Liigikirjeldused

Õunapuu-võrgendikoi

Õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus)

Õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus) röövikud ei kahjusta vilju, vaid lehti - see kurnab viljapuud. Kahjuri rohke esinemise korral väheneb saak ja puud on ebameeldiva väljanägemisega.

Kevadel toituvad talvitunud tibatillukesed röövikud noorte lehtede säsikoest (lehtede sees). Õitsemise ajal väljuvad ja hakkavad kahjurid valmistama eritatavast nõrest võrgendipesi, millesse liidavad toitumiseks aina uusi õunapuu lehti. Kahjuri hulgalisel esinemisel hävitatakse kogu lehestik ja puu võib känguda.

Õunapuu-võrgendkoi liblikate väljapüük feromoonpüünistega sobib hästi koduaedadesse, kus ei soovita kasutada või kasutatakse võimalikult vähe insektitsiide.

Kasutamine: Õunapuu võrgendikoi liblikad kooruvad nukkudest juuli teisel poolel, nende lendlus kestab umbes kuu aega ja toimub hämaras, tavaliselt tuulevaikse ilmaga. Kasutades 2-3 õunapuu-võrgendkoi feromoonpüünist, saate avastada selle kahjuri olemasolu oma aias ja hinnata püünispüükide abil tema arvukust, et otsustada keemilise tõrje vajalikkuse üle. Kasutades püüniseid suuremal arvul (üks iga täiskasvanud puu kohta), saate õunapuu-võrgendkoi liblikaid välja püüdes vähendada selle kahjuri arvu aias (nn massilise väljapüügi meetodil).

Feromoonpüünis on väike plastikmajake, kuhu pannakse kuivamatu liimiga sisepõhi ja feromooniga – pulmalennul isasliblikaid ära pettev spetsiaalne lõhnaaine – immutatud kapsel. Püünis meelitab isasliblikaid majakesse, kus nad liimipõhjale kinni jäävad ja hukkuvad.

Feromoonid pole mürgised ja kasutatavad doosid (l mg) on imeväikesed ega saasta loodust.

Kahjuri hulgalisel esinemisel, kui püünised püüavad nädalaga 5-10 või rohkemgi liblikat keskmiselt ühe püünise kohta, on soovitav läbi viia pritsimine ja jätkata ka pärast seda õunapuu-võrgendikoi arvukuse jälgimist, et otsustada teise pritsimise vajalikkus.

Kui püünispüügid on alla tõrjekriteeriumi, on soovitav mitte pritsida. Sellega säästate loodust ja hoiate kokku asjatud kulutused insektitsiidile.

Kahjuri arvukuse edasise tõusu vältimiseks soovitame suurema arvu püüniste väljariputamist (s-o. massilist väljapüüki).

NB! Põhjadel kasutatav liim on väga kleepuv ega ole veega maha pestav. Käte puhastamiseks võib kasutada tavalist või lakibensiini (white spirit); vähem efektiivne on toiduõli vmt.

Püünise kokkupanek: Püünise põhjatahu otsad murtakse üles.

Liimpõhjad tõmmatakse lahti ja üks liimpõhi asetatakse liimiga ülespoole püünise põhjale. Liimpõhja keskele asetatakse kummist feromoonkapsel. Läbi aukude pannakse kinnitusdetailid, mille abil püünis kinnitatakse oksa külge.

Püünis riputatakse horisontaalselt puu lõuna-või läänepoolse välimise oksa külge, nii et ta oleks varjatud otseste päikesekiirte eest.

Tagavarakapslit säilitada suletud pakendis jahedas kohas.

Pakend: 2 plastikpüünist, 4 feromoonkapslit, 4 liimistatud kleeppõhja, 4 kinnitusdetaili

Õunapuu-võrgendikoi

Õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus) liblika eestiivad on valged, piki tiiba kolm rida musti täppe, tagatiivad on hõbehallid, tiibade sirulaius 18-20 mm. Liblikad kooruvad nukkudest juuli teisel poolel, nende lendlus kestab umbes kuu aega ja toimub hämaras, tuulevaikse ilmaga. Päeval istuvad liblikad liikumatult lehtede alaküljel ega ole märgatavad.

Peale lendlust munevad viljastatud liblikad peenikestele okstele 20-80 munast koosnevad kogumikud, mis on pealt kaetud 3-4 mm läbimõõduga kilbikestega, mille alla jäävad juba sügisel munadest kooruvad väikesed röövikud ka talvituma.

Kevadest alates toituvad röövikud lehtedest ja valmistavad oma eritatavast nõrest võrgendipesi, milles elavad kolooniatena, kasvades 30-40 päevaga kuni 18 mm pikkusteks valkjas- või hallikas-kollasteks röövikuteks iseloomuliku täpireaga seljal.

Nad nukkuvad samades võrgendipesades, nukud arenevad 2-3 nädalat ja tavaliselt juuli teisel poolel kooruvad uued liblikad.

 

Aialeht.ee

Astrid Lepik

26. juuni 2013 06:49

Tavaliselt juunikuus ilmuvad õunapuude lehestikku võrgendipesad, milles võib näha kiirelt sagivaid röövikuid. Viimased mässivad lehti võrgendisse ja hävitavad neid.

Kui võrgendipesas on pruuniks muutunud leheosi ning võrgendi pind on kaetud väljaheidetega, on see selge märk, et talvitumast on saabunud õunapuu-võrgendikoi (Yponomeuta malinellus). Aeg-ajalt esineb seda kahjurit massiliselt ning temale soodsal aastal (soe talv ja sellele järgnev varajane ja soe kevad) põhjustab ta aedades olulist kahju. See võrgendikoi liik kahjustab põhiliselt õunapuid, harvem pirnipuid. Kindlasti ei pea aiapidaja kartma, et toominga-võrgendikoi (kes on väga sarnane liik ja teda me näeme sageli toomingaid rüüstamas) õunapuule tuleb lehti sööma – ei tule. Tegemist on täiesti erineva liigiga, kuigi sarnase kahjustusega.

Liblika esitiivad on hõbevalged, piki tiiba on kolm rida musti tähne, tagatiivad on lühemad ja hallid. Väheldane liblikas (tiibade siruulatus kuni 2 cm) lendleb valdavalt õhtuhämaruses juulis ja augusti alguses. Munetakse noortele võrsetele 20-100 kettakujulisest soomusjalt paigutatud munast koosnevaid munakogumikke, mis kaetakse hanguva näärmenõrega. Moodustuv kilp on oksaga niivõrd ühte värvi, et jääb ka lindudele märkamata, sest harva on leitud tühjaks nokitud munakilpe.
Munajärk kestab paar nädalat, seejärel närivad röövikud end munast välja vastu oksa olevast küljest, söövad kogumikualuse võrse koort ja jäävad juba augusti lõpus vastsena talvituma. Hangunud näärmenõre ja allesjäänud munakest moodustab kaitsva varjendi, mille all röövikute kobar talvitub. Nad on väga külmakindlad. Karmil talvel, kui temperatuur langeb alla -37º C hukkub vaid osa populatsioonist.

Kevadel, kui õunapuudele ilmuvad noored lehed, lahkub seltsing munakilbi alt ja rändab võrsetippu. Seal tungivad tillukesed röövikud lehekesse ja kaevandavad selle tipmise osa säsikoes. Kahjustuse tagajärjel muutub lehetipp pruuniks ja kuivab. Kui vastsed on kasvanud mõne millimeetri pikkuseks ja lehekoesse enam kaevandama ei mahu, väljub pesakond lehekoest ja rändab tervele lehele. See mähitakse valkjasse või halli tihedasse võrgendisse ja liikudes tipust lehelaba suunas hakatakse lehte väljaspoolt hävitama.

Kahjustuse tulemusena jäävad lehest alles vaid leherood, mõnikord ka osake lehelabast. Kasvades ja toitudes tõmmatakse pessa üha uusi lehti, mähitakse võrgendisse ja hävitatakse. Kui lähikonnas lehed lõpevad, jäetakse senine pesa maha ja siirdutakse uuele oksale, kus kordub sama.
Täiskasvanud röövikud on kuni 1,5 cm pikkused, kollakas- kuni hallikasrohelised, 8 paari jalgadega. Pea rinnaosa ja rindmikujalad on mustad. Seljal on kaks pikirida karvadega kaetud musti täppe.
Üksikud võrgendipesad ei tee puule olulist kahju, kahjurite massilisel esinemisel aga jääb puu kängu ja saak väheneb. Kahjurite arvukust aitavad vähendada röövikutes arenevad kiletiivalised parasitoidid.

Kõige lihtsam tõrje koduaias oleks võrgendipesade koos röövikutega ärakorjamine ja hävitamine. Vajadusel võib kasutada aianduspoodides müüdavaid putukatõrjevahendeid nt Decis 2,5 EC, Decis Extra 100 EC, Decis Mega, Fastac 50, Karate Zeon jne. Lehekahjurite vastu pritsitakse õunapuud kas enne või pärast õitsemist või kahjurite ilmumisel.

Allikas: "Õun aias ja köögis", Maalehe Raamat

 

« Tagasi