Liigikirjeldused

Pärn

Pärn (Tilia)

Rahvapärased nimed niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas. Kuulub sugukonda pärnalased (Tiliaceae). Eluvorm on Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus harilikult kuni 300¼400, sageli ka kuni 600 a. Õisik on 3…11 õiega ebasarikas, kandelehega, mille pikkus on 6…8 cm, laius 1…2 cm. Õied mõlemasugulised, valkjaskollased, tugeva meeldiva lõhnaga, väga nektaririkkad. Õitseb juulis 10…15 päeva. Putuktolmleja. Vili on kerajas pähklike, vaevalt märgatavate ribidega (erinevus enamikust teistest Eestisse toodud pärnadest), rohekaspruun, noorelt viltjate karvadega, mis hiljem peaaegu kaovad. Pähklikesed valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul. Viljas 1…2 seemet. Südajad peensaagja servaga rootsulised vahelduvalt kinnituvad lihtlehed. Lehtede pikkus on 4…6 (9) cm, laius enam-vähem samasugune. Pealt on nad tumerohelised, mõnikord veidi läikivad, alt valkjasrohelised, oranzikate karvadega roodude harunemiskohtades, leheroots paljas. Vesivõsude lehed tavalistest palju suuremad. Tüvi on noores eas sile, tumehall, vanemalt tekib mustjas rõmeline korp. Noored võrsed kollakasrohelised või pruunikaspunased, pungasoomused erineva suurusega, mistõttu pung on ebasümmeetriline. Tüvi rohkesti harunev, läbimõõduga kuni 1 (3) m. Taimel esineb hästiarenenud sammasjuurestik tugevate külgjuurtega, vaid savimuldadel ei arene peajuur korralikult. Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid uueneb kõrge eani hästi ka kännuvõsust. Vorme paljundatakse sageli ka maha painutatud ja mullaga kaetud okstega. Levinud laiadel aladel Euroopas ja Aasia läänepiirkondades. Eestis tavaline kogu territooriumil. Kasvab sega- ja lehtmetsades, eelkõige salumetsas ja puisniitudel. Enamasti alumises puurindes või põõsarindes, harva ülemises puurindes. Mullastiku suhtes küllaltki nõudlik, vajab viljakat mulda, soostunud muldi ei talu, põuda kannatab aga hästi. Meie lehtpuudest parima varjutaluvusega. Täiesti külmakindel. Lehtede kõrge kaltsiumisisalduse tõttu takistab toorhuumuse teket ja parandab pinnast. Mesilastele väga hea meeallikas. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, kastilaudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad vitamiini C. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel. Väga sageli kasutatakse haljastuses, eriti linnades pikkade alleedena ja ridadena, sest on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes vastupidav. Puidust tehtud sütt on tarvitatud arstimina ja ka joonistamiseks.

Pärnapuu on kõigile hästi tuntud, ehkki harilik pärn ei olegi võib-olla linnahaljastuses kõige harilikum. Tema asemel võib sagedamini kohata suurelehist pärna. Nii nagu nimigi ütleb on viimasel lehed mõnevõrra suuremad, samuti on lehed ning eriti leheroots palju karvasemad. Kuid õisi kannavad nad mõlemad väga kauneid ja väärtuslikke ning puit ja koor on ka ühesuguste omadustega. Siiski on vahest huvitav teada, et ka õitsemise aja järgi saab neil vahet teha: harilik pärn puhkeb kuldkollastesse ja meelitavalt lõhnavatesse õitesse nädal või paar hiljem. Ka peale õitsemist ei ole neil raske vahet teha, sest harilikul pärnal on viljad peaaegu siledad, suurelehisel aga omapäraste kõrgete ribidega.

Nüüd peaks linnaparkide kahe tavalise puu eristamine selge olema ja vaatame, mis neist kasulikku saab. Kõigepealt räägime kaunitest pärnaõitest. Väga paljud on kindlasti joonud pärnaõieteed, et külmetusest või köhast vabaneda. See toime on tal tõesti olemas, kuid tuleb meeles pidada: koguda on mõtet vaid värskeid äsja puhkenud õisi, ühtegi ravimtaime ei tohi korjata saastunud kohast, seega ka autoteede lähedusest ning kuivatada tuleb neid pimedas, näiteks kahe paberi vahel (kuid kasutada ei tohi ajalehepaberit). Selliselt kogutud ravimõied säilivad paar aastat, siis nende toime väheneb, kuid seni võib neid kasutada maitsva teena või teeauruna sissehingamiseks, nii ajab ta hästi higistama ja peletab eemale angiini. Ravimit on aga tehtud ka pärna puidust: söepulbrit. Kui see alla neelata, siis imeb ta maos paljud mürgid enda sisse, nii nagu praegu apteekides müüdav söetablett.

Kuid ega pärn ainult ravimiseks kasulik ole. Tema õitest saavad mesilased väga palju head nektarit, millest valmib suurepärane pärnamesi, see aga on jälle vitamiiniderikas ravim. Ka pärnaõied sisaldavad vitamiini C. Mesilastele meeldivad pärnaõied niivõrd, et pärnapuude õitsemise ajal koguvad nad nektarit ka öösiti, mida nad muul ajal kunagi ei tee. Huvitav on ka pärna koor, millest valmistati varem viiske. Temast on väga hea nööri ja köisi punuda, selleks peab aga kahjuks noore puu ära koorima, nii et parem on mitte proovida.

Puit on tal huvitav selle poolest, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Nende omaduste tõttu ongi teda palju kasutatud nikerdamiseks ja mööbli meisterdamiseks.

 

 

Eesti Loodus 1/2002

Ivar Sibul

Pärna aastal pärnapuudest.

 

 

Vanad hiiepärnad ja vähesed metsa-pärnad. Ka enamik taluõue ja põlluääre põlispärnasid on kodumaist päritolu. Kuid parkides ja linnahaljastutes näeme hästi-kohanenud võõraid.

Pärna perekond on pärnaliste sugukonnas tähtsaim ja tuntuim. Selle moodustavad 25–50 sageli üksteisest raskesti eristatavat heitlehist puuliiki Euroopa, Aasia ning Põhja-Ameerika parasvöötmest ja lähistroopikast ning mõni liik ka toopikast. Täpset liikide arvu perekonnas on raske öelda, sest neid pole lihtne eristada: pärnaliigid ristuvad kergesti omavahel, andes segatunnustega hübriide; üksikute liikide eristamist raskendab ka liigitunnuste muutlikkus.

Peale Eestis looduslikult kasvava hariliku pärna (Tilia cordata) kasvatatakse siin veel kümmekonda võõrliiki. Kõigil pärnadel on ümarad või laimunajad ning tavaliselt südaja või viltusealuse ning teravneva tipu ja saagja või hambulise servaga lihtlehed. Kännastesse koondunud kollakasrohelised või –valged õied lõhnavad tugevasti ning on meerikkad. Õisikuvarre külge kinnitub kahvaturoheline piklik keeljas tiiba meenutav leheke– kandeleht. Selle järgi ongi vanakreeka keele kaudu (kr. k. (ptilon) ‘sulg, tiib’) tuletatud pärna teaduslik perekonna-nimetus Tilia. Vili on pärnadel tavaliselt üheseemneline karvane(mõnikord ka paljas) pikiribiline pähklike.

Perekonna tuntuim esindaja harilik pärn on laia areaaliga liik, mille põhjapiir ulatub Põhja-Euroopas Laadoga ja Oneega järve põhjaosani, läbides Soomet umbes Kuopio ja Vaasajoonel ning küünib üle Botnia lahe ka Edela- ja Lõuna-Skandinaaviasse; idas ulatub hariliku pärna levila üle Uurali mägede Lääne- ja Lõuna-Siberisse kuni Tomskini, läänes Briti saarteni;lõunas kulgeb levila piir Põhja-Hispaaniast läbi Vahemere maade, Krimmi ja Kaukaasia kuni Väike-Aasiani.
Siberis moodustab harilik pärn suure tootlikkusega puhtpuistuid ehk pärnikuid; areaali lääne- ja keskosas kasvab sageda-minisegus hariliku tamme ja teiste laialehiste lehtpuudega. Eestis on hariliku pärna enamusega puistuid metsakorralduseandmeil ainult ligikaudu 90 hektaril, peamiselt põhjarannikul ning Lääne-Eestis nii mandril kui ka saartel ja laidudel. Mõnikord võib rohkesti pärna kohata ka puisniitudel. Enamasti kasvab ta aga meil salumetsades (naadi ja sõnajala metsakasvukohatüübis).

Kuivõrd pärn on meie kodumaistest lehtpuudest kõige varjutaluvam, jääb ta puistus tavaliselt alusmetsa- või teise rindepuuks, jõudes harva ülarindesse. Ta eelistab kasvada parasniisketel viljakatel ja huumusrikastel muldadel, kus seltsib haava, arukase ja kuusega, vahel ka sanglepaga. Olles küllalt aeglasekasvuline, eriti nooremas eas, võib harilik pärn heades kasvutingimustes sirguda siiski kuni 35 meetri kõrguseks. Ta on ka pikaealine, elades 300–400, sageli aga isegi kuni 600 aastat.

Puit, niin, mesi. Pärna puit on pehme ja kerge (tihedus0,53–0,57 g/cm3; võrdluseks: kase puidu tihedus on0,63–0,67 g/cm3) ning värvuselt valge või kreemikas, kergelt pruuni või punaka varjundiga. Ta pole küll eriti vastupidavmädanikele ja kahjuritele, kuid see-eest kergesti lõhestatav, eriviisidel töödeldav ja immutatav ning seetõttu leidnud laialdast kasutust tisleri, treimis- ja nikerdustöödel nii skulptuuride ja mööbli kui ka muusikariistade valmistamisel. Puidust märksa rohkem on pärna levila piires elavad rahvad kasutanud pärna niint. See koore alumine, pikkadest painduvatest ja tugevatest rakukimpudest koosnev kiht oli omaaegses 22 talumajapidamises oluline köite, jalatsite (viisud), mattide, kottide, mõrdade jms. tooraine. Niint võeti noortelt, kuni 40-aastastelt pärnapuudelt, mida omal aja nimetatigi Põhja-Eestis niinepuudeks, Lõuna-Eestis ja saartel lõhmusteks, kuna pärn (Võru murdes pähn) oli vanema puu nimetus. Arvatakse, et just koore laialdase kasutamise tõttu – nõnda hävitati rohkesti noori puid – vähenes möödunud ja ülemöödunud sajandil pärnadearv Eestis ja mujalgi Euroopas oluliselt. Ühe viisupaaritegemiseks vajati ju 2–3 noort niinepuud ning suvel kulus talus tööjalatsina 3–4 paari viiske inimese kohta nädalas.

Pärna on ajast aega peetud heaks meeandjaks: lühikesele õitsemisajale vaatamata võivad mesilased hea ilmaga korjata hektarisuurusest pärnapuistust kuni 1000 kg mett. Peene aroomi ja meeldiva maitse ning kuldkollase või heleda merevaigu värvusega pärnaõiemesi on kvaliteedilt üks parimaid ning maailmaturul väga hinnatud. Ta sisaldab keskmiselt 36% glükoosi ning 39% fruktoosi. Õietolm on pärnadel roheline. Fütontsiide, eeterlikke õlisid(0,05%), süsivesikuid, karotiini (A-provitamiini) ja C-vitamiinisisaldavaid nektaririkkaid ja magusalt lõhnavaid pärna õisi (flores Tiliae) kasutatakse meditsiinis teeseguna või ravimteena, kuid ka alkohoolsetes ja karastusjookides. Õitest pressitud eeterlikku õli, mille peamine koostisosa on farnesool, tarvitatakse parfümeeriatööstuses.

Pühapuu, kodu- ja linnapuu. Läänemere maade rahvad ja germaanlased on põlistest pärnapuudest ikka lugu pidanud, neid austanud. Praeguseni võib Eesti eri paigus näha kunagisi pühapärni, näiteks Sipa pühapärn Loodna vallas Raplamaal või Ilumäe hiiepärn Vihula vallas Lääne-Virumaal [2]. Vanadele eestlastele oli põldude vahel või õue- ja aiapuuna seisev pärnoma peene rõmelise mustjashalli tüvekorba ning laia, tugevastiharuneva võrakrooniga üks enim armastatud ja lugupeetud puu.

Tänapäevalgi on pärnad väga hinnatud koduaedades, kuid veelgi rohkem linnade ja asulate haljastuses. Gaasi- ja tahmakindlatena on neist kujunenud kõige tavalisemad tänava-, pargi- ja puiesteepuud. Pärnad taluvad väga hästi okste lõikamist ja kärpimist, mis võimaldab nende võra mitmeti kujundada. Ka ümberistutamine ei pane pärna kauaks põdema.

Samas ei tule ehk igaüks selle pealegi, et need linnapärnad pole enamasti mitte meie pärismaised, vaid siinsetes oludes hästikohanenud võõrad – sama perekonna teised liigid. Miks siis eelistatakse haljastuses võõraid? Peamine põhjus peitub haigustes, nagu näiteks pärna võrsesurm (tekitaja Stigmina compacta) ja pärnavähk (tekitaja Nectria spp.), millesse harilik pärn haigestub just asulates märgatavalt sagedamini kui teised pärna perekonnaliigid. Linnades on suurem oht nakatuda ka puidumä-danikketekitavate (Ganoderma lipsiense, Polyporus squamosus)ning eri lehelaiksusi põhjustavate seentega (Gloeosporium tiliae, Ascochyta tiliae, Phyllosticta tiliae, Discula umbrinella jt.). Kahjuritest võivad harilikku pärna rünnata lehepinnal ning lehekudedes tegutsevad pahklestad (Eriophyes lateannulatus,E. tiliae, E. tiliae-nervalis, E. leiosoma) ja lehtedest toituvad suuretalivaksiku (Erannis defoliaria) ja pärna-nälkvaablase (Caliroaannulipes) vastsed. Seetõttu eelistataksegi juba ammustest aegadest linnades puiestee- ja pargipuuna teisi, haigus- ja kahjuri-kindlamaid liike.

Igapäevased, kuid võõrad. Saagem siis tuttavaks nendegi pärnadega, keda kohtame linnades rohkem kui kodumaist, ning õppigem neid eristama. Et lehe kuju on enamikul pärnadel vähem või rohkem ebasümmeetriliselt südajas ning selle suurus sõltub ka puu vanusest, kasvutingimustest ja muudestki asjaoludest, siis tuleb pärna liike määrates pöörata tähelepanu eelkõige lehelaba alumise külje värvusele ning karvadele. Kõige rohkem kasvatatakse meie linnades suurelehist pärna (T. platyphyllos).

Looduslikult on see liik levinud Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning arvatavasti jõudis ühena esimestest võõrpuuliikidest Saksamaalt Eesti mõisaparkidesse juba 16. sajandil. Nagu nimetuse järgi arvata võib, on selle liigi lehed mõnevõrra suuremad kui harilikul pärnal. Kuid kindlamini aitavad suurelehist pärna ära tunda leheroodudel (eriti lehelaba alaküljel) ning leherootsul olevad hallid karvad. Noored lehed võivad tal aga olla üleni pehmekarvased. Ka lehtede puhkemise ning varisemise ja õitsemise aja järgi saab suurelehist pärna harilikust eristada: suurelehisel puhkevad pungad umbes nädal ning õied umbes kaks nädalat varem kui harilikul. Kuid võrreldes perekonnakaaslastega langetab suurelehine pärn lehed sügisel hiljem. Ka on ta väga pikaealine, elades kuni tuhande aasta vanuseks, ning meil täiesti külmakindel.

Haljastuses, eriti aga vanades mõisaparkides on laialt levinud ka hariliku ja suurelehise pärna looduslik hübriid – läänepärn, mida varem nimetati ka hollandi pärnaks (T. x vulgaris; syn.T. europaea, T. x intermedia, T. x hollandica). Läänepärna veidi viltusedlehed on enam-vähem sama mõõtu kui suurelehisel, kuid läänepärna lehtede alaküljel on hallikaspruunid karvad ainult leheroodude nurkades ja leheroots karvadeta. Kuigi läänepärnatüvekoor sarnaneb hariliku pärna omaga, tunneb läänepärna kergesti ära tüve allosa suurte pahkade järgi (need on tekkinud uinuvate pungade vohamisest).

Meie haljasaladel hakkab paiguti silma läikivtumerohelise lehestiku ning ovaalse tiheda võraga läiklehine pärn (T. xeuchlora) – hariliku ja kaukaasia pärna (T. dasystyla) looduslik hübriid. Läiklehine pärn on looduslikult levinud Krimmis ja Kaukaasias, kuid väärtusliku ilupuuna kasvatatakse teda rohkesti ka Kesk- ja Lääne-Euroopas. Pärnade seas on ta üks hilisemaid õitsejaid, Eestis puhkeb õide alles juuli lõpul.

Ka hõbepärn (T. tomentosa) õitseb võrdlemisi hilja, juulilõpus ja augustis. Selle meie parkides harva nähtava väga ilusapärna kodu on Kagu-Euroopas ja Väike-Aasias. Teda tunneb ümara võra ning helehalli tüvekoore järgi, kindlamalt aitavad aga selgusele jõuda suured südajad lehed, mis on pealt matilt tumerohelised ning alt üleni madalate valgeviltjate karvadega.

Väga suurte (kuni 20 cm pikad ja laiad) ja teistest pärnadest heledamate lehtedega ameerika pärn (T. americana) on meil samuti harv pargipuu, kuid vääriks linnades senisest rohkemat kasvatamist: ta on mulla suhtes leplik ja talub üsna hästi õhusaastet.

Üksikutes Eesti kollektsioonaedades võib näha veel Kaug-Idast pärit mandzuuria pärna (T. mandshurica), mida tunneb karvaste ja jämedalt teravahambulise servaga lehtede järgi, ning Põhja-Ameerika idaosast pärit väga suurte lehtedega tähtkarvast ehk unustatud pärna (T. neglecta).

 

« Tagasi