Liigikirjeldused

Muru tööd

Muru tööd (Muru tööd)

Korralik muru saab alguse õigesti ettevalmistatud mullapinnast. Olenemata sellest, kas muru rajatakse seemnest või muruvaibast, toimub pinna ettevalmistamine sarnaselt. Tööde käik sõltub mulla olemasolust. Kas muld on olemas (variant 1) või on tarvis see esmalt kohale vedada ja/või laotada (variant 2). Selguse mõttes nimetatakse viimast juhtu edaspidi muru rajamiseks teisaldatud mullale. Kui mulda teisaldada vaja ei ole, seisnevad muru külviks sobiva pinnase ettevalmistustööd vana taimiku hävitamises, mulla kobestamises ja pinna planeerimises. Vana taimiku hävitamine toimub kas muruplatsi ümberkaevamise, -künni teel või siis herbitsiidiga (umbrohumürk) taimikut pritsides. Kaevamisega on vanast taimikust lahtisaamine väga vaevaline, kuid loodussõbralik tööviis. Uue muru umbrohtumise ärahoidmiseks tuleb kaevamise käigus mullast eemaldada kõik taimejuured. Parem variant oleks taimik ümber künda, kuid see on võimalik ainult suurte pindade korral. Eelnimetatutest märgatavalt lihtsam ja efektiivsem meetod vana taimiku hävitamiseks on pritsida see üle Roundup’i või mõne teise analoogse preparaadiga. Roundup hävitab ühe kuu jooksul kõik temaga kokkupuutunud rohelised taimed lehtedest juurteni. NB! Pritsimisel on vaja täpselt kinni pidada pakendil toodud juhistest!  

Mulla kobestamine.     Pärast seda kui taimed on pritsimise tagajärjel muutunud pruuniks (2-4 nädala möödudes) muld kobestatakse. Väiksematel pindadel saab seda teha kaevamise, suurematel kas freesimise või kündmisega. Mulda haritakse üldreeglina kaks korda. Esimene kord 12-20 cm ja teine kord 5-8 cm sügavuselt. Kahe mullaharimise vahele peaks jääma 7-10 päeva. Selle ajaga tärkavad mullas seemnetena olevad umbrohud, mis teise mullaharimisega hävitatakse.
Pärast teist mullaharimist on vaja otsustada, mis moodi muru tulevikus kasta. Täna on kõigile soovijatele kättesaadavad kastmissüsteemid, mis paiknevad muru all. Võrreldes seni levinud maapealsete süsteemiga on sellel rida suuri eeliseid. Nimetagem vaid süsteemi suuremat töökindlust, kastmise täpsust ja sellega kaasnevat vee kokkuhoidu. Kuna kõik veetorud paiknevad muru all, siis ei ole vaja ka enne niitmist voolikuid kokku kerida või teise kohta lohistada. See muudab niitmise mugavamaks.

Pinna planeerimine e. tasandamine. Pärast teist mullaharimist pind planeeritakse ning rullitakse. Planeerimisel täidetakse pinnalohud mullaga ja antakse muruplatsile väike kalle platsi keskkohast servade suunas. See hoiab ära vihmavee kogunemise murule. Planeerimiseks sobib hästi 4-6 m pikkune puust pruss. Prussi nööriga enda järel lohistades kandub muld pinna kõrgematest kohtadest madalamatesse, mille tagajärjel muutub pind tasaseks. Planeerimist tuleb jätkata seni, kuni pind saavutab soovitud tasasuse. Sellele järgneb rullimine, mis on vajalik seemnetele ühtlase külvisügavuse tagamiseks. Lisaks toob ta esile maapinna ebatasasused, mida muidu ei märka. Seetõttu tuleb pärast rullimist planeerimist tihti korrata. Pinna võib muru külviks või muruvaiba paigalduseks lugeda ettevalmistatuks, kui see on umbrohupuhas, tasane ja parajalt tihe. Normaalse tihedusega mullal vajub astudes king kuni poole randi ulatuses mulla sisse (umbes 1cm). Kui mullale jääb ainult õrn kingajälg, on muld ülemäära tihe ja seda tuleb uuesti kobestada. Kui king vajub sügavamale, on vaja tihendamist jätkata. Veidi erinevalt eeltoodust toimub pinna ettevalmistus siis, kui taimede kasvuks sobiv muld tuleb kohale tuua ja/või laotada. Siis on esmaseks tööks prahi kokku korjamine. Eemaldada tuleb kõik, mis võib hakata hiljem mulla laotamist ja harimist segama. Seejärel aluspind tasandatakse ja tuuakse kohale ning laotatakse laiali muld. Aluspinna tasandamine on väga oluline, sest see vähendab mulla kulu ja tagab laotatava mullakihi ühesuguse tüseduse (paksuse) kogu murustataval pinnal. 

Nõuded mullale  Muru rajamiseks tuleks eelistada mineraalmulda, soovitavalt saviliiva või kergemat liivsavimulda. Turbal põhinevat kompostmulda kasutades võib jääda murupind vetruv. Mulla sobivust saab hinnata sõrmeproovi abil. Selleks võetakse näpuotsatäis mulda, seda niisutatakse ning seejärel voolitakse kahe peopesa vahel (toimub sarnaselt plastiliini voolimisega). Selle tulemusena peab moodustuma mullast väike “kepike”. Kui “kepi” otsi hakata omavahel kokku viima, nii et moodustuks rõngas, peab see “kepp” murduma. Kui voolides “kepikest” ei moodustu on muld muru külviks liiga liivane. Teine äärmus on see, kui mullast “kepi” otsi teineteisele lähendades “kepp” üldse ei murdu või murdub alles veidi enne otste kokkupuutumist. Siis on muld liiga savine ja samuti murukülviks vähesobiv.
Optimaalne mullakihi tüsedus (paksus) pärast tihendamist on 15-20 cm. Minimaalselt võib see olla 12 cm. Mullakihi tüsedusest sõltuvad hilisemad hoolduskulud. Õhukesele mullakihile rajatud muru vajab hiljem palju kastmist ja väetamist, mis muudab tema hooldamise kalliks. Seetõttu ei ole soovitav mulla arvelt muru rajamiseks tehtavaid kulusid kokku hoida. Et olla pakutava mulla kvaliteedis kindel, on tark lasta seda laboratooriumis eelnevalt analüüsida. Näiteks Tartus analüüsitakse mulda EPMÜ taimebiokeemia laboratooriumis (tel. 7 377 500, fax. 377 505, E-mail: molesk@eau.ee). Lisaks kindlusele mulla kvaliteedi osas, saate sealt kaasa ka soovitused muru hilisemaks väetamiseks.
Mulla laotamine, tasandamine ja tihendamine Pärast kohaletoomist tuleb muld ühtlaselt kogu pinnale laiali laotada. Väikesel pinnal saab seda teha labida ja käruga, suurte pindade korral on lihtsam tellida kohale Bobcat tüüpi ekskavaator. Mulla laotamise juures kehtib juba eelpool mainitud reegel, et muru keskkoht peab jääma servadega võrreldes veidi kõrgem.
Pärast esmast tasandamist on soovitav jätta muld üheks kuuks või isegi pikemaks ajaks seisma, et see vajuks. Kui töödega liialt kiirustada, võib muru muutuda hiljem ebatasaseks. Pärast mulla vajumist tuleb pind tasaseks planeerida ja rullida sarnaselt eelnenud osas toodud kirjeldusele. Vajumiseks vajaliku aja pikkust saab lühendada, kui mulda regulaarselt tugevalt kasta või laotada muld laiali kihiti iga kihti eraldi planeerides ja rulliga kergelt tihendades. Muru rajamine seemnest. Külvamine. Muru külviks sobiv periood algab kevadel koos vegetatsiooniperioodi algusega ja lõpeb augusti lõpus-septembri alguses. Hilisema külvi korral on oht, et taimed ei suuda endale enam piisavalt varuaineid koguda, mistõttu nad talvel hukkuvad. Väga hea aeg külviks on vahetult enne vihmaperioodi. Selline ajastus vähendab kastmiskulusid ja tagab kiire tärkamise. Enne seemnete külvi juurde asumist on soovitav seemned kotist mõnda suuremasse anumasse välja valada ja läbi segada. Transpordi käigus kipuvad väiksemad seemned koti põhja vajuma, mistõttu on oht, et muru tuleb ebaühtlane.
Enam on levinud külv kahes osas, kus pool seemnekogusest külvatakse maha liikudes maatükil piki suunas ja teine pool risti suunas.
Tuleb jälgida ka külvisenormi. Enne kui asuda külvama, tasuks harjutada kätt väiksemal pinnal. Selleks mõõdetakse välja proovipinnad ja kaalutakse välja neile vastavad seemekogused. Kui käsi on muutunud kindlaks võib asuda külvama.
Külvatud seeme viiakse mulda rehaga. Seda tööd tehes tuleb jälgida nii külvisügavust, kui seda, et seemneid kokku ei riisutaks. Murutaimede puhul on optimaalne külvisügavus 1 cm. Seemnete mulda viimiseks liigutatakse mulda rehaga kergelt edasi tagasi ja segatakse nii seemned mullaga. Rehaga seemet mulda viies ei ole võimalik kogu külvatud seemet mullaga katta. Paratamatult jääb osa neist mulla pinnale. Sellele vaatamata tuleks tööd teha seni, kuni suurem osa seemnetest on mullaga kaetud.

Rullimine. Pärast külvi tihendatakse maa kergelt rulliga, mis tagab, et seemned saavutavad kontakti mullaga. Ühtlasi aitab rullimine säilitada mullas olevat niiskust. Pärast rullimist võib pinna katta kas õhukese turba või siis liiva kihiga (2..3 mm). Kobe turba- või liivakiht mullapinnal vähendab vee aurumist mullast ja sellest olenevaid kastmiskulusid.

Seemnete idanemist mõjutavad tegurid. Seemnete normaalseks idanemiseks on olulised kaks komponenti: niiskus ja soojus. Neist olulisim on niiskus, sest kuivas mullas ei hakka seemned idanema. Mulla niiskusesisaldust tuleb kontrollida pidevalt, sest kui muld seemnete idanemise ajal kas või korraks läbi kuivab, hävinevad juba idanema hakanud seemned ja külv tuleb uuesti teha. Niiskust on kõige lihtsam kontrollida sõrmega. Kui sõrm külvisügavuselt mulda torgata, peab niiskust olema tunda.
Tihti arvatakse ekslikult, et mullas niiskuse säilitamiseks piisab ühest kastmiskorrast päevas. Päikselistel suvepäevadel on seda kindlasti vähe. Kiiresti kuivab muld ka tugeva tuule käes. Seepärast peab päikeselistel ja/või tuulistel suvepäevadel pidevalt kontrollima mulla niiskusesisaldust, et vajaduse tekkides saaks kohe kasta. NB! Eriti ruttu kuivab teisaldatud muld.

Kui mulla niiskusesisaldusest sõltub külvi õnnestumine, siis mulla temperatuurist oleneb idanemise kiirus. Kõige kiirem on see temperatuuril +15oC ja rohkem. Muru tärkab siis 10-21 päeva jooksul. Seemneid võib julgelt külvata ka optimaalsest jahedamasse mulda, kuid siis vahemik külvist kuni tärkamiseni pikeneb. Külvijärgsed hooldustööd seisnevad kastmises ja umbrohtude tõrjes. Umbrohtude hävitamiseks on kaks võimalust: kas need niita või hävitada  keemiliselt preparaadiga Starane 180. NB! Kui muru sisaldab valget ristikut, siis Starane 180 kasutada ei tohi, sest see hävitab ka valge ristiku. Herbitsiididest sobib sellise muru korral kasutamiseks MCPA 750. Teine võimalus on  kurnata umbrohud välja niitmisega. Niita tuleks neid esialgu murutaimedest kõrgemalt.  Niiduki tera peab olema  seejuures terav. Murutaimi võib  esimest korda kärpida kui taimed on kasvanud 10 cm pikkuseks. Korraga tohib eemaldada kuni 1/3 taimepikkust, st pärast niitmist peab taim jääma ligikaudu 7 cm pikkuseks.  Edaspidi tohib taimikut kärpida juba regulaarselt. Seejuures tuleb rangelt pidada kinni reeglist, et eemaldada võib korraga ainult 1/3 taime pikkusest. Taimiku optimaalsele niitekõrgusele (vt. tüüpseemnesegud) viimiseks lühendatakse vahemikke niitmiskordade vahel. Seda tohib teha alles siis kui taimik on muutunud tihedaks.
Väetamisega võib alustada kohe pärast taimede tärkamist. Selleks on soovitav kasutada spetsiaalseid muruväetisi.

Muru hooldamise ABC. Muru hoolduse kolm põhivõtet on: niitmine, väetamine ja kastmine. Lisaks tuleb aegajalt muru multðida, rullida, õhustada ja teha umbrohu-, sambla ning haiguste tõrjet.

Niitmine. Niitmine on üks olulisemaid muru hooldusvõtteid. Ainult korrapäraselt ja õigelt kõrguselt niidetud muru püsib tihe ja umbrohupuhas aastaid. Niitmisel kehtib reegel, et korraga võib eemaldada ainult 1/3 taime pikkusest. Kui eemaldada rohkem, põhjustab see osade võrsete surma ja muru hõrenemise. Aasnurmikast ja punasest aruheinast koosnevat muru niidetakse tavaliselt 3,5 - 5 cm kõrguselt. Järelikult on piirkõrgus, milleni võib murul lasta kasvada 5 - 7,5 cm. Kui mingil põhjusel on muru kasvanud pikemaks, tuleb ta ettenähtud kõrgusele viia tagasi etapiliselt s.o. niitmiste vahelisi vaheaegu lühendades. Näiteks kui taime pikkus on 10 cm, siis esmalt eemaldatakse tema pikkusest 1/3 (3 cm) ja nelja päeva pärast jälle kuni 1/3 tema hetke pikkusest. Seda korratakse kuni jõutakse taime optimaalse niitekõrguseni. Edaspidi niidetakse siis, kui taime pikkust 1/3 võrra kärpides jääb muru 3,5 - 5 cm kõrgune. 1/3 taime pikkust korraga, on muru kärpimise ülempiir. See tähendab, et kärpida võib korraga ka vähem.
Esmakordselt pärast külvi on vaja muru niita, kui taimed on 10 cm pikkused. Põuaperioodil ja varjus kasvavat muru niidetakse normaalsest 1 - 2 cm kõrgemalt. Kui muru asub väga varjulises kohas, võib niita veelgi kõrgemalt. Muru niitmiseks sobib ainult terava teraga niiduk. Nüri teraga niites, jääb lõikepind ebaühtlane. See vähendab muru dekoratiivsust ja suurendab haigustesse nakatumise ohtu. Nüri tera korral on lehtede tipud pärast niitmist valged. Parima kvaliteedi tagab niitmisel trummelniiduk. Rootorniiduk, mis meil on kõige levinum, ei lõika vaid rebib taime lühemaks.
Väetamine.  Kasutada tuleks spetsiaalseid muruväetisi. Näiteks Baltic Agro poolt pakutav muruväetiste seeria Muru kevad, Muru kevad extra (sisaldab samblatõrje preparaati), Muru suvi, Muru sügis ja Muru talv. Siin kajastub juba väetise nimetuses aeg, millal seda kasutada tuleb. Väetamiseks sobivaim periood algab kevadel üks nädal pärast muru muutumist roheliseks ja kestab normaalsetel aastatel juunikuu alguseni. Kui juunikuu on põuane, siis tuleb väetamisest loobuda ja oodata vihmaperioodi. Suve teisel poolel võib muru väetada pärast põuaperioodi lõppu. Kastetavat muru tohib väetada ka vahepealsel ajal. Lämmastikurohket väetist ei ole soovitav anda vahetult enne põuaperioodi ja peale augusti keskpaika. Augusti keskpaigast hilisem lämmastikurohke väetisega väetamine muudab taimed talveõrnaks ja ka vastuvõtlikuks seenhaigustele.
Kastmine. Väliselt muutuvad veepuuduse all kannatavad taimed sinakas-roheliseks ning pikema põuaperioodi korral ka pruuniks. Taimede turgor langeb, mida iseloomustab asjaolu, et murul kõndides, tõusevad taimed neile peale astumise järel tavapärasest aeglasemalt üles. Murule jäävad jäljed. Niiskuse puuduse likvideerimiseks muru kastetakse. Kõige tundlikum on niiskuse puuduse suhtes värskelt tärganud muru. Nõrgalt arenenud juurkava tõttu ei saa noored taimed ise sügavalt vett kätte. Seetõttu on vaja noort muru kasta mitu korda nädalas, ühekordse kastmisnormiga 10 mm s.o. 10 l/m2. Pärast kastmist peab muld olema 5 - 6 cm sügavuselt niiske. Vanema muru puhul piisab ühekordsest tugevast kastmisest nädalas. Soovitav kastmisnorm 20 - 25 mm. Pärast kastmist peab muld olema 10 - 15 cm sügavuselt niiske. Kastmiskordade arv ja kastmisnorm sõltuvad ka mulla lõimisest. Üldiselt kehtib kastmise juures reegel, et kastetakse harvemini ja korraga rohkem. Sage kastmine muudab muru põuaõrnaks. 

Veidi erinev on värskelt külvatud muru kastmine. Siin ei tule lugeda mitte kastmiskordi, vaid jälgida et muld oleks pidevalt (kogu ööpäeva vältel) seemnete külvisügavuselt niiske. Selle vastu eksitakse pidevalt ja see on ka peamine põhjus, miks põuastel suvedel külvid ikalduvad. Mulla niiskust saab hinnata kõige paremini, kui torgata näpp mulda. Mulla niiskus peab olema näpuga tuntav. Kastmise juures on vaja jälgida, et vihmutitest tulev veehulk ei ületaks mulla veeimamisvõimet. Kui on märgata, et vesi hakkab maapinnal voolama, tuleb kastmisesse teha paus ja reguleerida kastmissüsteemi veetootlust väiksemaks. Kasta on soovitav varahommikul või varastel õhtutundidel, kui päevane palavus on järgi andnud. Keskpäevane kastmine on suure aurumise tõttu väheefektiivne. Õhtul hilja kastes jääb muru ööseks märjaks, mis soodustab nakatumist seenhaigustesse.  Kastmissüsteemile tuleks hakata mõtlema juba enne muru rajamist. Muru rullimine. Muru rullitakse varakevadel. Seda on oluline teha vaid juhul, kui muutliku ilmastikuga talve tõttu esineb külmakergitusi. Rullimisega viiakse taime juured uuesti mullaga tihedasse kontakti. Rullida tohib muru alles pärast maapinna tahenemist. Liigniisket pinda rullides tiheneb muld ülemäära ja õhusisaldus selles langeb. M. Saare (1979) andmetel on sobiv rull 1m lai ja 150 - 200kg raske.  Multšimine on muru pinna katmine täiendava kasvukihiga. Täiendava kasvukihi laotamine viib võrsumissõlmkonna sügavamale, kus ta on vee ja toitainetega paremini varustatud. M. Saar (1979) soovitab multš valmistada 1 osast kompostist, 1 osast liivsavimullast ja 2 osast jämedast liivast. Sellist multši kulub aastas 2 kg /m2. Muru võib katta ka ainult liivaga. Liiv muudab pealmise mullakihi poorsemaks ja parandab taimejuurte varustatust õhuga. Multši võib kasutada ka muru tasandamiseks. Õhustamine Ülemäära tihenenud muldi õhustatakse. Suurtel pindadel kasutatakse selleks otstarbeks spetsiaalset aeraatorit. Väikestel muruplatsidel saab seda teha ka aiahargiga. Hark lüüakse 25-30 cm sügavuselt mulda ja kergitatakse siis õige pisut. Nii tekivad mulda õhukoridorid. Hästi sobivad on muru õhustamiseks ka aianduskauplustes müüdavad naeltega tallad. Pärast õhustamist tuleks muru katta õhukese liivakihiga ja seda rehitseda või äestada. Liiv valgub tehtud avaustesse ning nii muutuvad õhukanalid püsivaks. Taimede õhuga varustatust aitab parandada ka kevadine muru äestamine ja raudrehaga tugev riisumine.

Umbrohu tõrje. Kõige paremaks umbrohutõrjeks on muru õige hooldus. Kui me suudame luua külvatud kõrrelistele soodsad kasvutingimused, moodustub tihe taimik ja umbrohtudel on raske sinna sisse tungida. Umbrohtude tõrjumiseks on kaks moodust: rohida nad välja käsitsi või hävitada keemiliselt. Neist esimene on väga töömahukas ja samas suhteliselt väheefektiivne. Rohides jääb alati osa taimejuurtest mulda, millest kasvab uus taim. Et rohimisega saavutada umbrohupuhas murupind, tuleb seda teha regulaarselt mitu korda järjest. Ainult nii on võimalik kurnata umbrohud lõplikult välja.
Vähem töömahukas ja palju efektiivsem on keemiline umbrohutõrje. Paljud kardavad, et see on tervisele ohtlik ja väldivad seda. Rahustuseks võib öelda, et tänapäeva laiatarbe taimemürgid ei kujuta endast mingit ohtu ei inimesele ega ka loomadele (välja arvatud kalad), kui peetakse kinni kasutusjuhendist. Samas annavad nad juba ühekordse pritsimisega sama tulemuse, mis muidu saadakse mitmekordse rohimisega. Kevadel on umbrohud talvest nõrgad, mistõttu on siis preparaadi mõju eriti efektiivne. Sügisese pritsimise korral suurendab preparaadi efektiivsust peatselt saabuv talv. Suve keskel on pritsimine väheefektiivne. Umbrohtude kasv küll korraks peatub, kuid mõne aja möödudes algab see uuesti. Kuna preparaat mõjub läbi taime lehepinna, siis parima efekti saamiseks peaksid pritsitavad umbrohud olema 10 - 15 cm pikkused. Taimede kasv pärast pritsimist peatub juba ühe kuni kahe tunni möödudes. Silmaga märgatavaks muutub preparaadi mõju 1- 2 päeva pärast. NB! Kõik pritsimised on efektiivsed ainult siis, kui neid tehakse kuiva ilmaga ja järgitakse täpselt kõiki pakendil olevaid õpetusi. Sambla tõrje. Üks suuremaid nuhtlusi murus on sammal. Sammal hakkab levima siis, kui kasvutingimused on kõrreliste jaoks muutunud ebasobivaks. Tüüpilisemad tema leviku põhjused on liialt varjuline kasvukoht, vale niiterežiim, ülemäära tihe, niiske või happeline muld, aga ka liialt väike mulla toitainete sisaldus. Eriti soodustab sambla levikut kaaliumi vähesus mullas. Sammalt saab edukalt tõrjuda kui kasutada kevadel muru väetamiseks samblaeemaldi lisandiga muruväetist.

Haiguste tõrje. Muru kahjustavad ka mitmed seenhaigused. Näiteks lumiseen, jahukaste, valgetäpilisus ja mitmed laiksused. Seenhaigustesse nakatumine võib põhjustada taime surma. Oht nakatumiseks on eriti suur suve teisel poolel augustis ja septembris, kui ilm on vihmane ja soe. Eriti ohustatud on tugevalt lämmastikuga väetatud murud. Seenhaigustesse nakatumist saab vältida, kui pritsida murutaimikut sobiva fungitsiidiga. Pritsimine annab seenhaiguste vastu umbes ühe kuu kestva kaitse. Seejärel tuleb pritsimist korrata. Seenhaigused ei levi üksnes taimede kasvuperioodil vaid ka talvel. Nende levikut soodustavaks faktoriks on tihe ja sügisel pikaks kasvanud taimik. Taimiku kahjustumist talvel on võimalik vähendada niites muru regulaarselt kuni külmaperioodi alguseni välja (tavaliselt oktoobri lõpuni). Optimaalne talvituva taimiku pikkus on 3 - 5 cm.

Allikas: http://www.eestimurud.ee/?sisu=tootekataloog&lang=est&kat=652&mid=8#mururajamineolemasolevalemullale

« Tagasi