Liigikirjeldused

Põdrakanep

Põdrakanep (Epilobium)

Ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium L.) kuulub sugukonda pajulillelised, perekonda pajulill. Rahvapärased nimetused on lillpaju, metskanep, põdrahein, tulipiits. Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus (0,25) 0,6¼1,2 (1,5) m. Mõlemasugulised neljatised õied on koondunud pikkadesse (kuni 40 cm) tipmistesse kobaratesse. Õie läbimõõt on kuni 3 cm ja õiekate kaheli. Tupp on liitlehine, kuid peaaegu aluseni lõhestunud kitsasteks tipmeteks. Tupp on punakas ning variseb pärast õitsemist. Kroonlehed on terved või veidi pügaldunud, värvuselt lillakasroosad, harva valged ning alusel ahenenud kitsaks pinnukeseks. Tolmukad ja emakasuudmed on longus. Õied asuvad 0,5¼1,5 cm pikkustel lühikarvalistel raagudel, mille alusel on kitsad kõrglehed. Õitseb juunist septembrini. Putuktolmleja. Kõtra meenutav kitsas ruljas 4-pesaline kupar on 4¼8 cm pikk ja tihedalt kaetud lidus karvadega. Vili avaneb 4 poolmena. Seemneid on palju, need on varustatud valgete lendkarvadega. Süstjad teritunud tipuga lihtlehed on lühirootulised või rootsutud ja terveservalised. Nad on pealt tume-, alt sinakasrohelised ja vahel karvased. Pikkus on 5¼12 cm, laius 0,7¼2 cm. Alumised varrelehed on ülemistest väiksemad ja päris varre alusel peaaegu soomusjad. Kõik kinnituvad varrele vahelduvalt. Abilehed puuduvad. Maapealne vars on püstine, silinderjas, tavaliselt karvadeta. Risoom on tugev, puitunud ja roomav ning moodustab hulgaliselt mittejuurduvaid võsundeid. Paljuneb seemnetega. Paikselt laieneb vegetatiivselt rohkete juurevõsudega. Levinud peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Ameerikas. Eestis sage. Kasvab kuivades metsades (sagedamini laane- ja palumetsas), metsaservadel, lagendikel ja kuivadel rabadel. On üks esimesi taimi raiesmikel ja põlendikel, kus moodustab läbipääsmatuid tihnikuid.  Tolmeldavad mesilased saavad rikkalikult nektarit. On paljudele metsloomadele toiduks, eriti maitseb põtradele. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Sobib söödaks kariloomadele, eriti noorelt. Jämedad juured on magusa maitsega ja neid on kasutatud toiduks: leivajahu sisse, joogi valmistamiseks. Noored lehed sobivad salatiks, sisaldavad rikkalikult vitamiin C-d. Lehti on tarvitatud tee aseainena. Nii juured, lehed kui ka õied sisaldavad parkaineid. Hea meetaim.

Põdrakanepi suuri lillakasroosasid välju võib näha nii vaarikal käies, metsas seeni otsides, mahajäetud taludes ja varemetes kolistades või lihtsalt rongiaknast välja vaadates. Sageli esineb ta massiliselt, nii et põdrakanepist moodustunud padrik tundub lausa läbitungimatuna. Sellest peletab eemale veel üks asjaolu: põdrakanepi taimede tihedas juurterägastikus suudavad vastu pidada vaid nõgeste juured. Nii on põdrakanepiga koos kasvamas vaid kõrvetavad nõgesed. Kanepiga on selle taime nimi ilmselt seetõttu seotud, et ta kasvab sageli nii tihedalt koos nagu kanep ja on ka nii kõrge nagu kanep. Tõepoolest ulatuvad põdrakanepid tavaliselt täiskasvanud mehele rinnuni.

Suur loodusteadlane Karl Linné paigutas põdrakanepi ühte perekonda pajulilledega. Sarnasust märkasid ka vanad eestlased, see kajastub rahvapärastes nimedes. Kuid pikka aega on botaanikute poolt põdrakanepit käsitletud eraldi perekonnana. Viimasel ajal peetakse teda taas üheks pajulilleks - ring on täis saanud. Eesti keeles on talle siiski jäetud nimeks põdrakanep, sest see on väga laialt levinud. Põhierinevuseks pajulilledest on see, et kõik varrelehed kinnituvad vahelduvalt ja õie sigimik ning tolmukad on longus. Ka ei moodustu põdrakanepi varre alusel leherosetiga võsundeid. See-eest on põdrakanepi tugev puitunud risoom rohkete võsunditega, mistõttu suudabki see taim enda alla kiiresti võtta suhteliselt suuri alasid. Kuid kiire paljunemine on tingitud ka rohketest hea levimisvõimega seemnetest. Põdrakanepi kitsad kõtra meenutavad pikad kuprad lagunevad neljaks ja neist lendavad välja pikkade lendkarvadega arvukad seemned. Õige pea vallutavad need uue raiesmiku, põlendiku või muu kasutult seisva ala.

Põdrakanepi õied muudab huvitavaks omapärane tolmukate ja emakate valmimine. Nähtust nimetatakse eelisasuseks (proterandriaks), mis tähendab, et samas õies valmivad kõigepealt tolmukad ja alles pärast nende kuivamist sirutub välja emakas. Selline kohastumus aitab vältida isetolmlemist ehk õie tolmeldamist sama taime õietolmuga.

Nii põdrakanepi kui ka pajulillede lehed meenutavad paju lehti, sellest ka rahvapärane nimi pajulill või lillpaju. Suur hulk põdrakanepi nimesid on aga seotud just sõnaga põder. See tuleneb sellest, et põtradele meeldib elada kohtades, kus kasvavad need maitsvad taimed. Noorelt on põdrakanep suurepärane söök ka kariloomadele. Üks rühm selle taime nimesid on seotud sõnaga tuli. See näitab inimeste tähelepanekuid, et varsti peale metsatulekahjusid hakkab põlendikel ühena esimestest taimedest vohama põdrakanep.

Kuid ka inimesed on põdrakanepist nii mõndagi kasu saanud. Tema noored mahlakad lehed on sisaldavad rikkalikult vitamiini C ja sobivad salatite valmistamiseks, kuid kuivatatult ka india tee asemel. Omapärase magusa maitsega on tema suured ja küllaltki jämedad juured. Neid on jahvatatult segatud leivajahu hulka ja valmistatud ka maitsvat vägijooki. Iluaianduse tarbeks on aretatud selle taime põhiliigist ka dekoratiivseid sorte. ’Stahl Rose' erineb põhiliigist madalama kasvu ja tunduvalt suurema õierikkuse poolest. Euroopa aiaärides laialdaselt kaubastatav taim. Ka valgeõieline teisend Epilobium angustifolium var. alba on võitnud paljude aiapidajate poolehoiu.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html

 

« Tagasi