Liigikirjeldused

Nurmnelk

Nurmnelk (Dianthus deltoides)

Nurmnelk (Dianthus deltoides L.) kuulub sugukonda nelgilised, perekonda nelk. Rahvapärased nimetused on metsnelk, pirdirohi, näälike, silmalilled, pääsukesesilmad, verelilled. Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 10...30 (40) cm. Kasvab sageli hõreda muruna. Mõlemasugulised kaheli õiekattega pikaraolised õied. Tupp on putkjas, teravahambaline, ripsmelise servaga, alusel 2 või harvem 4 kileja äärisega kõrglehega, mis ahenevad järsult ohteks. Tupe pikkus on 1,2...1,6 cm. Kroonlehed lillakaspunased, harva valged, neelu kohal tumepunase rõnga ja heledamate täppidega. Üldkujult on need äraspidimunajad, kroonlehtede tipp on hambuline. Krooni läbimõõt on keskmiselt 1,5...2 (2,8) cm. Õied asuvad 1...2-kaupa varre ja selle harude tippudes. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja. Vili on ruljas tupe pikkune kupar. Seemned 2 mm pikkused, valmivad juuli lõpust augusti lõpuni. Lineaalsed vahelduvalt kinnitunud lihtlehed. Õitsevate varte lehed on 1...3 cm pikad ja 1...2 mm laiad, teravatipulised, alusel tupeks kokku kasvanud. Neid on 4...5 paari. Mitteõitsevate varte lehed on lühemad ja laiemad, tömbitipulised, alusel ripsmelised. Värvuselt on lehed tume- või sinakasrohelised, sügisel punaka varjundiga. Maa peal on taimel enamasti õitsevad, kuid ka vähesed mitteõitsevad varred. Õitsevad varred on tõusvad kuni lamavad, alates keskpaigast mitmekordselt kaheks harunenud, lühikeste karvadega kaetud. Õitsevad varred on lehistunud hõredalt, mitteõitsevad tihedalt. Risoom on peenike, roomav. Paljuneb seemnetega. Mõningal määral võib risoomi abil vegetatiivselt laieneda. Paljundada saab ka jagamise teel ja pistikutega. Levinud Ida- ja Kesk-Euroopas ning Skandinaavias, samuti Lääne- ja kohati Ida-Siberis, tulnukana Kaug-Idas ja Põhja-Ameerikas. Eestis paiguti küllaltki sage. Kasvab liivikutel, kuivadel päris- ja looniitudel, puisniitudel, hõredates loo-, nõmme- ja palumetsades, teeservadel ja nõlvadel. Lubjapelglik, eelistab liivakaid päikesepaistelisi kasvukohti. Talub väga hästi põuda. Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit ja mõned taimtoidulised loomad kõhutäidet. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Taim on dekoratiivne ja sobib hästi kiviktaimlatesse, püsilillepeenrasse või suuremale haljasalale omaette rühmana. Ilus on vaid kehval liivasel või veidi savikal mullal. Meetaim. Kasutatakse rahvameditsiinis valutavade silmade arstimiseks.  

Nurmnelk on meie looduslikest nelkides kõige tavalisem. Kuigi ta on kõige väiksema õiega, võib igaüks veenduda, et nurmnelk on väga kaunis. Erinevalt meie teistest nelkidest on nurmnelgi kroonlehed terved, vaid tipul veidi hambulised, mitte aga narmastunud, nagu nõmm- või aasnelgil. Ka on viimaste õied harilikult mõnevõrra suuremad. See-eest pole aga teistel nelkidel nii ilusat ergast lillakaspunast värvust. Aasnelgi õied on kahvatulillad või roosad, nõmmnelgi omad aga päris valged. Teiseks võib nurmnelk koos kasvada suurte rühmadena ja kaunistada nii tervet aasa. Otsustage ise, milline nelk on teistest ilusam, ilmselt leiate, et kõik nad on omamoodi kenad.

Kuna nurmnelk kasvab sageli hõreda muruvaibana teiste taimede vahel kuival nurmel, siis paistavad tema tavaliselt kuni paarisentimeetrise läbimõõduga õied teile vastu nagu väikesed silmakesed. Sellest on antud talle ka nimi “pääsukesesilmad”. Kuid nimedel “silmalilled”, “silmapirdid” ja teistel sarnastel on hoopis teine päritolu. Nimelt on nurmnelki vanarahva poolt ka arstimiseks kasutatud. Tema maapealsed osad pandi vette keema. Kui need olid mõnda aega keenud, siis eraldati veest taimejäänused ja lasti keeduveel jahtuda. Sellist nelgikeeduvett pandigi valutavatele väsinud silmadele. Niisiis on nurmnelk olnud ravimtaimeks. Kuid tema ilusatest õitest on ka putukatele kasu. Tolmeldavad putukad leiavad sealt magusat nektarit. Teiste hulgas külastavad nurmnelgi õisi mesilased. Nii saavad lõpuks inimesed veel temast ka mett.

Peale selle, et nurmnelk on ravimtaim ja meetaim, on ta loomulikult ilutaim. Teda soovitatakse kasvatada kehva mullaga kohtadel suuremate rühmadena või siis väiksemate padjanditena kiviktaimlates. Mingil juhul ei maksaks aga üle pakkuda nurmnelgi väetamisega. Viljakal mullal hakkab ta liiga vohama, mistõttu taimed venivad välja, muutuvad lopsakaks ja kukuvad ümber. Ka ei ole neil siis nii palju õisi kui kehvemal pinnasel. Niisiis, et nad oleksid ilusad, peavad nad saama kehva liivakat või veidi savikat mulda, kuid peale selle armastavad nad väga ka päikest.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html  

 

 

« Tagasi