Liigikirjeldused

Valge ristik

Valge ristik (Trifolium repens)

Valge ristik (Trifolium repens L.) Kuulub sugukonda liblikõielised, perekonda ristik. Rahvapärased nimetused on härjapea, maaumalad, valge härjapää, jaani rohud. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus kuni 10 cm, kuid varte pikkus 10...30 (ja rohkemgi) cm. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Tupp liitlehine, süstjate teritunud hammastega. Kroon valge, harvem roosaka või roheka varjundiga, pärast õitsemist pruunikas, kaks korda tupest pikem. Koondunud 40...80-kaupa kerajaks nutiks, mille läbimõõt on kuni 2 cm. Putuktolmleja. Õitseb maist septembrini. Viljad on lineaalsed 4 mm pikkused 3...4 seemnega kaunad. Seemned munajad kuni ümmargused, kollased või pruunikad. Kolmetised liitlehed, kõik lehekesed peaaegu raotud. Lehekesed äraspidimunajad, pügaldunud tipuga, peenehambalise servaga, pikkus 1...3 cm. Värvuselt tumerohelised, kuid esineb ka heledamaid laike. Kuni 20 (30) cm pikkuste püstiste rootsudega. Abilehed suured, kilejad, süstjad, värvuselt valkjad, lillakate või roheliste soontega. Peavars on lühike (pikkus 1...4 cm), roomav. Sellest lähtuvad külgmised võrsed kuni 30 cm pikad, harunenud, paljad, roomavad, vaid tipuosas tõusvad, sõlmekohtades juurduvad. Juurestik suhteliselt hästi arenenud, harunev. Juurtel elavad mügarbakterid, kes seovad õhulämmastikku. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt roomavate varreharude juurdumise teel. Levinud kogu Euroopas, aga ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk-, Ida-, Kagu- ja Väike-Aasias. Teistes maailmajagudes tulnukana. Eestis kõikjal sage. Pärisniidul, rannaniidul, looniidul, sageli karjamaadel ja külvatuna dekoratiivmurus, vahel põllul umbrohuna. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Niiskuselembene. Hea nektariallikas tolmeldavatele putukatele. Väga hea söök kõigile taimtoidulistele loomadele. Juurtel esinevate mügarbakterite tõttu on pinnase kvaliteeti parandav liik. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Kõrge väärtusega söödataim looduslikel karjamaadel. Kohati kasvatatakse kultuurtaimena. Eriti valgurikkad on lehed ja õied. Värskelt sisaldab märkimisväärses koguses vitamiini C. Kannatab mõõdukat tallamist, seetõttu väärtuslik ilumuru tugevdaja. Sobib nõlvade kinnistamiseks. Hea meetaim. Kasutatakse rahvameditsiinis, kogutakse õienutte. Tee aitab reuma, külmetushaiguste ja mõnede naistehaiguste vastu. Hautist on kasutatud paistetuse vähendamiseks.

Valge ristiku välimuse kirjeldamist ei vaja ilmselt mitte ka väikesed lapsed. Eelkõige tuntakse teda valgete õite järgi. Tegelikult aga polegi need õied, vaid paljudest õitest koosnevad, nutiks nimetatavad õisikud. Valge ristiku õienutis võib olla isegi kuni kaheksakümmend õit. Ristikud on kõik liblikõielised. See tähendab, et nende üksikud õied on samasugused, kui näiteks herne õis. Seega on valge ristikul väikeses õies olemas nii laevuke, puri kui ka tiivad. Õitest aga arenevad pisikesed kaunakesed, milles on tavaliselt kaks seemet.

Ristiku õitest on palju kasu. Eelkõige on taim need loonud muidugi seemnete kasvatamiseks. Selleks tuleb neid aga tolmeldada. Selle töö võtavad enda peale mitmesugused putukad, näiteks mesilased. Korraliku taimena ei jäta ristik neid aga ilma vastuteenest. Ristikuõied on küllaltki meerikkad ja nii on ristik hinnatud meetaim ka mesinike poolt. Inimene võib meelõhna enamasti vaid aimata, rohkem meenutab valge ristiku lõhn õuna lõhna. Viimasest on tal muide kohati tekkinud ka nimi upinhain: ubin on ju õun.

Eelkõige on aga ristikud hea loomasööt. Kõige maitsvamad ja toitvamad osad on just õied ja lehed. Need sisaldavad palju loomadele kasvuks vajalikke aineid, värskelt ka vitamiine. Kuna lehed on pehmed, mahlakad ja hea maitsega, siis ei ütle neist ära ei ükski taimtoiduline kodu- ega metsloom. Valge ristik on kariloomadele tähtsaks toiduks eelkõige looduslikel heina- ja karjamaadel, kuid mõnel pool kasvatatakse teda isegi põllul kultuurtaimena.

Kuid lõpuks ei saa mööda minna sellest, et inimene saab valgest ristikust ka otsest kasu. Ta on ammu tuntud ravimtaimena. Ravimiks kogutakse valge ristiku nooremaid õienutte. Need kuivatatakse tuuletõmbuses ja varjus. Korraliku ravimi värvus ei tohi erineda värskete õite omast. Kasutada saab seda nii teena kui hautisena. Hautist pannakse kompressina paistetanud kohtadele, et paistetus alaneks. Teed juuakse aga mitmesuguste haiguste, eelkõige reuma ja külmetushaiguste vastu.

Kas tunnete aga valge ristiku ära, kui tal pole õisi küljes? Võib igaks juhuks meelde tuletada, et ta roomab alati. Ükski teine meie tavalistest niitude ristikutest ei rooma. See on valgele ristikule aga elulise tähtsusega, sest võimaldab taimel vegetatiivselt paljuneda. Rohked varreharud juurduvad sõlmekohtades ja tekibki uus taim. Niimoodi kiiresti paljunedes võib ristik isegi laisa talupidaja põlluumbrohuks saada.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vristik.htm

Ristikul on palju häid omadusi

Astrid Lepik

14. oktoober 2009 09:41

Ristik kui valgurikas taim on kõrgeväärtuslik loomasööt, iluaianduses leiab ta kasutust tallamist taluva murutaimena, mesilastele-kimalastele on ta suurepärane korjetaim. Juba sajandeid on ristikut tarvitatud kui ravimtaime.

Oma õhulämmastiku sidumisvõime tõttu on ta hea lämmastiku ja huumusevaru suurendaja.

Ristik (Trifolium) on ühe-, kahe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond liblikõieliste sugukonnast. Teatakse umb 300 liiki, Eestis kasvab looduslikult 11 liiki. Lehed on ristikul kolmetised (harva leiduvat neljalehelist ristikheina peetakse õnne sümboliks), õied on nutitaolises, kobarjais v sarikjais õisikus. Viljaks on sõltuvalt liigist 1-6 seemnega raskesti avanev kaun.

Kirjanduse andmeil on Euroopas ravimtaimena kasutatud peamiselt aasristikut (punane ristik) (Trifolium pratense), Eestis aga valget ristikut (Trifolium repens).

Aasristiku sulglehekesed on äraspidimunajad või elliptilised, sageli heledamate laikudega. Varred on karvased. 10-40cm kõrgune puhmik on püstiste või tõusvate vartega. Õisikud võivad olla hele- kuni tumepunased, vahel harva ka lillakaspunased, õitseb maist septembrini. Leidub niitudel, karjamaadel, tee-, põllu- ja kraaviservadel.

Aasristikust aretatud punast ristikut (T. Sativum) kasvatatakse põldudel kultuurtaimena. Punase ristiku varred on paljad, puhmik kasvab kuni 80cm kõrguseks, õitseb juunist septembrini.

Valgel ristikul on varred roomavad ja harunenud, sõlmede kohalt juurduvad ja ladvast tõusvad. Lehed kuni 12cm pikkuse püstise rootsuga. Sulglehekesed äraspidimunajad. Peamiselt valged õisikud on hõredad, pikkadel raagudel ja hästi lõhnavad. Leidub niitudel, muruplatsidel, teede ja kraavide ääres.

Ravimtaimena võib kasutada mõlema ristiku kogu maapealset osa, eriti väärtuslikud on ristiku õisikud. Viimased sisaldavad eeterlikke õlisid, parkaineid, kumariinhapet, C-vitamiini, karotiini jpm.

Õitsemise ajal kogutud õisikud kuivatatakse õhurikkas ja päikese eest varjatud kohas.

Õisikutest valmistatud teest on abi kroonilise bronhiidi, köha ja astma korral, samuti on ta hea rögalahtisti ja diureetikum. Teel on rahustav toime, teda kasutatakse ka külmetuse ja higistama ajava vahendina. Ristikutee aitab alandada vererõhku ja vähendada viimasest tulenevat peavalu. Ristikust on abi ekseemi ja psoriaasi ravimisel, leevendust saavad nahapõletikud ja mädased haavad.

Ristik aitab naistel vähendada menopausiaegseid vaevusi ja tal on olnud oluline roll vähihaiguste ravimisel.

Õisikutest tehtud mähised aitavad leevendada liigesevalu ja reumat. Reumahaigele mõjuvad hästi ka ristikuvannid. Südametegevuse tugevdajana kasutatakse ristikutinktuuri.

Tee valmistamine
Võetakse 2-4spl õisikuid klaasi keeva vee kohta ja lastakse soojas seista kuni 10 minutit. Juuakse 3-4 korda päevas umbes veerand klaasi korraga.

Tinktuuri valmistamine
20g õisikutele valatakse peale pool liitrit viina ja suletakse korgiga. Pudelil lastakse päikselises kohas 10 päeva seista. Pruugitakse 1-2 spl päevas.

« Tagasi