Liigikirjeldused

Värihein

Värihein (Briza)

Keskmine värihein (Briza media L.) kuulub sugukonda kõrrelised (Poaceae), perekonda värihein (Briza). Rahvapärased nimetused on lutikhain, kirbuhain, ehmatuse rohi, külmatõverohi, värisemiserohi. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 20...60 (100) cm. Õied moodustavad pähiku. Pähikud on ümmargused kuni südajad, peentel raagudel rippuvad, koosnevad kuni 9 (11) õiest. Pähik on 0,5 cm pikk, lilla kuni pruunikaslilla. Pähikud on koondunud laia koonusekujulisse pöörisesse. Õisiku pikkus on 6...10 (12) cm. Õitseb maist septembrini. Vili on ovaalne, umbes 1,5 mm pikkune helebeez teris. Lehelabad on lamedad, 2...6 mm laiused, servades ja tipul veidi karedad. Juurmised lehed kuni 10 cm pikkused, varrelehed lühemad. Lehetuped on siledad, kuni 1 mm pikkuse tömbitipulise keelekesega. Vars on püstine, sile, tavaliselt kahe sõlmega. Risoom on lühike, mõne sentimeetri pikkune. Paljuneb seemnetega. Levinud laialdaselt Euroopas, mujal puudub. Eestis sage. Kasvab peamiselt parajalt niisketel ja kuivadel päris- ja looniitudel, ka puisniitudel, metsalagendikel ja karjamaadel, harvem hõredates palumetsades. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Toiduks taimtoidulistele loomadele. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Looduslikel karjamaadel on keskmise söödaväärtusega taim, loomad söövad teda meelsasti, eriti lambad. Kultuurohumaadele ei sobi, sest annab vähe saaki ja pole ka tallamiskindel. Sobib dekoratiivtaimena aedadesse ja kuivatatult kompositsioonidesse. Rahvameditsiinis on kasutatud keha värisemist põhjustavate haiguste ravimisel, ka malaaria korral.

Värihein on meie looduse üks graatsilisemaid ja kindlasti ka kaunimaid kõrrelisi. Ta kasvab niitudel väikeste mätastena või üksikult. Väga tihedas rohustus värihein kaua vastu ei pea. Väriheina heinamaa on tavaliselt hõre ja annab vähe saaki, seetõttu teda kultuurpõldudel ei kasvatata. Loomasöödaks on olemas palju võimsama kasvuga ja kõrgema söödaväärtusega kõrrelisi, näiteks timut, kerahein ja rebasesaba. See aga ei tähenda, et värihein loomadele ei kõlbaks. Looduslikel karjamaadel on ta igati õigel kohal ja enamik kariloomi sööb teda meelsasti. Sagedamini karjatatakse sellistel nadi rohustuga niitudel lambaid, sest nemad söövad ära ka kehvemaid taimi, mida näiteks veised söömata jätaksid.

Eelkõige tuleb aga väriheinale vaadata kui lihtsalt ilusale taimele. Kõrreliste õied moodustavad pähiku. Väriheina pähikus on kuni üksteist õit. Kuid nad on nii tihedalt koos, et pähik ise on peaaegu ümar. Sageli on pähiku raopoolses osas väike sisselõige, nii on väriheina pähik südamekujuline. Sellised väikesed südamekesed ripuvad väga peenikestel raagudel hõredas õisikus. Kuna pähikuraod on väga peenikesed, siis värisevad pähikud iga väiksemagi õhu liikumise korral. Sellest ongi tekkinud nimi “värihein”. Selline nimi on juba ammust ajast saadik tuntud kogu Eestis, aga ka paljudes teistes maades.

Vanad eestlased panid iga looduse märki hästi tähele ja nii püüdsid kogu aeg loodust panna ennast teenima. Nii sai väriheinastki ravimtaim, kes pidi aitama kõigi haiguste vastu, mis põhjustavad värisemist. Samal põhjusel ja samal eesmärgil kasutati ka longus helmikat, kelle pähikud sarnanevad veidi väriheina omadele. Praegu ei ole ravimtaimena kasutusel ei värihein ega ka longus helmikas.

Kui väriheinad tuppa tuua ja ilusasti ära kuivatada, siis saab neist valmistada kauneid kimpe. Nad sobivad vaasi nii üksikult kui ka koos teiste õrnade looduslike ilutaimedega.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html

« Tagasi