Liigikirjeldused

Saar

Saar (Fraxinus)

saar (Fraxinus), peamiselt tuultolmlevate heitlehiste leht­puude ja kõrgete põõsaste perekond õlipuuliste sugukonnast; kuni 70 liiki põhjapoolkera parasvöötmes ja lähistroopikas, enim Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Lehed vastakud, enamasti paaritusulgjad liitlehed. Kahe- või ühesugulised kroonlehtedeta ja lõhnata õied asetsevad kimbutaolistes tipmistes või külgmistes pööristes. Ühel puul võivad olla kas ühesugulised või kahesugulised õied või mõlemad koos. Saared õitsevad enamasti enne lehtimist või pungade puhkemise ajal. Vili on kuiv nahkjas tiivaga pähklike, mis valmib sügiseks, kuid variseb alles järgmise aasta varakevadel. Saar uueneb ka vegetatiivselt (annab pärast raiumist rikkalikult kännuvõsusid). Tüvi sirge, hästi laasuv. Koor noortel puudel rohekas, tuhkjashall või helepruun, vanemal puul muutub tüvekoor keskmise paksusega hallikaks või pruunikaks korbaks. Pungad mustad, pruunikasmustad või helepruunikad. Saare rõngassooneline hal­likas- kuni punakaspruuni lüli- ja nõrgalt kollakas­valge maltspuiduga puit on tugev, tihe (tihedus 700 kg/m3), hästi lõhestatav, elastne, kulumiskindel ja dekoratiivne. Saarepuidust tehakse mööblitööstuses spooni ja planke, ta sobib parketi ja treppide valmista­miseks, hoonete ja sõidukite siseviimistluseks, mõne spordivahendi (nt suuskade) tootmiseks ning treimistöödeks. Saarel on suur kütteväärtus. Vitamiinirikast koort, lehti ja vilju tarvitatakse meditsiinis. Koorega pargitakse nahku, lehtedest ja koorest saadakse musta, pruuni ja sinist riidevärvi. Saarte noori tiibvilju võib marineeritult isegi süüa.

Eestis kasvab peamiselt üksikpuuna või rühmiti viljakates kuusesegametsades, laialehistes salumet­sades ja lodumetsades ning harva ka puhtpuistute ehk saarikutena harilik saar (F. excelsior). Saareenamusega puistuid on Eesti riigimetsamaast 0,3% ning erametsamaast 0,6% (2007). Enim on saarega puistuid Saare-, Muhu-, Hiiu- ja Läänemaal sinilille ja lubika lookasvukohatüüpides. Saar kasvab huumusrikastel karbonaatsetel muldadel. Ka Eesti ida-, lõuna- ja kirdeosa niisketel kuni värsketelt kuivendatud leetunud ning liikuva põhjaveega muldadel kasvab saarega puistuid (naadi, sõnajala, tarna-angervaksa ja kuivendatud lodu kasvukohatüüpides). Kasvukoha järgi erista­takse harilikul saarel 2 ökotüüpi: lubjarikastel muldadel kasvab nn lubjasaar, niiskematel aladel luhasaar. Harilik saar on kiirekasvuline, mullaviljakuse ja valguse suhtes nõudlik, väga hiliskülmaõrn, kasvab Eestis kuni 35 m kõrguseks, tüve läbimõõt kuni 2 m, vanus kuni 300 aastat. Järvamaal Sargvere pargis kasvab Eesti jämedaim saar, tema tüveümbermõõt on 6,5 m (vanus ligikaudu 250 aastat), Sangaste pargis kasva­vad Eesti kõrgeimad saared. Palju kasvatatakse saart õue- ja pargipuuna. Saarekultuure ja looduslikku uuendust ohustavad põder, metskits ja punahirv. Noorte saarte ohtlikud kahjurid on saare-kilptäi (Pseudochermes fraxini) ja väike-saareürask (Hylesinus fraxini), vanadel haigetel puudel elab suur-saareürask (H. crenatus). Vigastatud koorega noorematel puu­del tekitavad bakter Pseudomonas syringae subsp. savastanoi pv. fraxini ja seen Nectria galligena saarevähki. Vanematel pargisaartel tekitab soomustorik (Polyporus squamosus) südamemädanikku. Eestisse on sisse toodud umbes 10 saare võõrliiki, parkides (kohati ka metsakultuurides) on enim levinud Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saar (F. pennsylvanica). Vähemal määral kasvatatakse haljasaladel ja dendroparkides Põhja-Ameerikast pärit ameerika ehk valget saart (F. americana) ja musta saart (F. nigra) ning Kaug-Idast pärit mandžuuria saart (F. mandchurica).

Allikas: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/saar_(puu)2

 

 Saar on tamme noorem vend

 

Ivar Sibul

Kuigi saar pole tamme lähedane sugulane, asetatakse ta võrdlustes sageli tamme kõrvale: küll suuresti kattuva levila, küll soojalembuse ja hiliskülmade kartuse poolest, aga ka väärtusliku puidu andjana.

Saare perekonna on taimesüstemaatikud paigutanud õlipuuliste sugukonda. Peale saare kuuluvad sinna veel rohkem kui 20 perekonda, tuntuimad neist on ehk sirel, liguster, forsüütia, õlipuu, jasmiin, osmantus, fillüürea jt., kokku 400–900 liigiga. Peamiselt põhjapoolkera mõõdukas ja subtroopilises kliimavöötmes levinud umbes 65 (70) saareliigi hulgas on nii madalaid kui ka kõrgeid puid ning vähem neid, kes kasvavad kõrge põõsana.

Kõrgeima kasvuga ning jämedaima tüvega liik saare perekonnas on meie kodumaine harilik saar (Fraxinus excelsior). Kogu Euroopas ning peale selle veel Krimmis, Kaukaasias ja Väike-Aasias levinud puu võib kasvada kuni 45 meetri kõrguseks. Et Eesti asub hariliku saare levila põhjapiiril, siis küünib meil kasvavate üksikute suurimate saarte kõrgus “vaid” 30 meetrini, tavaliselt aga 20–25 meetrini. Meie pikim saarepuu kasvab Audru pargis Pärnumaal, tema kõrguseks mõõdeti 2000. aastal 31,5 m. Jämedaim harilik saar, mille tüve ümbermõõduks on saadud 6,6 meetrit, asub aga Kivi-Vigalas Raplamaal [3].

Harilik saar on kõigil aastaaegadel nii metsas kui ka haljastuses kergesti äratuntav. Suvel peamiselt oma suurte roheliste paaritusulgjate liitlehtede järgi, mis puhkevad kevadel üsna hilja ning varisevad sügisel pruunikasroheliste või kollastena varakult. Talvel tunneb hariliku saare ära tema pigimustade pungade järgi: pulksirgetel ja rohekashallidel pikkvõrsetel asetsevad vastakuti ümarkoonilised külgpungad ja suur tipupung. Haljastuses kasutatavatel saare perekonna teistel liikidel on pungad hallikaspruunid.

Noore ja keskealise hariliku saare koor on sile ja värvuselt rohekashall, vanemas eas muutub tüvekoor aga pikirõmeliseks keskmise paksusega hallikaks korbaks. Hariliku saare võra on noorel puul piklikmunajas. Vanemas eas võra alumised oksad kuivavad, sirge tüvi laasub ning elusvõra tõuseb kõrgemale, muutudes ümaramaks ja laiemaks. Läbipaistev võra koosneb tavaliselt jämedatest, võrdlemisi hõredatest lookjatest okstest ja samuti jämedatest kaarjalt ülespoole suunduvatest võrsetest.

Peaaegu kõik saared on tuultolmlejad, mistõttu õitsevad enamasti enne lehtimist või pungade puhkemise ajal. Kahe- või ühesugulised kroonlehtedeta ja lõhnata õied on koondunud kimbutaolistesse pööristesse. Ühel puul võivad olla kas ühesugulised, kahesugulised või ühe- ja kahesugulised õied koos. Mõne üksiku saareliigi õisi tolmeldavad putukad.

Saarte vili on tiivuline pähklike, mis küll valmib õitsemise aasta sügiseks, kuid variseb alles järgmise aasta varakevadel. Peale seemnete uueneb saar ka vegetatiivselt: annab eriti pärast raiumist rikkalikult kännuvõsu.

Lubja- ja luhasaar. Et saar on kasvukoha suhtes keskmisest nõudlikum ja saastehell, siis teda linnahaljastuses just tihti ei näe, küll aga kasvab ta meil üsna sageli üksikpuudena või rühmiti viljakates kuuse-segametsades, laialehistes salumetsades ning lodumetsades. Saare puhtpuistud ehk saarikud on aga Eestis väga haruldased. Saareenamusega puistuid võib meil näha peamiselt Saare-, Muhu-, Hiiu- ja Läänemaal (sinilille ja lubikaloo kasvukohatüüpides), kus ta kasvab huumusrikastel karbonaatsetel muldadel ja loopealsetel puisniitudel. Samuti Eesti ida-, lõuna- ja kirdeosa niisketel kuni värsketel leetunud ning liikuva põhjaveega kuivendatud muldel (naadi, sõnajala, tarna-angervaksa, kuivendatud lodu kasvukohatüüpides). Olenevalt kasvukohast eristatakse harilikul saarel kahte ökotüüpi: lubjarikastel muldadel kasvavat saart kutsutakse lubjasaareks, niiskematel aladel kasvavat puud tuntakse aga luhasaarena. Parimad saareenamusega puistud kasvavad meil naadi ja sõnajala kasvukohatüübis, kus puistu boniteet ulatub I ja IA-ni. Ent valguslembene saar ei seltsi hästi liigirikastes salumetsades kasvavate jalaka, künnapuu, pärna, vahtra ja teiste laialehiste puudega, kes jätavad saare sageli puistus rõhutud seisundisse. Parema kasvuga saared ja saareenamusega puistud kasvavad nendel viljakatel ja niisketel muldadel, kus saare kaaspuuliigid on arukask, haab ja lepp. Eriti hästi edeneb saar aga sellistes kasvukohtades kõrvuti kuusega, sest segus kuusega kujuneb saarel välja sirgem ja oksavabam tüvi kui ükskõik millise teise puuliigiga koos või üksinda puhtpuistus kasvades.

Saar Eestis. Kliima muutumise, aletamise, karjatamise ja raiete tagajärjel on Eesti aladel saarikute pindala viimastel sajanditel tunduvalt vähenenud. Samas on üsna tähelepanuväärne, et viimase poole sajandi jooksul on saarepuistute osatähtsus meie metsades taas suurenema hakanud. Et metsakorralduse andmete järgi on saarepuistute keskmine vanus riigimetsas veidi alla 50 aasta ja erametsas 60 aastat, siis võib saarikute pindala suurenemise peamiseks põhjuseks pidada pärastsõjaaegset puisniitude metsastumist Saaremaal ja Lääne-Eestis ning metsade varasemast plaanipärasemat majandamist.

Saarepuistuid kasvas 2005. aastal Eestis kokku 5173 hektaril ja praegu katavad saarikud Eesti riigimetsadest 0,2% ning erametsadest 0,6%. Keskmine hektaritagavara küünib 146 tihumeetrini [2]. Et saart on meie metsades võrdlemisi vähe, tuleneb peamiselt inimese tegevusest: aegade jooksul on viljakad metsaalad muudetud põllumaadeks. Teine põhjus peitub saare väheses konkurentsivõimes: küllalt kiirest kasvust hoolimata jääb ta temale sobilikes viljakates kasvukohtades siiski veidi alla teistele, valguse ja ruumi suhtes vähem nõudlikele ning veel kiirema kasvuga pehmelehtpuudele (aru- ja sookask, sang- ja hall lepp, haab, remmelgad).

Et harilik saar on kiirekasvuline ja hinnatud puiduga liik, siis on teda mitmel pool Eestis kultiveeritud nii viljakale metsa- kui ka endisele põllumaale. Noores eas varjulembese ja külmaõrnana uueneb saar looduslikult vanemate puistute turbe all paremini kui lagedal. Seetõttu on soovitatav istutada teda segus teiste puuliikidega või veelgi parem – rajada saarekultuur turvet pakkuvasse koridori näiteks hall-lepikus. Sobilikele lageraielankidele tuleks harilik saar istutada aga alles siis, kui seal kasvab juba külma ja ulukite eest noori saaretaimi kaitsev lehtpuuvõsa.

10–12 aasta vanuselt muutub saar tunduvalt valgusnõudlikumaks, siis on vaja teha valgustusraiet: raiuda välja eelkõige saare kasvu takistavaid kiirekasvulisi lehtpuid. Ent seda tuleb teha üsna mõõdukalt, sest ümbritsev puistu kaitseb saart külmakahjustuste eest, aidates samas kaasa saarepuude laasumisele ning sirge tüve kujunemisele.

Saarekultuuri rajades tuleks eelistada suuremaid ja vanemaid (3–4-aastasi) taimla või vana metsa alla tekkinud saare loodusliku uuenduse taimi. Neid tuleks pärast istutamist 1–3 cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigata. Muidu tekib varjust äkitselt täisvalguse kätte sattunud taimedel sageli koorepõletik. Sellest kahjustatud taim nakatub aga kergesti saarevähki. Pärast tagasilõikamist kasvanud uued võrsed kohanevad uute valgusoludega, kasvavad kiiresti ning on sirged.

Saar kardab rohusööjaid metsloomi, külma, saarevähki ja kahjurputukaid.

Et noored saarevõrsed ja saarepuu koor on hirvlaste lemmiktoit, siis ohustavad meil saarekultuure ja looduslikku saareuuendust põder, metskits ja punahirv.

Põllumaale või lagedale värskele raiesmikule istutatud saaretaimi ohustavad peale ulukite sageli kevadised hiliskülmad, mis kahjustavad peamiselt kuni kahe meetri kõrgusi puuhakatisi eelkõige avatud aladel. Hiljem see oht küll tunduvalt väheneb, kuid noored saared võivad karmidel talvedel ikkagi kannatada: võrsed või puud külmuvad kas osaliselt või täielikult. Vanemaid puid rikuvad talvised kiired õhutemperatuuri kõikumised, mis põhjustavad tüvedes pikisuunali« Tagasi