Liigikirjeldused

Kopsurohi

Kopsurohi (Pulmonaria)

umbes 14 liigiga heitlehiste või igihaljaste madalate puhmaste perekond kareleheliste (Boraginaceae) sugukonnast. Looduslikult kasvavad nad Euroopa ja Aasia väga erinevates kasvukohtades – mägedest kuni jõeorgudeni. Õitsevad kevadel (aprillist juunini). 5 kroonlehega õied on 5-10 cm läbimõõduga varieerudes valgest roosa kuni siniseni ja tihti on kahevärvilised. Sageli on kopsurohu lehed laigulised, mis teevad taime eriti dekoratiivseks. Kasvuks eelistavad varjulist kuni poolvarjulist kasvukohta ja toitaineterikast niiskemat pinnast. Paljundatakse puhmaste jagamisega kohe peale õitsemist või sügisel (augusti lõpus ja septembris). Võib ka paljundada seemnetega, kuid sellisel juhul ei pruugi uued taimed olla sordid ja liigiehtsad. Aedades kasvatatakse erinevaid liike, neist aretatud sorte ning ka liikidevahelisi sorte.

Eestis kasvab looduslikult niisketes metsade ja võsastikes harilik kopsurohi (P. officinalis), mille kõrgus varieerub 20…30 cm vahel, õitseb aprillist juunini roosade õitega, mis vananedes muudavad värvi, muutudes punakast siniseni. Temast on aretatud siniste ja valgete õitega sorte. ’Sissinghurst White’ – valged õied, laiad täpilised lehed, ümarpuhmjas kasvukuju, sobib suurepäraselt varjukatele istutusaladele pinnakatjaks, kõrgus 45 cm, ulukid ei kahjusta, mistõttu võimalik kasutada loodusaedades ja maakodude lähedastel istutusaladel.

Punane kopsurohi (P. rubra) erineb eelmisest oma suurte elliptiliste kuni rombjate heleroheliste lehtede ning paunaste õite poolest, ka kasvult kõrgem, kuni 40 cm. temast aretatud sordid on kasvult madalamad, kuni 30 cm kõrged ja eri varjundiga punaste (näit. korallpunane ’Redstart’) või roosa-valge triibuliste (’Barfield Pink’) õitega. ’David Ward’ – säravpunased õied pakuvad toredat kontrasti valge-rohelise kirjule lehestikule, silmatorkav pinnakatte taim varjukatele istutusaladele, ulukid ei kahjusta, mistõttu saab kasutada loodusaedades ning maakoduse lähedastel istutusaladel. Kõrgus 30 cm.

Kirjuleheline kopsurohi (P. saccharata) nagu nimigi ütleb, erineb eelmistest oma kirjude lehtede poolest. Lehed võivad varieeruda sortidel tumerohelisest violetse või hõbehallini, õied sarnanevad eelmiste liikidega ja nende sortidega. Kopsurohud on ideaalsed pinnakattetaimed varjulisele niiskemale kasvukohale. Sordid: ’Dora Bielefeld’ – säravroosad õied roheliste täpiliste lehtede taustal, kiirekasvuline 25 cm kõrgune taim, sobib hästi pinnakatteks varjukatele istutusaladele, ulukid ei kahjusta; ’Mrs Moon’ – 30 cm kõrguseks kasvav ulukikindel roosade õite ja sinakasrohelise lehestikuga suurepärane taim pinnakatteks varjukatel istutusaladel.

Pikalehine kopsurohi (P. longifolia) põhiliik kasvab kuni 40 cm kõrguseks vajades laialdaselt kasvuruumi. Euroopast pärinev liik, millele on omased valgete ebakorrapäraste täppidega tumerohelised lehed, kuni 50 cm pikad. Õied on sinikaslillad ja puhkevad varakevadel. Alamliik P. longifolia subsp. cevennensis on väiksema kasvuga ja hõbevalgete rohelise kirjude lehtedega. Meil on sortidest enim levinud ’E.B.Anderson’ – lillakassinised õied, kitsad täpilised lehed, kõrgus 35 cm, ulukid ei kahjusta.

P. vallarsae sort ’Margery Fish’ – kasvukõrgusega 30 cm kiirekasvuline piklike hõbetäpiliste roheliste lehtedega pinnakatteks hästisobiv taim. Ulukid ei kahjusta, mistõttu sobib looduslähedastele varjukatele istutusaladele.

Hübriidsed kopsurohu sordid: ’Blue Ensign’ – suurte siniste õitega rikkalikult õitsev 30 cm kõrgune ilusa lehestikuga ulukikindel taim, Püsikute Assotsiatsiooni poolt hääletatud parimaks siniseõieliseks püsililleks; ’De Vroomen’s Pride’ – 35 cm kõrgune lopsaka rohelise-valgekirju lehestikuga, jahukastele vastupidav, õied varieeruvad sinisest roosani; ’Majeste’ – 25 cm kõrgune ulukikindel lopsaka lehestikuga sort, õied sinisest roosani; ’Roy Davidson’ – tumeroheline lehestik on dekoreeritud valgete pritsetega, roosad õied muutuvad vananedes siniseks, kõrgus 30 cm, ulukid ei kahjusta; ’Smokey Blue’ – kõrgus 30 cm, roosad õied muutuvad vananedes siniseks, roheline lehestik on tugevasti täpiline, väga rikkaliku õitsemisega sort.

  

Varjuliste paikade kaunistaja kopsurohi

29. aprill 2012 Maaleht

Aarne Kähr

Kopsurohud on kaunite lehtedega hinnatud varjutaimed. Osa liike-sorte hakkab õitsema juba aprillis, mil iga õis aias on nagu taeva kingitus.

Oma nime on kopsurohi (Pulmonaria) saanud kreekakeelsest sõnast pulmo, mis tähendab kopsu. Rahvapäraselt kutsutakse teda meil maksarohuks, sapirohuks ja võtmekeelteks.

Ka saksakeelne Lungenkraut tähendab kopsurohtu. Sakslastel on hea fantaasia: nende rahvapärased nimed on Hirschkohl (e.k hirvekapsas), Fleckenkraut (plekiline rohi), Bockskraut (sikurohi). Nimi Hänsel und Grätel tuleb aga sellest, et ühel ajal on taimel eri värvi õied.

Inglaste lungwort tähendab samuti kopsurohtu. Siin-seal kohtab veel nime Jerusalem sage ja Bethlehem sage (e.k jeruusalemma ja petlemma salvei).

Saksa arsti ja alkeemiku Paracelsiuse (1493–1541) ravimiõpetuse järgi (“Loodus näitab taime välimusest, mille ravimiseks ta on mõeldud”) meenutab kopsurohu leht hoolikal jälgimisel kopsu.

Seda, miks osade kopsurohtude lehed on valgete täppide ja laikudega, selgitab legend: Jeesust imetava jumalaema piim tilkus ühe taime lehtedele ja sellest saigi kopsurohi.

Euroopa ja Aasia parasvöötmes leidub kümmekond kopsurohu liiki. Eestis kasvab looduslikult harilik kopsurohi (P. officinalis), väga haruldasena ka sinine kopsurohi (P. angustifolia), kes on Eesti punases raamatus kantud eriti ohustatud liikide hulka.

Kevadine vitamiinisalat

Harilikku kopsurohtu näeb aprillis-mais õitsemas leht- ja segametsades. Nurmenuku õisi meenutavad õied on puhkedes roosad, hiljem muutuvad karmiinpunaseks, õitsemise lõpul lillakassiniseks.

Nagu nimi ütleb, ongi kopsurohi kopsu rohuks: enne õitsemist või ka õitsemise ajal korjatud varretippudest ja lehtedest tehtud teega saab ravida köha ja grippi. Kompress või vann aitab nahapõletike ja löövete puhul. Kopsurohi on ka meetaim.

Hariliku kopsurohu noortest lehtedest võib teha kevadel kosutavat vitamiinisalatit. Ju on ka Saksamaal hirved-sikud selle ära jaganud, et kopsurohu lehed on kevadine maiuspala. Vanemad lehed on karedalt karvased ja puised.

Inglismaal on harilikku kopsurohtu kasvatatud lausa aedades salatitaimena. C- ja ka teiste vitamiinide rohkus annavad noortele lehtedele hapuka terava maitse, salatile aga vermuti hõngu. Tasub teada, et kopsurohu ürdis säilib C-vitamiin nii kuivatamisel, soolamisel kui ka marineerimisel. Vitamiinirikast kopsurohtu saab korjata aiast ka lumevaestel talvedel või isegi lume alt!

Harilik kopsurohi sobib hästi loodusaeda. Temast on aretatud ka mõned sordid, mis on kompaktsemad ning erinevad liigist õite värvi poolest. On saadud ka valgete õitega sorte. Siiski on aianduses enam levinud teiste liikide aretised.

Kirju valik

Kui paarkümmend aastat tagasi nägi meie aedades vaid ühte kopsurohu sorti – kirjulehist kopsurohtu (Pulmonaria saccharata) ‘Mrs. Moon’ –, siis nüüd on pilt muutunud sõna otseses mõttes kirjuks. Müügil on mitme liigi (harilik, kirjulehine, pikalehine, punane ja tume kopsurohi) sorte ning ka hübriidseid sorte.

Kopsurohud vajavad poolvarjulist kasvukohta. Väga pimedas ja umbses paigas võivad nad jääda jahukastesse. Aretuse üks suundi ongi saada jahukastekindlaid sorte. Kopsurohtu armastavad nosida nälkjad.

Mulla suhtes pole leheiludused tundlikud, küll võib saatuslikuks saada liigne kuivus. Nõudlikumad on heleroheliste lehtede ja valgete leheservadega sordid, nt ‘David Ward’ ja ‘Rachel Vernie’. Liigses päikeses ja kuivuses tekivad neil lehtedele pruunid laigud ja lehed võivad kipruda. Seda saab vältida, kui taimi põua ajal korralikult kasta.

Sorte paljundatakse ainult jagades või juurepistikutega. Kevadel jagatud taimed on juba kesksuveks vaatamist väärt. Kopsurohud võivad jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks. Neid ei pea väetama, aeg-ajalt tasuks taimi aga multšida komposti või väetisturbaga.

Aiakujunduses on kopsurohud hostade kõrval ühed olulisemad varjutaimed. Kuigi nad on lehtdekoratiivsed püsikud, on nende boonuseks rikkalik õitsemine kevadel. Kui õitsemine lõpeb, on piisavalt lopsakaks jõudnud kasvada ka taime lehed, mis on enamasti vahvalt täpilised või laigulised. Lehtede arengu kiirendamiseks võib õied enne õitsemise lõppu ära lõigata.

Naabrid varjuaias

Suurepäraselt sobivad kopsurohud kokku hostadega. Piisab neist kahest, et luua imepärane varjuaed. Kevadel rõõmustavad meid kõigepealt kopsurohud oma õitsemisega, hostad tulevad välja alles hiljem.

Kopsurohtude ja hostade vorm on sarnane, aga lehtede faktuur ja värvid hoopis erinevad. See annab lõpmata palju võimalusi kombineerimiseks.

Head naabrid on ka näiteks astilbed, epimeediumid, priimulad, kuutõverohud ja sõnajalad.

Kopsurohu lehed on meie floristidel veel avastamata, kuigi need pakuvad suurepäraseid kasutusvõimalusi. Lilleseadesse sobivad muidugi vaid tugevad ja välja arenenud lehed.

« Tagasi