Liigikirjeldused

Kurereha

Kurereha (Geranium)

- püsikute ja väheste põõsaste taimeperekond kurerehaliste (Geraniaceae) sugukonnas. Ligi 400 liiki kasvab peamiselt põhja- ja lõunaparasvöötmes. Nende lehed on enamasti karvased, sõrmroodsed, harvemini sulgroodsed. Sinised kuni punakaslillad õied on viietised, lahklehised. Eestis kasvab looduslikult 13 liiki. Kurereha ehk geraaniumi ei tohi segamini ajada Lõuna-Aafrikast pärit poti- ja peenralillena tuntud pelargooniga, mida mõnikord ekslikult samuti geraaniumiks kutsutakse. Kurerehad on pikaealised talvekindlad vähenõudlikud püsikud ja neid on lihtne kasvatada. Kurerehad eelistavad päikeselist kasvukohta ja parasniisket huumusrikast mulda, kuid kasvavad hästi ka kuival liivmullal, kusjuures mõned liigid seda isegi eelistavad ning poolvarjus. Nad on väärtuslikud pinnakattena, sest taimed moodustavad üksteisega kokkusulavaid puhmikuid ja õitsevad rikkalikult kevadest hilissuveni. Neid saab edukalt kasutada ka konteineraianduses. Kasvuaegse hooldamise peamised võtted on närtsinud õite eemaldamine, kuivaperioodidel kastmine, samuti aegajalt väetamine. Suurimad ohud kurerehale on teod, nälkjad ja jahukaste. Kõik Kurerehad on kergesti paljundatavad jagamise teel kevadel või seemnetega. Seemnetega paljundamisel alustavad õitsemist tavaliselt teisel kasvuaastal. Seemned idanevad katmikalal 2...6 nädalat. Istutamisel parim vahekaugus on 20...30 cm. Sobivad kiviktaimlasse, püsilillepeenrale ja vabakujulistesse lillerühmadesse koos kuningakepi, kiviriku, pööriskipslille, mõrsjalille ja mätasja eriofüllumiga. Kõrgemakasvulised liigid mõjuvad paremini looduslikel aladel.

Aas-kurereha (G. pratense) on meie kurerehaliikidest üks tavalisemaid, kasvades eelkõige niitudel, kuid ka metsaservadel ja hõredamates metsades, teede ääres ja kraavikallastel. Õied on suured 4...5 cm läbimõõduga sinised muutudes vananedes veidi lillakaks, ilusti laiuvad ja neid on ühel taimel alati palju. Õitseb juunist augustini. Lehed on hallikasrohelised sõrmjad liitlehed. Kasvab puhmikuna, mille kõrgus on 70…90 cm. Hea meetaim. Sordid: ’Albiflorum’ – valgeõieline; 'Double Jewel' - valged täidisõied efektse violetse silmaga; ‘Splish-splash’ – efektne omapäraselt värvunud roosakas-lillade pritsmetega valgete õitega ja suurte roheliste lehtedega, kalduvus kordusõitseda suve lõpul ja sügisel, kõrgus kuni 55 cm; 'Summer Skies' –sama kõrge roosakas-violetsete keskelt heledamate täidisõite ja tumeroheliste lehtedega sort.

Soo-kurereha (G. palustre) on kogu Eestis sage 40…80 cm kõrguseks kasvav taim. Looduslikult kasvab ta tavaliselt soostunud niitudel või niisketel metsasihtidel ja kuivenduskraavide servades olles perekonna kaaslastest niiskuslembesem. Lehed on sügavalt seitsmeks hõlmaks lõhestunud lihtlehed, mis tunduvad tugevamad, kui teistel kurerehaliikidel. Erinevalt teistest on soo-kurereha väänduvad varred kaetud karvadega. Juunist septembrini kaunistavad selle suured, kuni 3 cm läbimõõduga säravpunased hiljem lillakateks muutuvad õied ojakaldaid. Tänu oma nägusatele õitele sobib see ilus taim looduslikku aeda ja metsaaeda, kaldataimeks, niiskele niidule ja turbaaeda.

Mets-kurereha (G. sylvaticum) eelistab kasvada varjulistes või poolvarjulistes metsades, puisniitudel põõsastikes ja mujal poolvarjulistes paikades. Taime kasvukõrgus on keskmiselt 40…80 cm. Sobides iluaianduses hästi parkidesse ja aasamurusse, kus kasvab mitmevarreliseks ja rikkalikult õitsevaks puhmaks. Taim on muljetavaldav näiteks soolotaimena madalate okaspuude vahel. Sõrmjagused üsna suured lihtlehed on sügavalt lõhestunud meenutades kullerkupu lehti. Kogu taim on kaetud karvadega. Tihedad õisikud on purpurpunakaslillad või lillakassinised, õitsemise lõpul sinakad, mõnikord ka roosad või valged. Kui metsas liikudes metskurerehadel pilku peal hoida, näeb tegelikult õites kõiki võimalikke sinise ja lilla toone. Ka õite suurus on üsna erinev. Õitseb juunist augustini. Kui ei soovita taime liigset levimist seemnete abil, tuleb õied enne seemnete valmimist eemaldada. On mitmeid sorte: ’Albium’ – valgete õitega; ’Mayflower’ – tume sinilillade õitega.

Verev kukereha (G. sanguineum) on madal, kuni 20 cm kõrgune aeglaselt leviv, põõsasjas Euraasiast pärinev püsik. Lehed on läikivad tumerohelised 5...7 hõlmised lihtlehed, millel eriti särav sügisvärvus. Õied fuksiinpunased kuni lillakaspunased 3 cm läbimõõduga. Õitseb juunist augustini. On mitmel põhjusel üks parimaid kurerehasid aiakultuurina kasvatamiseks. Väänduvad varred moodustavad tihedaid, lehe- ja õierohkeid puhmikuid. Sobib hästi püsilillepeenrale, kuid ka loodusaeda, puisniitudele ja kivistele kasvukohtadele, vett hästi läbilaskvale pinnasele päikselisele kuni poolvarjulisele kasvukohale. Palju on iluaianduses levinud sorte, mille kõrgus jääb 15...35 cm vahele: ‘Album’ – puhasvalgete õitega 35 cm kõrgune sort; ‘Ankum’s Bride’ – floresseeruvroosade õitega suurepärane pinnakatja (kõrgus 18 cm); ‘Apple Blossom’ – heledad pehmeroosad õied ja tumeroheline lehestik, sobib hästi pinnakatteks; ’Compactum’ – ei kasva kõrgemaks kui 10 cm; ‘Elke’ – küütlevroosad õied, mis südamikust ja kroonlehe servadest valkjad, 20 cm kõrge; ’Max Frei’ - tuhmroosade suurte õite ja kompaktse lehestikuga enimmüüdud kurereha sort, kõrgus 18 cm; ’New Hampshire Purple’ – sügavpunakate kuni -lillade õitega kuni 20 cm kõrgune hea pinnakatja. Vorm geranium sanguineum var. striatum on haljastuses tähelepanu pälvinud oma kaunite heleroosade kreemika südamikuga õitega ja ilusates sügisvärvides lehestikuga, kõrgus 10 cm.

Hall kurereha (G. cinereum) on laiuva kasvukujuga 5...7 hõlmiste hallikasroheliste leherosettidega Balkanilt pärinev madalakasvuline vaid kuni 15 cm kõrgune kurereha liik. Lehed moodustavad puhmiku, mis juulist septembrini kattub 3 cm läbimõõduga enamasti valgete kuni sügavroosade tumedamate väljapaistvate soontega õitega. Suurepärane kiviktaimla taim. Levinumad sordid on: ’Ballerina’ – tumeda südamiku ja väljapaistvate soontega lillakasroosad tassi kujulised õied ning sügavrohelised lehed, kõrgus 15 cm; ‘Laurence Flatman’ – on sama kõrge, lillade õitega, millel väljapaistvad sooned, sügavroheline tumedamate laikudega lehestik, sobib pinnakatteks; ’Purple Pillow’ – punakaslillad lehterjad õied kauni hallikasrohelise lehestiku kohal; Vormil geranium cinereum var. subcaulescens on tumeda südamikuga tumeroosad mustjate soontega tassi kujulised õied ja basaalset rosetti moodustavad sügavrohelised lehed. Võib suve lõpus korduvõitseda.

Endressi kurereha (G. endressii) on Püreneedelt pärinev puhmast moodustav vähenõudlik 45 cm kõrguseks kasvav risoomtaim. Igihalja lehestikuga ja pika õitsemisajaga (juuni-august) püsik, mis on ehteks igale püsilille peenrale, kiviktaimlale ja teistele vett hästi läbilaskva pinnasega istutusaladele. Lehestik värvub sügisel kaunilt punakaks. Õied on suured kuni 4 cm läbimõõduga ereroosad tumedamate soontega. Levinuim sort on ’Wargrave Pink’ – kuni 50 cm kõrgune, õitseb juunist septembrini puhtatooniliste roosade õitega, sobib ka konteineris kasvatada.

Risoomikas kurereha (G. macrorrhizum) on Lõuna-Euroopast pärinev maa-aluste võsunditega leviv laiuva kasvukujuga püsik. Moodustab kiiresti maapinda katvaid puhmikuid, millest umbrohud ei suuda läbi tungida. Basaalne lehestik ereroheliste, veidi kleepuvate ja sügavalt sõrmjaguste lehtedega. Sügisel värvuvad need kollaseks või punaseks. Õiekobarad on tihedad roosad kuni lillakaspunased. Soodsate kasvutingimuste korral võib moodustada suuremaid kolooniaid. On pigem vähenõudlik mullatüübi ning kasvukoha suhtes ning kasvab edukalt ka varjus. Üks parimaid pinnakattetaimi aias eelistades liivaseguseid muldi. Ulukitele ebameeldiv. Taim vajab vähe hooldust. Selle närbunud osi ei ole isegi kevadel vaja eemaldada, sest need jäävad peagi uute kasvavate lehtede alla. Ka sügisel taimele peale varisenud lehed jäetakse sinna kõdunema. Sordid: ’Album’ – valged õied ja punase värvinguga tupplehed; ’Bevan’s Variety’ – sügavpurpursete õite ja punaste tupplehtedega hea pinnakatja, kõrgus 30 cm; 'Ingwersen's Variety' – kahvatute roosakas-lillade õitega ja heleroheliste läikivate lehtedega 30 cm kõrgune puhmas; ’Spessart’ – valgete kuni kahvaturoosade õitega ja aromaatse lehestikuga 20 cm kõrgune sort; ’Variegatum’ – roosakate kuni lillakate õitega ja kreemika-rohelisekirju aromaatse lehestikuga, kõrgus 40 cm; 

Dalmaatsia kurereha (G. dalmaticum) on hea vastupidavusega lihtsalt kasvatatav padjandit moodustav aeglasekasvuline liik kõrgusega 15 cm. Lehed läikivad, tumerohelised, sügavalt lõhestunud, lauspäikeses kasvades ilusa punaka sügisvärvusega. Õied roosad, ilusate tolmukatega juunist augustini. Sobib hästi kiviktaimlasse ja teistele kuivapoolse pinnasega istutusaladele näiteks ääristaimeks.

Viljatu kurereha (G. x cantabrigiense) on risoomika kurereha (G. macrorrhizum) ja dalmaatsia kurereha (G. dalmaticum) hübriid aromaatsete heleroheliste basaalsete ümarate lõhestunud lehtede ja roosade või valgete roosa tsentriga õitega. Lehestikul esineb ilus sügisvärvus. Kasvult madal 20 cm, vähenõudlik ja suurepärase vastupidavusega hea pinnakatte taim. Mõned sordid: ’Biokovo’ – väikesed valged õied on ilusate roosade silmakestega, puhkevad massiliselt suve esimesel poolel; ’Cambridge’ – kõrgus 15 cm, tumeroosad kuni lillakad õied; ’Karmina’ – väikesed sirelilillad õied on ilusate roosade silmakestega, puhkevad massiliselt suve esimesel poolel, kõrgus 30 cm.

Tore kurereha (G. x magnificum) on gruusia kurereha (G. ibericum) ja laiakroonise kurereha (G. platypetalum) ristand. Kuulub oma perekonna paremiku hulka. Lehed helerohelised, kuni 10 cm läbimõõduga ja pehmekarvaste vartega. Suured taevassinised õiekroonlehed on tumesiniste peente roodudega. Kogu taim, aga eriti selle lehed on viltjaskarvased. Tänu ilusatele vürtsiselt lõhnavatele lehtedele ja silmapaistvale sügisvärvusele on see püsik aia ehteks ka väljaspool õitseaega. Jõudsa kasvuga, kõrgudes kuni 50 cm-ni, ja hea vastupidavusega. Levib aeglaselt risoomi abil ja on hea pinnakatja. Tihedama istutuse korral võimalik kiiresti pinda katta. Sort: ’Rosemoor’ - rikkalikult õitsev, sügisel kordusõitsev siniseõieline põõsasja kasvukujuga vastupidav sort, kõrgus 40 cm.

Kashmiiri kurereha (G. clarkei) on Kashmiirist pärinev liik basaalsete lehtede ja püstiste õisikuvartega lillade, valgete või roosade õitega. Puhmast moodustav hea vastupidavusega püsik, mis on pinnase suhtes leplik. Sobib suurepäraselt püsilille peenrale ja teistele tavalise aiamullaga istutusaladele. Võib kasvatada nii üksik kui ka grupitaimena, kõrgus kuni 50 cm. Hea ja vastupidav haljastustaim, mida võiks senisest märksa rohkem kasutada. Hästi levinud sort on 'Kashmir White' – suurte valgete alustassi kujuliste õitega ja oma lopsaka lehestiku poolest ilus nii enne kui pärast õitsemist, kasvukõrgus 50 cm, 'Kashmir Pink' - erineb vaid roosa õievärvuse poolest

Tõmmu kurereha (G. phaeum) kasvab looduses Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes. Suurte ümarate lõhestunud kahevärviliste (äärest roheline, keskelt pruunikas purpurne) lehtedega kuni 75 cm kõrgune puhmastaim. Õied on omapärased väikesed longus tipmised tassikujulised mustjad purpurpunased. Õitseb juunist septembrini. Kuna taim kasvab hästi varjus ja kuivapoolsetes kohtades, sobib kõige paremini metsaparki puude ja põõsaste alla. Tuntumad sordid erinevad vaid õievärvi poolest: ’Album’ – valgeõieline; 'Lily Lovell' – samuti valgete õitega; 'Samobor' – tume purpurpunaste õitega.

Vlassovi kurereha (G. wlassovianum) on puhmast moodustav basaalse ning aromaatse lehestikuga püsik. Ilusad lillakad õied heas kontrastis tumedate lehtedega. Eriline oma kauni sügiskirju lehestiku poolest. Soodsate kasvutingimuste korral võib moodustada suuremaid kolooniaid, sobib hästi pinnakattetaimeks kuivematele liivasegustele muldadele. Kena ka üksiktaimena kiviktaimlas. Kasvukõrgus 40…50 cm.

Suureõieline kurereha (G. himalayense, syn. grandiflorum) on padjandit moodustav 30…50 cm kõrge risoomtaim juurmise lehepuhmikuga ja sõrmjaguste lehtedega. Efektsed 4…6 cm läbimõõduga tassikujulised eritooni sinised õied avanevad juba juuni algul ja kestavad augustini. Suurepärane rühmapüsik moodustab maa-aluste võsundite abil maapinda katva, arvukate õitega padjandi. Sortidest on huvitav ‘Plenum’, syn. ‘Birch Double’ oma purpurroosade kuni lillakate 2,5 cm läbimõõduga täidisõite ning väikeste lehtedega, sordi kõrgus kuni 50 cm.

Kurerehade perekonnas leidub ka palju kauneid erinevate liikide ristamisel saadud iluaianduses levinud sorte: ‘Ann Folkard’ – tumeroosad kuni lillad toredad õied musta silmaga juulist septembrini, lehestik noorelt kevadel kollane, mis suveks muutub roheliseks, kõrgus 55 cm; ‘Brookside’ – suurte sügavsiniste õitega, millel pisikesed valged südamikud, kõrgus 50 cm; ‘Johnson’s Blue’G. himalayense ja G. pratense ristand, lavendlilillad kuni 5 cm läbimõõduga õied, heleda südamikuga, paiknevad kergelt kaardunud vartel, õitseb pikalt (juulist septembrini), kõrgus 30…40 cm; ‘Jolly Bee’ – suurte siniste valge südamiku ja maroonpunaste soontega õitega, pikalt õitsev, kõrgus 60 cm; ‘Orion’ - suurte erksiniste sooniliste õitega kuivematele liivasegustele muldadele, kõrgus 50…60 cm; ‘Patricia’ – tume kuni erkroosad mustja südamikuga õied ja kaunis lehtede sügisvärvus; ‘Sue Crug’ – õied tumeroosad kuni lillakad ja soonilised, õitseb juunist augustini, kasvukõrgus 50…60 cm.

 

Metsikud kurerehad toovad aeda omapärast ilu

07. veebruar 2011 Maakodu

Tapio Vares

Kuurinuka klibupeenras on välja sulanud üks haljendav taimeke – madal kurereha, peene ladinakeelse nimega Geranium pulsillum.

Tegelikult on see suvaline Lääne- ja Põhja-Eesti ühe-kaheaastane umbrohi, kelles midagi erilist pole. Aga et ta on praegu keset lumevalevust üks väheseid paljastunud taimeliblesid, siis loomulikult püüab ta pilku, suisa paelub meeli.

Millal õigupoolest samune umbrohi üldse aeda sigineski? Vist kuue-seitsme aasta eest toodud kruusahunnikuga. Kõike kruusa ei jõudnud me kohe ehituseks ära kasutada ja nii arenes sinna jäänukisse päris tore taimekooslus. Ikka kribulillaõielised kurerehad, säravkollased kukeharjad jne. Kui hiljem sama kruusa sai klibutaimlasse puistatud, siis tulid nad loomulikult sinnagi kaasa. Natuke nood väheldased kurerehad mulle isegi meeldisid, mistõttu ei raatsinud ma neid täielikult välja rohida. Nad sobisid teiste Lääne-Eesti taimede sekka päris hästi.

Siis aga ilmus ei tea kust sinna lisaks üks haisev kurereha (Geranium robertianum). Ka tema on ühe-kaheaastane väiksemat sorti umbrohi, eriti iseloomulik merelähedastele aladele. Üpris kahju, et talle säärane haisev nimi on antud. Tegelikult näeb ta ütlemata veetlev välja. Näiteks mullu novembrikuine leid Õunaku laiu raagunud tammesarapikus, kus kopsakat samblast rändkivi kattis tore epifüütne õhuline lehtedepits. Haisvat kurereha olen ma esialgu lasknud oma klibutaimlas rahumeeli seemet toota, end ise külvata ja seega püsima jääda. Seal päikeseküllasel kasvukohal värvub taim üleni intensiivselt venipunastesse toonidesse, justkui oleks tegu mingi peene sorditegelasega. Punetavad lehepitsid valgete paemunakate vahel loovad vaatamisväärse pildi.

Üldse jagub Eestisse kümmekond kurereha liiki, neist mõni üliharuldane, teised levinud laialt üle maa. Üks taolisi tavalisi on lopsakas siniseõieline aas-kurereha (G. pratense). Paraku mitte Hiiumaal. Seevastu vohab siin kõikjal rõõmsalt verev kurereha (G. sanguineum). Too on tüüpiline Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikastele aladele, kuid peagu puudub mujal. Verev kurereha on üks siinse looduse ilmekamaid lilli. Kuni paari jala kõrgused puhmad täituvad juunis suurte punalillade õitega, mida jagub aina puhkevana pikalt. Sügisel värvuvad lehed aga punasekirjuks. Loomulikult tõin mõne aasta eest naaberküla teepervelt nad oma aedagi kasvama. Nüüd võiks ju veel aas-kurerehagi olemas olla? Ehkki samavõrd siniseõieline on ka gruusia kurereha, kes kord nii muuseas kauba peale aiaärist kaasa sai toodud.

Näh, vahi mismoodi mõte rändama hakkas! Piisas vaid üht lumest vabanenud kurerehaliblet silmata, kui juba meenusid kõik need teised liigid, nende omapärane ilu. Kes tahab aeda rahuliku ja kodusena mõjuvat meeleolu, sel tasub kindlasti mõni looduslik kurereha hankida. Kui mitte teisi, siis vereva kurereha küll. See on üks n-ö hooldusvabadest lilledest. Tihe puhmik tõrjub kõrvale umbrohud, ka ei vaja ta mingisugust kastmist. Pigem vastupidi: niiskes ja rammusas mullas vohavad kurerehad vägevalt, ent muutuvad nõrgaks, mistõttu suve tuuliste-vihmaste ilmadega kipuvad laiali vajuma. Muidu on nad aga nagu aedniku poolt pügatud poolkerad: tiheda kindla vormiga ja üha uusi õisi täis.

Kuid kes teistes midagi erinevat soovib, võiks proovida aeda tuua haisva kurereha. Ju paar kribu kuskilt üles kaevates, ma kujutlen. Sest millal sa neile seemnetele täpselt peale satud… Ja kui ümberistutamine ebaõnnestubki, siis ehk jõuab taim samasse seemned maha külvata. Iseäranis uhke oleks katsetada nad kasvama saada kuskil varjulise aianurga samblase kivi turjal. Too Õunaku rohepitsiline-kurerehaline rahn jättis mulle igatahes väga inspireeriva mulje. Tõsi, sellises kasvukohas peaks taimi arvatavasti aegajalt kastma. Habras-mahlakas haisev kurereha on kindlasti niiskuslembesem kui meie n-ö klassikaline kiviturjade taim kivi-imar.

Eks neid “agasid” jagu muidugi mitu. Ikkagi on tegemist ühe-kaheaastase taimega, kes peab igal aastal õitsema, seemneid samasse külvama, need peavad idanema… Kurerehaline kivi oleks kui omamoodi aedniku oskuste proovikivi.

« Tagasi