sobivaim kasvutemperatuur on 25-27°C, valguse suhtes on ta vähenõudlik, vajab viljakat nõrgalt happelist mulda. Haigustest ohustavad kurki hahkhallitus, kurgi jahukaste, kurgi rõuged, närbumistõbi, valgemädanik. Kahjuritest ohustavad kurki punane keldrilest, kasvuhoonekarilane, ripslased. Paljundatakse seemnetega, 1000 seemne mass on 17-35 g, seeme säilitab idanevuse 6-8 aastat , idaneb 5-8 päeva. Seeme külvatakse olenevalt mullast 2-5 cm sügavusele. Istutustihedus varieerub olenevalt sordist ja istutuskohast: kas tegemist on kasvuhoone või avamaaga, viimasel juhul on tihedam istutus.

Harri Poom, Saare-Tõrvaaugu aiand

Maaleht

17. mai 2012 09:20

Varsti võib arbuusi- ja melonitaimed välja istutada. Kuidas neid seal edasi kasvatada, et saada ilusaid magusaid vilju?

Kõrvitsa ja kurgiga lähedases suguluses olevad arbuus ja melon on mõlemad väga soojanõudlikud kultuurid ning suhteliselt pika kasvuajaga ka. Taimed tuleb seega kindlasti ette kasvatada. (Avamaal kasvatamiseks tuleb arbuusiseemned pista mulda aprilli lõpul ja melon mai algul, kasvuhoone tarvis nädala või paari võrra varem.)

Normaalseks kasvuks ja viljumiseks peab õhutemperatuur olema päeviti kindlasti üle paarikümne kraadi, madalamal temperatuuril taimed lihtsalt ei kasva. Kui sooja on pikemat aega +12° või vähem, tekivad arbuusi- ja melonitaimel füsioloogilised häired, mis päädivad surmaga.

Ka vajavad taimed heaks kasvuks küllalt sooja mulda: see peab olema vähemalt +18°, soovitatavalt siiski üle paarikümne pluss-kraadi.

Ettekasvatatud taimed tohib kasvukohale panna alles siis, kui arvestatav öökülmaoht on möödas ja muld küllalt soe (sobivaim 20–25°). Tavaliselt saabub selline aeg juuni esimesel nädalal.

Kompostihunnikule ei sobi

Hästi sobib arbuusile kui päritolult kõrbetaimele liivane ja kergelt happeline pinnas, mida on väetatud korralikult kõdunenud komposti, kõdusõnniku või mineraalväetisega.

Kompostihunnikul või sõnnikupeenras, mis kurgile ja kõrvitsale hästi sobivad, läheb arbuusitaim peaaegu kindlasti mädanema.

Melon talub väga rammusat mulda paremini, ent oht mädanema minekuks on temalgi. Kurk tahab niisket õhku ja rikkalikku kastmist, kuid melonile ja eriti arbuusile ei sobi see mitte: küpsemise ajal palju vett saanud viljad ei tule magusad, lõhenevad kergesti ja lähevad mädanema.

Viljadele on kasulik alla panna lauajupp, klaasitükk vms, et need otse mullal või, veel hullem, vees ei lebaks – siis kipuvad nad teinekord mädanema minema.

Avamaal kasvatades on mõistlik teha musta kile või peenravaibaga kaetud kõrgpeenar, nii soojeneb muld kiiremini ning rohimisega pole samuti muret.

Et taimedel veelgi soojem oleks, võiks ka katteloori kasutada. See tuleb õitsemise ajaks siiski eemaldada, et tolmeldajad õitele ligi pääseksid.

Melonit tuleb kärpida

Melonitaimel on soovitatav latv peale 4. või 5. pärislehte ära näpistada.

Mõne aja pärast, kui külgharudel juba 4–5 lehte, võiks uuesti latvu kärpida – nimelt tekivad melonil emasõied eelkõige 2. järku külgharudel.

Arbuusitaime niiviisi kärpida ei maksa, sest arbuusi emasõied tekivad põhivõrsele varem kui külgharudele.

Arbuusi- ja melonitaimi võib ka pookida, eriti kui on plaan neid avamaal kasvatada.

Pookealuseks sobib hästi rullkõrvits oma võimsa ja vastupidava juurestikuga, mis taime ka külmemal mullal toidab.

Suureviljalistele sortidele jätke 1–2, väikeseviljalistele 5–6 vilja. Enamasti on kaks või kolm vilja siiski just paras ports, sest kui vilju on liiga palju, ei tarvitse nad meie lühikese suvega magusaks küpseda.

Viljahakatisi on paras aeg harvendada siis, kui nad on umbes kanamuna suuruseks kasvanud – nii võib kindel olla, et viljastumisega on kõik korras. Nüüd võib ka katteloori peale tagasi panna, sest tolmlemise pärast pole enam vaja muretseda.

Esimesed õied tolmeldage ise

Nii arbuus kui melon on ühekojalised taimed, s.t neil on isas- ja emas-õied küll eraldi, ent siiski samal taimel. Mõnel sordil võivad emasõite asemel olla ka kahesugulised õied, eriti melonitel. Isasõisi on taimedel reeglina märgatavalt rohkem ning need ilmuvad ka palju varem kui emasõied.

Nii arbuus kui melon on sarnaselt kurgi ja kõrvitsaga putuktolmlejad ning viljastuvad paremini võõra õietolmuga.

Vähemalt kõige esimesed õied on kaval ise ära tolmeldada, kasvuhoones või lavas kasvatades ei saa aga putukate peale üldse lootma jääda.

Kunstlik tolmeldamine on iseenesest lihtne – tuleb vaid võtta isasõis, soovitatavalt sama liigi teiselt taimelt, ning selle tolmukatega emakasuuet tupsutada. Kleepuv õietolm jääb emakasuudmele ning seda just vaja ongi.

Igaks juhuks võib tolmeldamist korrata teise isasõiega, kuid see pole tingimata tarvilik.

Parim aeg kunstlikuks tolmeldamiseks on ennelõunane aeg. Väheke sombusema ja niiskema, ent siiski sooja ilma korral võib seda teha ka pärastlõunal.

Korralikult viljastununa hakkab viljahakatis kiiresti kasvama ning paisub maitsvaks arbuusiks või meloniks. Viljastumata või kehvalt viljastunud viljahakatised aga kolletuvad ja pudenevad.

Aretage ise oma “sort”

Arbuusi ja meloni seemned tuleb tavaliselt osta, sest enamik sorte on hübriidsed (seda näitab sordi nime taga olev tähis F1) ning omavõetud seemneist neid paljundada ei saa.

Sellistest seemnetest tärkab üsna kirju seltskond, millest mõned on lähtesordiga üsna sarnased ja mõned mitte. Kui esimesel aastal võib veel loota, et palju taimi meenutab emasorti, siis mida aasta edasi, seda vähemaks sarnasus jääb.

Küll sobib seemet võtta mittehübriidsetelt ehk n-ö tavasortidelt nagu näiteks ‘Sugar Baby’. Seemnete saamiseks laske valitud viljal küpseda kaua, isegi riknemiseni. Seejärel eraldage seemned viljalihast, peske voolava vee all ja kuivatage.

Nii arbuusi- kui meloniseemned säilitavad oma idanevuse kaua, vähemalt 4–5 aastat. Seega ei pea seemet võtma kaugeltki mitte igal aastal.

Tegelikult on ka hübriidsordilt seemnete võtmisel mõte sees, kui on võimalik igal aastal vähemalt paarkümmend taime saagini kasvatada.

Kui tolmeldada alati emasõisi sama taime õietolmuga ning iga kord valida seemnete võtmiseks vaid üks, kõige enam meeldinud viljadega taim, saate lõpuks oma sordi, mille seemneist tulevad emataimega sarnased taimed.