Liigikirjeldused

Soovõhk

Soovõhk (Calla palustris)

Soovõhk (Calla palustris L.) kuulub sugukonda võhalised (Araceae), perekonda soovõhk. Rahvapärased nimetused on seavõhk, raaked, ärjakõõrikas, ports, jooksva-rohi. Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 15...40 cm. Õied on mõlemasugulised, kattelehtedeta, väga väikesed, koondunud ruljasse tõlvikusse, mis viljumisel suureneb märgatavalt ja muutub ovaalsemaks. Õitsemisajal on tõlvik rohekaskollane, kuni 2 cm pikk ja läbimõõduga 1,2 cm. Õisikuvarb on umbes lehtede pikkune. Õisiku alusel on õisikust veidi pikem kandeleht. Viimane on sisepinnalt valge, välispinnalt roheline, munajas, tipul pikalt teritunud. Viljumisel õisik suureneb ja on kuni 5 cm pikkune ning 2,5 cm laiune. Õitseb mais ja juunis. Viljaks on erkpunane mari, läbimõõduga 5...8 mm. Marjas on tavaliselt 6...8 seemet. Seemned on ruljad, kuni 3 mm pikad. Seemnekest on alusel vaoline. Pikarootsulised (kuni 30 cm) pika tupeosaga südajad kaarroodsed nahkjad lihtlehed, juurmised ja kinnituvad otse risoomile selle sõlmekohtadesse. Lehe pikkus ja laius on enam-vähem ühesugused, 5...10 cm. Värvuselt on lehed tumerohelised. Maapealne vars puudub. Risoom on jäme, sõlmeline, sõlmekohtades suurte narmasjate lisajuurte kimpudega. Risoomi värvus on roheline. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Levinud laialdaselt Euraasia ja Põhja-Ameerika soistel aladel peamiselt parasvöötmes. Eestis esineb paiguti, peamiselt mandriosas. Kasvab lodudel ja lodumetsades, soodes ja soometsades, rabaservades, ka lammimetsades ja -niitudel, järvekallastel ning mitmesugustes kraavides, vahel sooniidul. Õied tolmlevad putukate abil. Vilju levitavad neid söövad linnud. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Värskelt on kogu taim mürgine, eriti viljad. Kuivatamisel ja keetmisel mürgisus kaob. Risoom on tärkliserikas ning seda võib kuivatatult ja jahvatatult toiduks tarvitada. Kariloomad teda ei söö. Taim on dekoratiivne ja sobib veekogude kallaste haljastamiseks.

Soovõhk on meie looduslik kalla. Ta ei ole loomulikult nii kaunis kui poes müüdav ja pärgadesse põimitav kasvuhoonetest pärinev kalla, kuid ilus siiski. Ka soovõha õied moodustavad rullitaolise väikese õisiku ja selle all kinnitub õisikuvarvale suur värvunud kandeleht. Kallal on see kandeleht eriti suur ja säravvalge. Meie “kallal” on see väiksem ja valge vaid sisemiselt küljelt. Välisküljelt on ta roheline. Samuti pole soovõha kandeleht kuigi suur, ta ulatub tõlvikust vaid veidi üle. Kuid see-eest kasvab soovõhk ka päris põhjamaistel aladel, kui kalla kodumaaks on soe Lõuna-Aafrika.

Tiikide ja basseinide haljastamiseks on soovõhk suurepärane. Ta on ilus ka pärast õitsemist. Siis kaunistavad teda suured läikivad tumerohelised südajad lehed. Soovõha lehed on veidi nahkjad, nagu oleks tegu mingi lõunamaise tulnukaga. Augustis hakkavad aga tema lehed kolletuma. Kuid siis ilmuvad uued taimeosad, mis muudavad meie tiigikalda ilusaks. Nimelt soovõha marjad muutvad kaunilt erkpunaseks. Ilus värvus on neil lindude ligimeelitamiseks. Linnud söövad marja ära. Marja lihakas osa seeditakse ära, kuid seemned jäävad terveteks. Nii levivad soovõha seemned koos väetisehunnikuga kõikjale, kuhu linnud lendavad.

Loomadele ei maksa soovõhka söögiks pakkuda, sest ta on värskelt mürgine. Õnneks enamik loomi teda ka ei söö. Eriti mürgised on just marjad, kuid nagu arvata võib, on nad lindudele täiesti ohutud. Vähemalt neile lindudele, kes soovõha marjadest toituvad. Kuivatades või keetes aga soovõha mürgid lagunevad ning taimest saab väärtuslikku toitu isegi inimesele. Sagedamini tarvitatakse soovõha jämedat risoomi, mis on eriti tärkliserikas. Tärklis on seesama aine, mida me saame kartulist ja teraviljadestki.

Soovõha rahvapärastest nimedest viitavad osad tema kasutamisele arstimisel. Näiteks jooksva-rohi, jooksiku-rohi ja teised seesugused. Jooksvahaiguseks kutsuti vanasti reumat. Andmeid ravitoime kohta on siiski napilt.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html

« Tagasi