Artišokk
Harilik artišokk (Cynara scolymus)
Artišoki kasvatamine iluks, toiduks ja ravimiks
30/04/2012 http://www.rodoaed.ee/artisoki-kasvatamine-iluks-toiduks-ja-ravimiks/
Kas oled käinud Itaalias, Vahemere äärses prantsusmaal? Siis oled kindlasti tuttav artišokiga vahemeremaade toitudes. Minu arust pole midagi paremat kui küülikupraad paneeritud artišokiga.
Harilik artišokk (Cynara scolymus) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane köögivili, mis väliselt sarnaneb karuohakaga ja maitselt
artishoki puhul kasutatakse toiduks tegelikult tema noori veel avanemata õiepungasid
kreeka pähkliga. Artišokk on pärit Etioopiast, laienenud sealt Egiptusesse ning seejärel kogu Euroopasse. Oma erakordselt dekoratiivse välimuse tõttu kasvatatakse teda palju ka ilutaimena. Lisaks sellele on artišokk ravimtaim, mida kasutatakse diabeedi, gepatiidi, ateroskleroosi, neerude ja maksa haiguste raviks. Nii mitmekesiste heade omadustega taimega tasub kindlasti lähemalt tutvust teha.
Mitmeaastase kultuurina on artišokil tugev juurestik. Lehed on suured, sulglõhised ja hallikasrohelised, õisik kuni 7 cm läbimõõduga, kerakujuline, ovaalne, kooniline või lameümarik, õisiku soomused rohelised kuni tumelillad ja õis helesinine. Õisikuvars on väheharunenud ja võib kasvada kuni 2 m kõrguseks.
Meie oludes saab artišokki kasvatada kas ühe- või mitmeaastase kultuurina. Istikud tuleb märtsis-aprillis ette kasvatada ja istutada avamaale pärast öökülmade möödumist. Taim vajab viljakat, keskmise raskusega niiskepoolset mulda ning tuulevarjulist ja sooja kasvukohta. Istutusauku lisada komposti või kõdusõnnikut ja taimed istutada endisest umbes 5 cm sügavamale. Ühele taimele jäetakse 2-3 õisikut, suurema arvu korral jäävad nad väikeseks. Koristusküps on õisik siis, kui soomused hakkavad avanema, kuid õievärvust pole veel näha. Õisik lõigatakse taimelt koos lühikese varrega. Meie oludes valmib saak suhteliselt hilja. Artišokk talub -2…-3º C öökülma, kuid õisikud vigastuvad juba -1º C kraadi juures, seega tuleks saak koristada enne esimesi öökülmi. Mitmeaastase kultuurina kasvatamisel tuleb enne külmade saabumist artišoki maapealne osa 10-15 cm kõrguselt ära lõigata, taime ümber kuhjata umbes 20 cm paksune kiht kompostimulda, turvast või kõdusõnnikut, seejärel kiht puulehti (hästi sobivad tammelehed, kuna need on kuivad ja õhurikkad) ning lõpuks kuuseoksad. Talvekate eemaldada kasvuperioodi alguses, aprilli lõpu paiku. Taimed võib ka maast välja kaevata ja hoida keldris või kasvuhoones, kus temperatuur püsib vahemikus +4…+10ºC. Talvel jälgida, et muld oleks parajalt niiske. Ületalve hoitud taimed istutatakse avamaale pärast suuremate öökülmade möödumist, nii saadakse varajasem ja suurem saak.
Artishoki õis avanenult on vägagi dekoratiivne ja samuti väga hea meetaim
Artišokk on väärtuslik delikatessköögivili ja ravimtaim. Õisikus on 15% süsivesikuid (sh inuliini, mis soodustab seedimist ja vähendab veresuhkrut), B-rühma vitamiine, C-vitamiini, karotiini, meeldiva maitse annavad park- ja aromaatsed ained. Samuti on artišoki koostisest leitud antioksüdandina toimiv tsinargiin. Õisiku puhastuskadu on suur – toiduks tarvitatakse õisiku põhja koos õisikut katvate lihavate soomuste alumise osaga kas keedetult või hautatult. Selleks lõigata õisik ettevaatlikult varre küljest lahti ja kärpida õisiku kattelehed kääridega nii, et ei jääks teravaid osi. Kõik lõikekohad peitsida sidrunimahlaga, et hoida ära tumenemist. Õisiku keskelt eemaldada terava lusikaga õie südamik (tolmukad-emakas). Õisik pesta, valada üle vähese soolaga maitsestatud keeva veega, keeta kaanetatud nõus pehmeks ja kurnata. Serveerida koos keeduvedelikuga, sulavõi ja võiseguste kastmetega ning maitserohelisega (hästi sobib petersell). Võib hautada koos tomati ja sibulaga, keeta puljongis, valmistada püreed ja konservi, säilitada sügavkülmas. Tõelised gurmaanid söövad artišokki aga merekarpide ja apelsiniga.
Artišokk on ravimtaimena tuntud rohkem kui 2000 aastat. Ravi eesmärgil kasutab farmaatsiatööstus kogu taime, ka juuri. Teaduslikult on tõestatud artišokis leiduvate ühendite soodne mõju maksatalitlusele. Artišok soodustab sapisünteesi ja selle eritumist sapipõiest ning tõhustab rasvase toidu seedumist, samuti ergutavad taimes leiduvad kergelt mõrkja maitsega ühendid seedeensüümide eritumist. Rasvade ainevahetuse korrastajana on artišokist valmistatud preparaatidel ka kolesterooli üldtaset langetav toime. Teise väärtusliku ühendina sisaldab artišokk inuliini. Tervislikus toitumises käsitletakse inuliini prebiootikumina, mis soodustab inimese seedekulglas tervisele soodsalt mõjuvate piimhappebakterite paljunemist. Et fruktoosijääkidest koosnev inuliin mõjutab seedimisjärgselt ka suhteliselt aeglaselt ja mõõdukalt veresuhkru taset, siis on seda ühendit kasutatud ka suhkurtõbiste menüüs. Lisaks toimib artišokk loodusliku diureetikumina, soodustades organismist liigse vedeliku väljutamist. Artišoki koostisest leitud antioksüdandina toimiv tsinargiin ohjab liigseid vabu radikale. Järjest avastatakse artišoki uusi raviomadusi, soovitades teda kasutada veel südamehaiguste puhul, veresoonte lupjumisel, kehakaalu langetamiseks, liigeste haiguste, puhitiste ja iivelduse, kõrge kolesterooli, seedehäirete, kõrge maohappesuse, sapikivide, maksa vaevuste, hepatiidi, nahahaiguste ja nõrga immuunsussüsteemi korral.
Kodusel teel võib mahla valmistamiseks kasutada taime kõiki osi ja toormahl on kahtlemata üks parimaid ravimeid. Noori lehti ja võrseid sobib süüa toorsalatites ja suppides, aga ka neist teed valmistada. Alustada tuleks mõõdukate kogustega, vähim mõjuv annus ööpäevas on 6 g droogi või 500 mg kuivekstrakti või 3-8 mg vedelekstrakti.
Ja nagu kirsina tordil saab kuivatatud artišoki varsi kasutada veel talviste kimpude tegemisel. Eelpoolöeldut arvesse võttes on artišokk üks tähelepanuväärne ja mitmekülgne, kuid vähelevinud köögivili, mida tasuks kindlasti meil rohkem kasvatada.