Liigikirjeldused

Kukekannus

Kukekannus (Delphinium)

rohttaimede perekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast, milles leidub umbes 250 liiki enamikus mitmeaastaseid taimi. Enamus neist on looduslikult levinud peamiselt põhja parasvöötmes, seega meil talvekindlad püsikud. Euroopas kasvab 26 looduslikku kukekannuse liiki. Õied on kannusega, harilikult sinised, harvemini valged või roosad, paljavarrelisel kukekannusel isegi ka tulipunased. Kukekannused on mürgised. Juba Vana-Kreeka arst Dioskorides soovitas nende seemneid vastumürgina skorpioni torke puhul. Ta täheldas, et taimed peletavad ka skorpione endid. Kukekannused jagatakse kahte rühma: harunevate õisikuvartega sordid kuuluvad Belladonna-rühma, tihedaõielised harunematud sordid Elatum-rühma. Kasvutingimuste suhtes vähenõudlikud. Kasvavad hästi tavalisel aiamullal, kui see on korralikult väetatud ja haritud. Vajavad päikeselist ning tugevate tuulte eest kaitstud kasvukohta. Parim istutamiseaeg on augusti lõpp, septembri algus, et istikud külmade saabudes oleksid korralikult juurdunud. Istutada võib ka kevadel, kuid sel juhul taimed harilikult esimesel aastal ei õitse. Vanemad puhmad ümberistutamist ei talu. Kui selline vajadus tekib, istutada ettevaatlikult suure mullapalliga ja lehti säilitades. Pärast õitsemist lõigatakse õievarred ära võimalikult madalalt ja eemaldatakse kuivanud lehed. Kukekannuseid paljundatakse nii jagamise teel, kui ka seemnetega. Jagamiseks saab kasutada vanemaid taimi. Sobiv paljundamisaeg on varakevadel või sügisel, siis kui on tekkinud uued juurmised lehed. Tänapäeval omaette perekonda eraldatud üheaastaseid kukekannuseid (varesjalad) saab paljundada vaid seemnetega. Seemnetega paljundades tuleb need külvata aprillis külvikasti. Varakult külvatud ja pikeeritud taimed hakkavad enamasti juba sama aasta juulis-augustis õitsema. Kasvuaegse hooldamise peamised võtted on: regulaarne kastmine ja väetamine, äraõitsenud õite eemaldamine, vajadusel toestamine. Kukekannused õitsevad sageli sügisel hilja teistkordselt, ainult õisikud on siis suvistest lühemad ja varred madalamad. Naabriteks püsikurühmas sobivad valgeõielised pojengid, roosid, suureõiene härjasilm, angervaks-raudrohi, lupiinid, päevaliiliad, päikesesilm ja liiliad. Nende kõrval võib aia lillepeenral olla põõsaidki, näiteks ebajasmiinid.

Kõrge kukekannus (D. elatum) on üsna tavaline vanades aedades, eriti maal. Kuna selle liigi vanad vormid on kas aretamata või ainult vähe aretatud looduspüsikud, säilivad need pikka aega ka hooldamata aias. Looduses kasvab ta Äänisjärvelt kuni Siberini ulatuval alal lehtpuumetsades ja märgadel niitudel. Eestis looduslikult ei kasva. See on suur, õitsemise ajal kuni 1,5 meetri kõrgune tugeva varrega püsik, mis üldiselt ei vaja toestust. Lehed on suured, kolmetised kuni viietised hõlmjagused. Õied on lillakassinised, väikesed, 1,5...3 cm läbimõõduga, tumeda silmaga harunemata või lopsaka kasvu korral harunenud kobarõisikus. Kuigi kõrge kukekannus ei pääse oma õite poolest kaasaegsete aed-kukekannustele lähedalegi, väärib see oma kohta püsikurühmas, metsapargis ja lilleaias koos teiste püsikutega.

Aed-kukekannus (D. elatum hübriidsed sordid) on kõige tähtsam rühmapüsikuna kasvatatav kukekannus Kesk-Euroopas. Lähteliigiks on olnud kõrge kukekannus (D. elatum), aga aretustöös on kasutatud ka mitmeid muid kukekannuseid. Esimesed sordid aretati 1870. aastatel Inglismaal. Enamik tänapäeval kasvatatavatest selle rühma sortidest on Saksa püsikuaretaja Karl Foersteri aretised. Mõned sordid: ’Berghimmel’ – eresiniste õitega valge silmaga, 170 cm kõrge; ’Magic Fountains Blue’ – siniste õitega 80…90 cm kõrge sort; ’Polarnacht’ – tumesiniste õitega valge silmaga, 160 cm kõrge; ’Sommernachtstraum’ – tumesiniste õitega, 160 cm kõrge.  

Belladonna kukekannse (D. x belladonna) sorte aretades on kasutatud põhiliikidena muuhulgas kõrget kukekannust (D. elatum) ja suureõielist kukekannust (D. grandiflorum). Esimesed sordid pärinevad aastast 1900. Selle rühma sordid ei vaja tavaliselt toestamist, on kõik keskmise kõrgusega ja õitsevad kogu suve. Kahjuks on neid tänapäeval harva müügil, sest neid saab paljundada vaid vegetatiivselt. Sordid: ’Bellamosum’ – 125 cm kõrge intensiivsete tumesiniste õitega; ‘Casa Blanca’ – puhasvalgete õitega, 120 cm kõrge; ’Cliveden Beauty’ – heledamate taevasiniste õitega 125 cm kõrgune sort.

Suureõiene kukekannus (D. grandiflorum, syn. D. cinense) on populaarne püsik tänu oma eresinistele õitele. Õitseb juunis-juulis. Liik kasvab 30...50 cm kõrguseks, vahel ka kõrgemaks. Lehed on tumerohelised, sügavalt lõhestunud ja süstjad. Taim jääb lühiealiseks, kui kasvupaik ei ole hea drenaažiga ja soe. Mõningaid sorte kasvatataksegi üheaastastena. On mitmeid sorte millest mõned sobivad kiviktaimlasse: ’Blauer Zwerg’ – 20...25 cm kõrgune emajuuresiniste õitega; ’Butterfly’ – tindisiniste õitega 30 cm kõrgune sort.

« Tagasi