Liigikirjeldused

Heinputk

Heinputk (Angelica)

Heinputked (Angelica) on kaheaastaste ja mitmeaastaste rohttaimede perekond sarikaliste (Apiaceae) sugukonnas. Perekonnas on loendatud ligemale 50 erinevat liiki, mis peamiselt on levinud põhja poolkera parasvöötmes. Enamasti kasutatakse heinputkesid iluaianduslikel eesmärkidel eelkõige nende lopsaka lehestiku tõttu, kuid mõned liigid on leidnud laialdast kasutamist ka rahvameditsiinis. Heaks edenemiseks vajavad huumuserikast viljakat niiskust hoidvat pinnast valgusküllasel kasvukohal.

Harilik heinputk (A. sylvestris) kuulub sugukonda sarikalased (Apiaceae) ja perekonda heinputk (Angelica). Tuntud ka rahvapäraste nimetuste all: einputk, pütsk, heinpill, heinvile. Kahe- või mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5¼1,5 (2) m. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Kroonlehed valged, harvem roosakad või punakad, tipul veidi pügaldunud, kuni 5 mm pikad. Tolmukad on kroonlehtedest palju pikemad. Õied paiknevad sarikõisikutes (läbimõõt 1¼2 cm), mis on koondunud kuni 30-kaupa kumeratesse liitsarikatesse. Liitsarika kiired karedakarvalised. Katis puudub või koosneb üksikutest varakult varisevatest kitsastest lehekestest. Osakatise lehekesi palju, need on lineaalsed, sarikate pikkused, kareda servaga. Õitseb juulis-augustis, harva septembrini. Putuktolmleja. Ovaalsed kuni 6 mm pikkused seljalt lamendunud kaksikseemnised. Osaseemnised kolme selgmise ja kahe külgmise ribiga. Külgmised ribid on tiivulised. Tavalised kolmeli-, harvem kahelisulgjad liitlehed, üldkujult kolmnurkjad. Pikarootsulised, suurte põietaoliste tuppedega, eriti ülemised varrelehed. Laba pikkus ja laius 30...60 cm. Sulglehekesed munajassüstjad, vahel kuni munajad, kiilutaoliselt ahenenud alusega, teritunud tipuga, 2,5¼9 cm pikad ja 1¼4 cm laiad, lõhestumata. Õõnes, ruljas (ülaosas veidi kandiline), peenelt vaoline, sinaka kirmega, ülemises osas harunenud, läbimõõt kuni 2,5 cm. Enamasti paljas, vaid ülemises liitsarikaaluses sõlmevahes kaetud lühikeste valkjate karvadega. Juur on jäme, kõverdunud, enamasti harunenud. Kevadel sisaldab rohkesti kollast mahla. Paljuneb seemnetega. Levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis. Eestis kõikjal sage, kuid tavaliselt ei esine massiliselt. Niisketel päris-, lammi- ja sooniitudel, madalsoos, lodu-, lammi- ja salumetsas, puisniitudel, veekogude ümbruses, võsastikes. Eelistab huumuserikast savikat või soostuvat pinnast. Niiskuselembene, varjutaluv. Hea toit paljudele taimtoidulistele loomadele. Nektariallikas putukatele, kellest enamik on tolmeldajad. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Sobib söödaks kariloomadele, kuid looduslikel karjamaadel esineb vaid vähesel määral ja seetõttu ei oma söödataimena erilist väärtust. Kuivatatud viljade pulbrit on kasutatud putukamürgina. Rahvameditsiinis tarvitatud paljude sisehaiguste korral. Raviteeks kogutakse õisi, lehti ja juuri. Harvem kasutatakse ka. alkoholtõmmist. Sageli kasutatud teesegudes. Keedist on antud loomadele seedehäirete puhul.

Heinputk on üks meie tavalisemaid sarikalisi, kes ei moodusta kunagi suuri kogumikke, vaid kasvab enamasti üksiktaimedena. Heinputkel on suured kaheli- või kolmelisulgjad liitlehed, laiade viimase järgu lehekestega nagu naadil. Kuid naadist erineb ta tumedama värvuse ja tugevama läike poolest. Oluliseks tunnuseks on punane (tumelilla) laik liitlehel lehekeste kinnitumiskohtades – sellist punast laiku pole ühelgi teisel meie putkel. See on muide hea eritamistunnus ka haruldasest rannataimest emaputkest, mida sageli võib kohata vaid lehtedena. Heinputkega on väga sarnane kikkaputk (A.archangelica). Kui heinputk on väga suur rohttaim, mille kõrgus võib ulatuda paari meetrini, siis kikkaputk on veelgi suurem: kuni kolme meetri kõrgune. Kikkaputk kasvab peamiselt mererannikul ja jõgede kallastel, heinputk aga ikkagi metsas või niidul, harvem päris soos.

Kikkaputkega on heinputkel veel üks seos. Nad mõlemad on sarnase toimega ravimtaimed, kuid kikkaputke toime on palju tugevam. Kuna kikkaputk on haruldane, siis on ka heinputkel olnud tähtis koht ravimtaimede nimestikes. Sagedamini tarvitatakse heinputke teena mitmesuguste sisehaiguste, seedimishädade puhul. Heinputke seemneid on purustatud ja raputatud juustesse täidest vabanemiseks. Tema keedist on kasutatud ka loomade seedimisrikete ravimisel, samuti anti seda lehmadele siis, kui piimaand ei olnud korras. Kasutatud on nii lehti, õisikuid kui ka jämedaid juuri. Heinputke ladinakeelne nimi Angelica (angelus lad. k. – ingel) on ilmselt tulnud saksa muistendist, mille järgi olevat ingel selle taime tervistavad omadused inimestele tuttavaks teinud.

Söödataimena ei ole heinputkel erilist tähtsust, sest tema kasvukohad ei ole harilikult karjamaadel. Taimtoidulistele metsaelanikele on ta siiski tavaline toidutaim. Heinputke lehed sisaldavad küllaltki rikkalikult vitamiini C. Kogu taim sisaldab arvestatavates kogustes eeterlikke õlisid, mis peletavad eemale osasid loomi. Heinputke seemned on peeneks hõõrutult ja taimedele raputatult hea vahend kahjurputukate peletamiseks.

Karjapoistele jäi ilmselt silma heinputke kuni kahe ja poole sentimeetri jämedune õõnes vars. Sellest sai meisterdada endale igavuse peletamiseks ilusa vilepilli. Sellest on ilmselt tekkinud ka laialt levinud nimed heinpill ja heinvile. Kuid suuri õõnsaid sõlmevahesid saab kasutada ka mitmete huvitavate kaunistuste valmistamiseks.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/heinputk.htm

 

« Tagasi