Liigikirjeldused

Varsakabi

Varsakabi (Caltha)

Harilik varsakabi (Caltha palustris L.) kuulub sugukonda tulikalised (Ranunculaceae), perekonda varsakabi (Caltha). Rahvapärased nimetused on konnakapsas, ahunalill, kanakool, latiklill. Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15...40 cm. Õied kahesugulised, õiekate lahklehine, kollane, suur, läikiv. Tupplehti 5, kroonlehed puuduvad. Tolmukaid palju, emakaid 5...8. Õite läbimõõt (2) 3...4 cm, ühel varrel 3...4 õit. Õitseb 2...2,5 nädalat aprillis ja mais. Vahel õitseb teist korda augusti lõpul või septembris. Igast õiest areneb vastavalt emakate arvule 5...8 paljuseemnelist kiirjalt asetunud kukkurvilja, mis on sirge või kõverdunud nokaga. Seemned väikesed, levivad tuule ja vee abil, idanevad kergesti. Sõrmjad lihtlehed. Enamik lehti juurmised, need on pikarootsulised, ümarsüdajad või neerjad, tumerohelised, läikivad. Varrelehed on lühirootsulised või rootsutud, kitsamad. Lehelaba täkilise või hambulise kuni peaaegu terve servaga. Vars suhteliselt jäme, lihakas, harunenud, õõnes, tõusev kuni lamav. Kui lamab, siis juurdub sõlmede kohalt. Kõrgus 15...40 cm. Risoom lühike, kuni 20 cm pikkuste rohkete juurtega. Levinud peaaegu kogu Euroopas, laiadel aladel Aasias, ka Põhja-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kogu Eestis sage. Kasvab niisketele aladel: soodes ja veekogude kallastel. Madal- ja siirdesoos, soostunud niitudel ja metsades (soo- ja lamminiit, lodu-, lammi- ja soomets). Aedades võib kasvatada ka kuivematel kohtedel, on kasvanud isegi rippuva taimena kiviktaimlas. Metsistub vaid liigniiskel mullal, mujal ohtu pole. Pole teadaolevalt tihedamalt seotud ühegi elusolendiga. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Nõrgalt mürgine. Sisaldab tulikalistele omast südamemürki. Loomadel põhjustab mürgistusi vaid väga rohkel söömisel. Nähtudeks kõhulahtisus, mao ja soolte valulikkus, sage urineerimine, lehmadel väheneb piimaand. Kultuurkarjamaadel umbrohuks muutudes saab levikut piirata mahaniitmisega. Sobib hästi niiskete alade dekoratiivtaimeks, on ka täidisõielisi vorme.

Varsakapja on näinud ilmselt kõik, kes on käinud kevadel niisketes kasvukohtades. Tavaliselt osatakse talle ka mõni nimi pakkuda, iseasi kas sellega botaanikud alati nõus on. Varsakabi kasvab peaaegu kõikide Eesti vähegi suuremate veekogude ääres, nii järvede, jõgede kui ka kraavide ja ojade kaldail. Peale veekogude kallaste leidub varsakapja ka peaaegu kõikides soostunud metsades ja niitudel. Nii et kui metsas või niidul on juba kümmekond aastat olnud lahtist vett, siis on sinna ilmselt jõudnud ka varsakabi. Kevadel kasvab ta sageli jalad vees, sest siis on kõrgveeaeg ja kõik veekogude kaldad on üle ujutatud. Suvel aga jääb ta enamasti kuivale.

Varsakabi peab seega oma elu jooksul toime tulema üpris erinevate tingimustega. Kuid sellega saab ta hästi hakkama, mida tõestab tema lopsakas kasv. Varsakabja lehed võivad näiteks sirguda isegi paarikümne sentimeetri laiusteks, pikkus on seejuures umbes sama, sest ta lehed on ümarad ja alusel südajad või neerjad, nagu botaanikud ütlevad. Aga lihtsamini mõistetavalt öeldes on varsakabja lehed varsa kabja kujulised. Sellest ka taime nimi.

Kuid tabavad on ka teised rahvapärased nimed. Nende andmisega pole kitsi oldud, kuid varsakabi on siiski enim levinud nimi. Laialdaselt on tuntud ka konnakapsas. See nimi viitab isegi kahele tunnusele. Esiteks see, et varsakabi kasvab seal, kus elavad konnad – vees. Ja teiseks sellele, et tema välimus meenutab mingil määral kapsast. Ka seda viimast võib ette kujutada. Tema lehed on ju laiad ja lapikud nagu kapsa omad ja suhteliselt mahlakad. Kuid teadma peab, et varsakabja lehte ei või süüa nagu kapsa oma. Kogu varsakabi on mürgine, ehkki mitte surmavalt. Kõige mürgisem on taim õitsemise ja viljakandmise ajal. Seega peab ettevaatlik olema ka lastega jalutamas käies, et nad kapsa moodi taime suhu ei pistaks. Loomadel tavaliselt mürgistusi ei esine, sest nad ei söö teda kuigi meelsasti.

Mõnel pool on levinud nimed ahunalill ja latiklill. Need on seotud meie tavaliste kalade ahvena ja latika kudemisega. Varsakabi õitseb just nende kudemise ajal. Õied on aga tal omapärased seetõttu, et neil pole üldse kroonlehti. Nüüd võivad üllatuda need, kes taime hästi teavad: tal on ju kaunid läikivad ja küllaltki suured kollased õied. Tõsi ta on, kuid need kollased on hoopis tupplehed, kroonlehed on varsakabjal ära kadunud.

Loomadega on see kaunis niiskete kasvukohtade lill veel ühel moel seotud. Rahvatarkus ütleb nimelt, et varsakapju ei tohi tuppa tuua, kui haned hauduvad, sest siis ei haudu haned poegi munadest välja. See pole võib-olla eriti põhjendatud uskumus, kuid tuppa ei maksa neid siiski tuua, sest ükski lihakas ja vesine märgade kasvukohtade taim ei taha vaasis kuigi kaua seista.

Iluaianduse tarbeks on aretatud mitmeid suure dekoratiivsusega sorte. Neist üks polulaarsemaid on väga rikkalikult ja pika aja vältel õitsev täidisõieline sort ’Plena’. Puhmik kattub tibukollaste õitega mais ja võib kanda õisi kuni kaks kuud.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html

« Tagasi