Kukerpuu

Kukerpuu (Berberis) – tavaliselt kolmeharuliste asteldega varustatud heitlehised või igihaljad põõsad, harva madalad puud. Lehed koondunud kimpudena lühivõrsetele, vahelduvad, paljudel liikidel leheserv ogajalt saagjas. Õitsevad maist kuni juulini, õied kollased, üksikult, kimpjates, pöörisjates või kobarjates õisikutes. Viljaks 1-3 seemnega mari. Seemned varustatud tugeva kestaga, piklikud. Puit vastupidav, tihe, raske (erikaaluga kuni 0,9 g/cm³), dekoratiivse tekstuuriga, lülipuit pruunikas, maltspuit kollakas. Koorest ja juurtest saadakse kollast värvi, eriti juurte koor on mürgine. Tähtsad haljastustaimed, olles looduslikult nn „pioneerliigid“ taluvad kehvasid kasvutingimusi, niiskusepuudust, kui ka suurepäraselt kärpimist. Noorendus- ja kujunduslõikus vajalikud. Igihaljastel liikidel lõigatakse põõsaid tagasi kohe pärast õitsemist, suvehaljastel hilissuvel või varasügisel. Suvehaljaid liike tuleks kasvatada avapäikeses, igihaljaid poolvarjus. Taluvad puude juurekonkurentsi, samuti üsna hästi põuda. Siiski ei talu nad pikaaegseid üleujutusi ja seisvat vett. Perekonnas ligikaudu 450 (500) liiki, kasvades enamasti põhjapoolkera parasvöötmes, enamus liike Ida- ja Kesk-Aasias, samuti Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja mõned liigid ka Euroopas. Eestis kasvab looduslikult üks liik (B. vulgaris), kuid kasvatada on proovitud aja jooksul kuni 30 liiki.

Harilik kukerpuu (B. vulgaris) kasvab 2-3 m kõrguse haruneva põõsana, oksad püstised või veidi tipuosas väljapoole kaardunud. Areaal Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Põhja-Ameerikani. Eestis kasvab loodusliku liigina Põhja- ja Lääne-Eestis, olles meil oma areaali põhjapiiril. Põllumeeste hulgas põlatud liik, etendades teraviljade roosteseene vahe-peremeestaime rolli. Kasvab meil metsaservades päikeseküllastel kasvukohtadel, üksikute põõsastena jäätmaadel, põllupeenardel jne. Eelistades lubjarikkaid muldi. Võrsed noorelt kollakad kuni pruunikad, veidi kandilised ja rõmelised, vanemad võrsed hallikad. Lühivõrsete alusel asuvad 1-2 cm pikkused veidi lapikud astlad, millised on noortel võrsetel üheharulised, vanematel kolmeharulised.

Lehed kinnituvad kimbuna lühivõrseile, laielliptilised, peenogajalt saagja servaga, pealküljelt tumerohelised, matid, alt heledamad, puhkedes veidi punakad, leheroots 1…2 cm, lehed sügisel oranzpunakad, hapuka maitsega, võib süüa. Õied kollased, 4…6 cm pikkustes rippuvates kobarates 15…25 kaupa, lõhnavad ja sisaldavad nektarit. Viljad punased piklikud kuni 1,5 cm pikkused marjad, peites eneses 2-3 piklikku kõvakestalist seemet. Viljad söödavad, sisaldavad õunhapet ja C-vitamiini, valmistatakse marmelaade, puuviljaveine jne. Hariliku kukerpuu puhul ei saagi väga kindlalt öelda, kas on ta meile levinud looduslikult või hakanud naturaliseeruma mõisaaedadest loodusesse lindude kaasabil. Mõisaaedades kasvatati harilikku kukerpuud tavaliselt heki- ja viljapõõsana, ning keedeti selle marjadest kõrge C-vitamiini sisaldusega keedist ning mahla. I. Mitšurinil on aretatud hariliku kukerpuu seemneteta sort, milline kõlbab selleks otstarbeks kõige paremini. Kaukaasias valmistatakse kukerpuu marjadest koos punase pipra kauntega head kastet šašlõki juurde. Kukerpuu marjadest aurutatud mahla kasutati varem äädika aseainena. Kukerpuu noortest, hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Põõsaste võrsete ja eriti juurte koort kasutati kollase värvi saamiseks (NB! koor mürgine), millega värviti villa, nahka ja paberit . Pea kõik taimeosad sisaldavad mitmeid alkaloide, neist kõige enam berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1…1,3 %. Berberiinil on verejooksu peatav, vererõhku alandav ning bakteritsiidne toime. Harilik kukerpuu on meeldiv põõsas haljastuses, neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Vähenõudlik liik mulla ja niiskuse suhtes. Sobib istutada täisvalgusesse ja talub hästi kärpimist ning linnatingimusi, kuid saab hakkama kasvamisega ka poolvarjus, venides siis üsna kõrgeks. Sordid: ’Alba’ – viljad valged kuni kollakasvalged; ’Asperma’ – viljad ilma seemneteta, põõsad peavad selleks küllaldaselt vanad olema; ‘Atropurpurea’ – sort, millisel on lehed kogu vegetatsiooniperioodi jooksul tumepunased, alt tihti kaetud kirmega, põõsaste mõõtmed ja kasutamisvõimalused samad põhiliigiga; ’Dulcis’ – viljad magusad või ainult veidi hapukad; ’Lutea’ – viljad helekollased; ’Marginata’ – lehed valgeservalised; ’Variegata’ (’Aureomarginata’) – lehed kollaseservalised.

Amuuri kukerpuu (B. amurensis) on kuni 3,5 m kõrguseks kasvav suvehaljas põõsas, pärit Hiina põhjaosast ja Venemaa Primorjest, kasvades alusmetsarindes ja metsaservadel. Võrsed noorelt kollakad, vanemas eas hallid, astlad kolmeosalised, kuni 3 cm pikad, noortel üheaastastel võrsetel 4-5 vahel ka 7-osalised. Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, 3…8 x 2…5 cm, peenogajalt saagja servaga, alt sinakad, paljad. Õied kuni 10 cm pikkustes 10…25 õielistes kobarates, kollased. Erkpunased marjad, kuni 1 cm pikkused, ovaalsed, kaetud härmatisega, valmivad sügisel. Liik on kiirekasvuline, kuivust taluv, hea meesaagikusega, talub kärpimist. Kasutatakse nii üksik- kui grupiistutustes, samuti hekkide rajamisel. Talub ka mõõdukat varju. Sordid: ’Flamboyant’ – lehed munajad kuni elliptilised, 3…5 cm pikad, pealt erkrohelised, alt sinakad, sügisel leekivpunased.

Juliana kukerpuu (B. julianae) – iihaljas, kuni 2,5 (4) m kõrguseks ja avapäikeses umbes sama laiaks kasvav, väga tihe püstine, vanemas eas rippuvate võrsetega põõsas on pärit Hiina keskosast Hubei provintsist, kasvades alusmetsarindes ja metsaservadel. Võrsed ribilised, noorelt kollased, hiljem hallikad, astlad kolmeosalised, jämedad, kuni 4 cm pikad. Lehed kitsaselliptilised kuni äraspidimunajad, 3…10 x 1…2,5 cm, paksud, nahkjad, leheserva iga cm kohta 2…4 teravat oga. Õied kollakad, punaka sisemusega, 8…15 kaupa kobaras. Viljad kuni 1 cm pikad, piklikud, kirmega kaetud, tumesinised. Meil liigi kasvatamine pole eriti levinud, kuigi Lääne-Eestis tasuks proovida. Dekoratiivne igihalja lehestikuga põõsas ja seetõttu alates Kesk-Euroopast lõuna poole kasutatakse laialdaselt kõikjal haljastuses. Ei talu väga tugevat varju, kuid mõõdukas vari on talvisel perioodil teretulnud, samuti ei meeldi liigile tuuline kasvukoht. Talub linnatingimusi ja kuivust, on igihaljastest kukerpuudest kõige külmakindlam. Sordid: ’Dart’s Superb’ – püstjate võrsetega ja põhiliigist väiksemate lehtedega; ’Klugowski’ (’Klugowskiana’) – laikuhikjas, tihe, kuni 2 m kõrgune aeglasekasvuline, põhiliigist palju külmakindlam sort; ’Lombarts Red’ – lehed altküljelt lillakasroosad.

Thunbergi kukerpuu (B. thunbergii) kodumaaks on Jaapan ja Hiina, kasvades mäestikunõlvadel kuni 1,5 m (kodumaal 2…..3 m) kõrguse püstise ja väga tihedalt hargnenud põõsana. On meil veidi külmaõrn, karmidel talvedel külmuvad viimase aasta võrsed, kuid taastuvad hästi. Ei ole kõrreliste roostehaiguste vaheperemeestaimeks. Võrsed tugevalt rõmelised, noorelt kollakad kuni punakaspruunid, vanemas eas pruunikad, astlad enamasti 1-osalised. Lehed talbjad kuni äraspidimunajad, terveservalised, õhukesed, pealt kollakasrohelised, läiketa, alt sinakad, sügisvärvus sarlakpunane kuni oranz. Õied 3-5 kaupa kimpudes, kollakad, väljast veidi punakad, umbes 1 cm läbimõõdus. Viljad piklikud, korallpunased, kuni 1 cm pikkused marjad, põõsal kuni talve tulekuni. Haljastuses kasutamine väga populaarne, saab istutada madalamaid vabakujulisi ning pügatavaid hekke ja üksikpõõsaid või gruppe. Talub kärpimist ja kuiva kasvukohta, linnatingimusi ja kehva pinnast, eelistab kasvada avapäikeses kuid talub ka mõõdukat varju. Juurestik pinnapealne, rikkalikult narmasjuuri. Hea meetaim.

Sordid: ‘Atropurpurea’ – võrsed punased, lehed suvel punased, sügisel purpurpunased; ‘Atropurpurea Nana’ – kuni 60 cm kõrgune ja sama lai madal põõsas, tumepunaste, 1-2 cm pikkuste lehtedega; ‘Aurea’ – kuni 1 m kõrgune kollaste lehtedega ümar aeglasekasvuline põõsas; ’Brouwers Green’ – 1965, Brouwers; nagu põhiliik aga lehed jämesaagjamad ja jäävad kauem rohelisteks; kasv laiuv, püstine, jämedate võrsetega; lehed ümar-elliptilised, üsna suured, helerohelised, sügisvärvus vähem või rohkem kollane; ’Electra’ – kasv tihe ja laiuv, kuni 1,5 m kõrge, võrsed punakaspruunid, astlad harunemata; lehed ümarad kuni elliptilised, helerohelised, sügisvärvus kollane ja oranz kuni tulipunane ning üks kaunemaid sügisel; ’Erecta’ – kasv väga tugev, püstine, hiljem rippoksaline; lehed väga helerohelised, vara varisevad; ’Green Carpet’ – väga laiuva kasvuga, kuni 1 m kõrgune allakäändunud võrsetippudega põõsas, lehed laielliptilised kuni ümarad, kuni 2 cm pikad, sügisvärvus oranzkollane kuni leekivpunane; ’Harlequin’ – nõrgakasvuline punaste lehtedega sort; lehed väikesed, roosad, valgete ja hallide laikudega; ’Kelleriis’– laiuva kasvuga põõsas; lehed rohelised, valgete laikude ja täppidega, meenutab sorti ’Silver Beauty’, kuid on suurem, sügisvärvus roosa, laigud lehtedel jäävad püsima; ‘Kobold’ – kuni 0,5 m kõrguseks kasvav ja laiuv puhkedes punakate, hiljem tumeroheliste lehtedega põõsas; ’Red Chief’ – kõrge, kuni 2 m kasvav laiuv põõsas, lehed lantsetjad, kuni 4 cm pikad, purpurpunakat värvi, õisi vähe; ‘Red Pillar’ – kuni 1,5 m kõrgune, sammasja kasvuga pruunikaspunaste lehtedega sort; ’Red Wonder’ – edasine selektsioon sordist ’Atropurpurea’, kuid on sellest nõrgemakasvuline; ’Rose Glow’ (’Ida’) – laiuv püstine põõsas kuni 1,5 m kõrge; lehed leekiv punakaspruunid kuni karmiinroosad, hiljem tuhmjalt punakaspruunid roosade, samuti hallide ja valkjate laikudega.

Kukerpuu, paburitsipõõsas

9. oktoober 2009 Maakodu

Rein Sander

Kukerpuu viljadest saab päris head haput mahla, kukerpuult on nime saanud ka karamellkompvek barbariss. Põõsa ilusat helekollast puitu hindavad käsitöömeistrid. Mõnel pool kutsub rahvas teda paburitsiks.

Kõrreroostele vähem vastuvõtlik on hariliku kukerpuu (Berberis vulgaris) sort ‘Atropurpurea’, millel on kaunid tuhmpunased lehed. Ta on sama mõõtu kui harilik kukerpuu – kuni paari meetri kõrgune. Harvendamata põõsa vanemad oksad koolduvad aegamisi alla. Sellise põõsa läbimõõt on oma poolteist meetrit.

Harilik kukerpuu talub pügamist, kuid on ilusam ja õitseb kenasti vabakujulisena kasvades, olgu siis üksikpõõsana või elavtaras. Ehtsa hekipõõsana on ta võrsetel teravad kolmeharulised astlad, jänes kukerpuuhekist naljalt läbi ei pääse.

Haiguskindel jaapanlane

Aeda ja parki istutame sagedamini Jaapanist pärit Thunbergi kukerpuu (B. thunbergii), kellel kõrrerooste ei talvitu. Ka tema kasvab paari meetri kõrguseks. Levinuim sort on samuti punaste lehtedega ‘Atropurpurea’, mis kasvab kõrgeks ning sobib hekiks. Thunbergi kukerpuu astlad ei harune.

Pilku püüdva üksikpõõsana võib kasvatada Thunbergi kukerpuu sorte, mida praeguseks on aretatud nõnda rohkesti, et võtab silmad kirjuks. On kollase-, punase- ja kirjulehiseid.

Kõige vanem ning meil ammu levinud on punaselehine ‘Atropurpurea Nana’, mis kasvab paari-kolmekümne sentimeetri kõrguseks. Ka uuemad sordid on enamasti madalakasvulised ja sobivad väiksemasse aeda.

Kõige põnevam neist on vast ‘Harlequin’, mille lehtedelt leiab neli värvi: roosa, punase, valge ja hõbedase. Aastatega sirgub see põõsas ligi 80 cm kõrguseks. Umbes samasugune on ka ‘Pink Attraction’, mille lehtedel on lõhe- ja punakasroosat, punaseid ja kreemikaid laike. Need sordid vajavad kõrvale midagi neutraalset, mille taustal värvimäng esile tuleb.

Kollaselehistest sortidest on kiidusõnu pälvinud hiljaaegu Poolas aretatud ‘Maria’, mis ei karda päikesepõletust nagu teised kollaselehised.

Igihaljad kukerpuud

Kukerpuu perekonnas on ka igihaljaid liike, mis soojema talvega maades on hinnatud aiataimed. Kõige külmakindlamaks peetakse Juliana kukerpuud (B. julianae). See on kena madal põõsas, mille nahkjad lehed meenutavad natuke iileksi omi, kuid on kujult lantsetjamad. Juliana kukerpuu kasvab kuni meetri kõrguseks, allapoole kaarduvatel okstel on tugevad teravad astlad. Talveks tuleb ta hoolikalt katta, omast käest tean, et katmata põõsas külmub maapinnani. Siiski võiks teda proovida kasvatada tuulte eest kaitstud väiksemas soojas linnaaias.

Tänavu pakkusid puukoolid ka teist igihaljast kukerpuud – hübriidset keskmist kukerpuud (B. x media). Tema tumerohelised natuke nahkjad lehed on väiksemad ja ümaramad kui Juliana kukerpuul.

Hilissügisel muutuvad nad punaseks, püsides sellisena kogu talve. Sordil ‘Red Jewel’ on lehed punakad aasta läbi. Ka keskmine kukerpuu vajab katet talvise külma ja ereda kevadpäikese eest.