Hernemähkur

Hernemähkur (Laspeyresia nigricana)  • talvitub mullas röövikuna kookonis. • väikesed hallikaspruunid liblikad (tiibade siruulatus13-15 mm). Selts: Liblikalised (Lepidoptera). Sugukond: Mähkurlased (Tortricidae) siruulatus13-15 mm). • liblikate ilmumine sõltub mullatemperatuurist. • liblikad lendlevad herneste õitsemise ajal.

Hernemähkuri liblikate väljapüük feromoonpüünistega sobib hästi koduaedadesse, kus ei soovita kasutada või kasutatakse võimalikult vähe insektitsiide.

Hernemähkuri röövikud on u 6mm pikad valged või kollased tumedate peadega ussikesed. Nad põhjustavad herneste ussitamist juulis-augustis.

Kasutamine: Kasutades hernemähkuri feromoonpüünist, saate avastada selle kahjuri olemasolu oma aias ja hinnata püünispüükide abil tema arvukust, et otsustada keemilise tõrje vajalikkuse üle. Kasutades püüniseid suuremal arvul, saate hernemähkuri liblikaid välja püüdes vähendada selle kahjuri arvu aias (nn massilise väljapüügi meetodil). Kui püünispüügid on alla 5-10 liblika ööpäevas, on soovitav mitte pritsida! Sellega säästate loodust Ja hoiate kokku asjatud kulutused insektitsiidile.

Feromoonpüünis on väike plastikmajake, kuhu pannakse kuivamatu liimiga sisepõhi ja feromooniga – immutatud kapsel. Püünis meelitab liblikad majakesse, kus nad liimipõhjale kinni jäävad ja hukkuvad.

NB! Põhjadel kasutatav liim on väga kleepuv ega ole veega maha pestav. Käte puhastamiseks võib kasutada tavalist või lakibensiini (white spirit); vähem efektiivne on toiduõli vmt.

Püünise kokkupanek: Püünise põhjatahu otsad murtakse üles.

Liimpõhjad tõmmatakse lahti ja üks liimpõhi asetatakse liimiga ülespoole püünise põhjale. Liimpõhja keskele asetatakse kummist feromoonkapsel. Läbi aukude pannakse kinnitusdetailid, mille abil püünis kinnitatakse oksa külge.

Tagavarakapslit säilitada suletud pakendis jahedas kohas.

Pakend 2 plastikpüünist, 4 feromoonkapslit, 4 liimistatud kleeppõhja, 4 kinnitusdetaili.

Hernemähkur

Hernemähkuri valmikud on hallid või pruunid, külgedelt kollaste märgistustega väikesed liblikad, tiibade sirulaiusega 12-16 mm.

Hernemähkur hakkab lendlema herne õitsemise ajal (juuni/juuli). Emasliblikad munevad oma vastsed hernekaunadele, kellest kooruvad röövikud, kes põhjustavadki nn herneste ussitamist.

Röövikud on valged või kollased, tumedate peadega ning umbes 6 mm pikad. Röövikud rändlevad taimes, enne kui sisenevad kauna, millest nad toituvad kuni kuu aega. Röövikud väljuvad kaunast seda pidevalt süües ning jäävad kookonites mulda talvituma.

Röövikud on kõige aktiivsemad juulis-augustis.

Katrin Jõgar: Hernekasvataja suurimaks vaenlaseks on hernemähkur, kärsakas ja ripslane

22. veebruar 2017 08:12

Oilseeds Trade talvisel infopäeval andis Katrin Jõgar Eesti Maaülikoolist ülevaate kaunviljade kahjuritest.

Neid ei ole õnneks kuigi palju – hernemähkur oal ja hernel, kärsakas ja ripslane aga mida enam me liblikõielisi kultuure kasvatame, seda enam tekib ka haigusi, tuleb juurde kahjureid.

Jõgari sõnul ohustavad meie põlde 3 olulisemat kahjurit: 
1. Liduskarvaline hernekärsakas
„Talvitub noormardikana mullas, mardikad on pruunikashallid. Kärsakad närivad äsja tärganud liblikõieliste taimede lehti ja seejärel taimede areng pidurdub. Munevad mais-juulis taime alumistele lehtedele. Üks isend muneb 1100 muna, munade arenguks on vaja niiskust. Ka vastsed on ohuks, aga nende tekitatud kahju on väiksem (toituvad juuremügaratel). Aastas tekib 1 põlvkond. Ehk põllumees peab jälgima eelkõige kevadisi kahjustusi tõusmeperioodil. Tõrje on keeruline, sest putukad peidavad ennast maapinnale, kui minna põldu kontrollima. Sealt on neid aga keeruline näha, sest nad on pruunid. Välja tulevad nad paremini päikselise, sooja ilmaga. Tõrjuma peaks, kui 1 m2 on vähemalt 10 kärsakat,“ selgitas Jõgar. „Ennetada saaks neid sügisese mullaharimisega, sest sellega liigutatakse paigast mullapind, kus nad pesa on teinud. Külv peaks olema varajane. Üheks soovituseks on ka see, et liblikõieliste kultuuride põllud ei tohiks olla kõrvuti.“

2. Hernemähkur
   „Tema talvitub mullas kookonis, väikeste hallikaspruunide liblikate ilmumine sõltub mullatemperatuurist. Liblikad lendlevad herne õitsemise ajal. Eelistavad soojemat ilma. Nädal peale liblikate ilmumist hakkavad nad munema. Lendavad õhtuti ja munemisperiood kestab 10 kuni 14 päeva. Üks isend muneb 300 muna. Munad munetakse taime ülemistele lehtedele ja need on väikesed ja ühekaupa. Ka õieraagude läheduses võib neid leida. Munast koorunud vastsed liiguvad kaunte sisse ja toituvad seal. Aastas on üks põlvkond,“ rääkis Jõgar mähkurist, kes vähendavad oluliselt saaki. „Tekib palju näritud teri ja idanevus läheb alla. Samad ennetusvõimalused, mis kärsakal. 1 feromoonpüünis kolme hektari kohta ja tõrjet teha siis, kui püünisesse tuleb ööpäevas 5-10 liblikat.“
3. Herneripslane
   „Seda kahjurit on raske tuvastada, sest ta on väga pisike putukas. Talvitub vastsetena mullas, väljuvad mais. Lendlevad juunis-juulis. Munevad õigepungadesse ja lehtedele, kuni 40 muna. Valmik on tumepruun ja vastsed on kollakad, mõlemad imevad taimemahla. Kahjustunud kohtadele tekivad hõbedased laigud, fotosüntees on häiritud ja taimede kasv pidurdub, ning õied kuivavad, kaunad kõverduvad ja jäävad väikeseks. Üks põlvkond aastas,“ ütles Jõgar.

Tõrjeks soovitas ta ennetavalt võimalikult varast külvi ja viljavaheldust. „Õiepungade moodustamise ajal võib pritsida insektitsiidiga.“