Liigikirjeldused

Ussitatar

Ussitatar (Persicaria, Polygonum)

Ussitatar, ka kirburohi või kirbutatar (Polygonum bistorta L. syn. Persicaria bistorta (L.)) kuulub sugukonda tatralised, perekonda kirburohi. Rahvapärased nimetused on lambakeel, tulihein, ussitater, Kirbo rohi. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (26) 30...80 cm. Mõlemasugulised lihtsa õiekattega õied. Õiekate on roosa, peaaegu aluseni vabade lehekestega. Õitsemisel on õiekattelehtede pikkus kuni 3,5 mm, viljumisel kuni 5 mm. Õied on koondunud tipmisesse, väga tihedasse ruljasse ebapeajasse õisikusse, mille pikkus on kuni 5 (6,4) cm ja läbimõõt õitsemisel 1...1,3 cm, viljumisel 1,5...1,7 cm. Osaõisikutel on pruunikad kilejad pika teritunud tipuga kandelehed. Õitseb juunist augustini, üksikud taimed kuni oktoobrini. Putuktolmleja. Vili on teravalt kolmekandiline pähkel, värvuselt läikivpruun, viljapind sile. Pähkli tipp ulatub õiekattelehtede vahel välja. Vilja pikkus on kuni 4 mm ja laius umbes 2,5 mm. Seemned valmivad juuli lõpul ja augustis. Suured rootsulised lihtlehed, esinevad nii juurmised kui ka varrelehed. Leheserv on terve, sageli veidi lainjas. Värvuselt on lehed pealt tumerohelised, alt heledamad, sinakasrohelised. Juurmiste ja alumiste varrelehtede laba on piklikult munajas kui süstjas, kuni 16 (19) cm pikk ja 5,5 (9) cm lai, alusel tömp või veidi südajas, tipul lühidalt teritunud. Leheroots pikk (kuni 24 cm) ja lehelaba poolses osas tiivuline. Keskmised varrelehed on väiksemad ja peaaegu lineaalsed. Lehtede alusel on pikk pruunikas tõri, alumistel lehtedel on tema pikkus kuni 9 cm, ülemistel kuni 4 cm. Maapealseid varsi on enamasti 2 või 3. Nad on harunemata, püstised, karvadeta, 4...6 lehega. Risoom on jäme, S-kujuline, ülaosas kaetud vanade lehtede jäänustega, 1...1,5 cm läbimõõdus, pealt mustjaspunane, ristlõikel aga punakas või roosakas. Risoomil on ka küllaltki tugevad lisajuured. Risoom paikneb vaid 2...3 cm sügavusel, lisajuured tungivad kuni 15 cm sügavusele. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt maa-aluste võsundite abil. Levinud laialdaselt Euroopa ja Aasia arktilises ning parasvöötmes, harvem kultiveeritult Põhja-Ameerikas. Eestis tavaline, sagedamini Lõuna- ja Kagu-Eestis. Kasvab niisketel ja soistel päris- ning lamminiitudel, samuti sooniitudel, ka puisniitudel. Niiskuselembene. Tolmeldavad putukad saavad taime rohkeõielistest õisikutest rikkalikult nektarit. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Risoom sisaldab parkaineid, glükoosi, tärklist jm. Sellest valmistatud pulbrit või keedist kasutatakse meditsiinis kõhulahtisuse ja düsenteeria korral, ekstrakti aga välispidiselt igemepõletiku puhul. Lahjendatult kasutatakse ekstrakti haavade määrimiseks. Varematel aegadel on kasutatud maohammustuse vastu. Toiduks tarvitatakse noori lehti, risoomi võib kasutada ka tee ase- või täiteainena. Risoomist on valmistatud tinti ja mitmesuguseid värvaineid. Hea meetaim. Pika õitseaja ja suurte tihedate õisikute tõttu ka kasutatav iluaianduses, sobib niisketesse pargiosadesse ja veekogude lähedusse.

Ussitatra üheks omapärasemaks tunnuseks on tema maa-alune osa. Mulla sees on tal peidus kõver s-kujuline tume vars. See meenutab mõnevõrra looklevat ussi ja sellest ka taime nimi. Miks on aga taime nimes sõna "tatar"? Seepärast, et ta on tatrataime sugulane. Ussitatral on samasugused õied ja viljad nagu teraviljana kasvatataval tatral – seega on õied väikesed ja roosakasvalkjad. Viljad aga tillukesed kolmekandilised pähklid, nagu tangud tatrapudru sees. Isegi värvuselt on need enam-vähem samasugused läikivpruunid.

Samas õisik tervikuna on ussitatral tavalisest tatrataimest suuresti erinev. Nimelt on tatra õisik suhteliselt hõre ja väheste õitega, ussitatra oma aga väga tihe paljuõieline kobar. Ilusate suurte roosade ruljate õisikute tõttu soovitatakse ussitatart kasvatada ka parkide niiskemates osades ja veekogude kallastel ilutaimena.

Iluaedades kasvatatakse ussitatart siiski harva. See-eest kasvatatakse teda aga teistel eesmärkidel. Näiteks Põhja-Ameerikas teda looduslikult ei leidugi, küll aga aedades kasvatatuna. Mis siis temast kasu on? Oli juba juttu sellest, et ussitatral on jäme omapärane risoom. Seesama risoom ongi taime kõige väärtuslikum osa. Temast valmistatud jahust on tehtud isegi leiba. Rohkem on see tuntud siiski ravivahendina. Selleks kogutakse ussitatra risoome sügisel, lõigatakse neilt peened juured küljest ära ja kuivatatakse kiiresti. Saadud ravivahendist võib teha nii pulbrit kui keedist. Ussitatart kasutatakse peamiselt kõhulahtisuse ja düsenteeria korral ning ka limaskestade ning igemete põletike raviks. Varem on ka usutud, et tal on "ussihammustust" raviv toime, kuid sellele ei maksaks liigselt loota.

Samas on ussitatra punakast risoomist valmistatud ka värvaineid ning isegi tinti. Taime ilusad õied on aga nektaririkkad ning seega suurepäraseks mee tooraineks mesilastele. Niisiis on ussitatar ilus, huvitav ja mitmeti kasulik niiskete niitude taim.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html  

 

« Tagasi