Liigikirjeldused

Võsaülane

Võsaülane (Anemone nemorosa)

Võsaülane (Anemone nemorosa L.) kuulub sugukonda tulikalised (Ranunculaceae), perekonda ülane. Rahvapärased nimetused on lumelill, külmalill, haraklill, lumekelluke, valge lill, vareselill, varesjalg. Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrgus 8...25 cm. Puhkeperiood alates suve teisest poolest. Õied mõlemasugulised, õiekate lahklehine. Õie läbimõõt on 2...4 cm. Õiekatte moodustavad 6¼8 valget, tagumiselt küljelt sageli roosakat karvadeta tupplehte. Emakaid ja tolmukaid palju. Õitseb aprillis-mais, 10...15 päeva. Öösel ja halva ilmaga on õied longus. Putuktolmleja. Õitsema hakkab looduses umbes 10 aastaselt. Viljad on lühikese kõverdunud nokaga 4...5 mm pikkused paljad pähklikesed. Valmivad mai lõpul, juunis. Levivad sipelgate abil. Harilikult üks juurmine (harva kaks) ja kuni kolm kõrglehte. Juurmine pika rootsuga, kolmejaguse lehelabaga. Kõrglehed kuni 2 cm pikkuse rootsuga, kinnituvad õierao ülemisele kolmandikule, kujult sarnased juurmise lehega, kuid lehe osad veel omakorda jagunenud. Vars on 8...25 cm kõrge, paljas või hajusalt karvane. Risoom horisontaalne, kollakas või pruun, harunev, sõlmekohtades peente lisajuurtega, mullas 2...3 cm sügavusel. Külgharude pungadest arenevad omakorda maapealsed võsud. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Levinud peaaegu kogu Euroopas, puudub Islandil, Lapimaal ja enamikul Pürenee poolsaarest. Eestis sage. Leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel. Eelkõige salu- ja laanemetsas. Varjulembene. Parasniiskel huumusrikkal mullal. Tolmeldavad putukad. Seemneid levitavad peamiselt sipelgad. Taimedel parasiteerivad paljud seeneliigid. Mõned muudavad leherootsud ebaloomulikult pikaks, teised põhjustavad lehtedel lillakate pahkade teket. Juurtel elavad liudikseened. Meetaim. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine. Sobiv haljastusse varjuliste kohtade kattetaimena. Kasutatakse ravimtaimena reuma puhul ja köha ning teiste külmetushaiguste ja kõhuvalu vastu. Tolmukaid kasutatud silmahaiguste ravis, leotis oevat tedretähnide vastane. Kogu taim on mürgine, sisaldab tulikalistele omaseid mürke. Mahl ärritab nahka ja põhjustab punetust, sügelemist, villide ja haavandite teket. Terava ebameeldiva maitse tõttu loomad teda ei söö ja mürgistusi esineb harva. Sissesööduna põhjustab seedekulgla limaskestade valu, võivad järgneda peapööritus, krambid ja teadvusetus. Taime kuivades mürgisus kaob. Veistel põhjustab toore taime rohke söömine seedehäireid, neerude ärrituse ja piima punaseks ning kibedamaitseliseks muutumise. Mesilastele suiraallikas.

Võsaülasel on nii palju laialt levinud rahvapäraseid nimesid, et raske on neist mõnda nimetamata jätta. Muidu võib ju mõnele jääda hoopis arusaamatuks, millisest lillest jutt. Kuid nii huvitav kui see ka pole, ei ole nende hulgas ülase nime. Nii et see nimi on talle botaanikute poolt poolhuupi pandud. Kas polnud juba varem olemas olnud nimed ilusad: külmalill, lumelill, lumekelluke ja teised. Eriti lõbusana tundub aga nimi antsvaresjalg. Kokku on neid, uskuge või mitte, üle saja viiekümne. Nii et on ikka armastatud lill küll!

Alati on neid kevadel tuppa toodud. Kuid sageli närtsivad nad juba enne vaasi jõudmist ja seetõttu on hea vesi metsa kaasa võtta. Nii toimides võivad nad isegi vaasis küllalt kaua püsida. Kuid kindlasti meenub ka, kuidas vanemad ülaseid korjates ikka meelde tuletasid, et ärge nüüd käsi suhu ja silma toppige. Tõsi ta on, et ülased on mürgised nagu ka teised tulikaliste sugukonda kuuluvad taimed. Oma mürgisuselt ei erine ta oluliselt kibedast tulikast. Korjates peab arvestama, et kui taime mahl jääb kauemaks nahale, siis põhjustab see vesivillide teket. Seoses sellega on muide ülastel tekkinud ka rahvapäraseid nimesid.

Kõikvõimalikke mürke on inimesed õppinud enda teenistusse rakendama. Nii kasutatakse võsaülast kohati ravimtaimena. Värskeid katkimuljutud lehti on pandud valutavatele kohtadele reuma puhul. Seda ei saa aga heaks kiita, sest mürgine mahl teeb nahale palju halba, võib tekitada isegi raskesti paranevaid haavasid. Kuivatatud õitest tehakse teed külmetuste korral. Kuivatades kaovad mürgid, mis varem ärritasid ja kahjustasid nahka. Omapärane on ka levinud uskumus, et kui kevadel esimene nähtud külmalille õis ära süüa, siis pole terve aasta vaja külma karta. Söömisega peab siiski ettevaatlik olema, sest taime süües võib ülasemürgistuse saada. Koduloomad teda tavaliselt ei söö, sest ülasel on kibe maitse.

Natuke ka võsaülase välimusest. Ta on meil kõige sagedasem ülane, kuid õiteta olekus võib ta segi minna kollase ülasega. Lisaks õite värvile on erinevus lehtedes: võsaülasel on osadeks jagunenud lehtede üksikud osad laiemad kui kollasel ülasel. Teiseks on tema õie alusel olevad lehed pikema rootsuga. Ülasel on ka üks juurmine leht. Ka õis ei ole päris harilik: valge ümbrise paljudele tolmukatele ja emaketele moodustavad tupplehed, kroonlehed ülasel puuduvad. Paljuneb võsaülane nii seemnetega, mis levivad eelkõige sipelgate abiga, kui ka risoomiga, mille külgharudel tekkivatest pungadest kasvavadki uued taimed. Mõne aja pärast katkeb neil ühendus emataimega, kuid alles umbes kümne aasta pärast võivad nad õite moodustumise üle uhkust tunda.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vylane.htm

« Tagasi