Liigikirjeldused

Õunapuu

Õunapuu (Malus)

umbes 30 liigiga väikeste kuni keskmise suurusega viljadega dekoratiivsed heitlehised puud roosõieliste (Rosaceae) sugukonnast. Õunapuud on levinud troopika mägistes piirkordades ja Siberi ning Põhja-Hiina rasketes tingimustest. Õunviljadel on iseloomuliku ehitusega vili, milles seemned on koondunud vilja keskel asuvatesse seemnekambritesse. Õunvili on ühtlasi rüüsvili, mis areneb alumise sigimiku õiest. Mitte kõik õunapuude viljad ei ole söödavad, mõned on väga kibeda maitsega.

Õunapuu perekonna meil esinevatel liikudel on õisikuks sarikas, milles esimesena avanevad keskmised õied. Puuvilja saamiseks kasvatatakse aedades peamiselt aed-õunapuu sorte. Ilupuudena kasutatakse väikeseviljalisi õunapuuliike ja liikidevahelisi sorte. Osa neist sobivad konserveerimiseks tervetena kui salatiõunad (kutsutakse ka ekslikult paradiisiõunteks, aga sellest nimetusest tuleks hoiduda).

Õunapuude süstemaatikas on erinevaid seisukohti. Sellest tulenevat ebaselgust suurendab veelgi liikide omavaheline ristumine. Väga sarnased on kaua eri liikideks peetud aed-õunapuu ja madal õunapuu. Madala õunapuuna on aednikud käsitlenud võrsikutega kergesti paljundatavaid õunapuid, mille seast valiti välja vanimad kloonalused (M4, M9 jt). Tänapäeval vaadeldakse madalat õunapuud aed-õunapuu alamliigina. Uuema seisukoha järgi peetakse aed-õunapuu kõige olulisemaks esivanemaks sieversi õunapuud (mägi-õunapuud), millel looduslikes kasvukohtades võib leida palju aedades viljeldavate õunapuudega sarnaseid taimi.

Aed-õunapuud vajavad talvel hoolikat pügamist, iluõunapuud vajavad vähem hoolt. Paljundatakse saab pookimise teel erinevatele pookealustele. Pookealuste valikul saab suunata, kas soovitakse kõrge- või madalakasvulist puud.

Aed-õunapuu (M. domestica) ühendab suureviljalisi õunasorte ja on meie tähtsaim viljapuu. Aed-õunapuu kujunemisel on peale sieversi õunapuu teatud osa teistelgi õunapuuliikidel. Sellesse suurde gruppi kuuluvad püstised puud, tavaliselt tumeda, hallikaspruuni kestendava koorega ja pruunikaspunaste okstega. Aed-õunapuud võivad kasvada 9 m kõrgeks ja kuni 4,5 m laiaks. Lehed on tavaliselt alaküljelt udukarvased ja valged õied õrna roosa varjundiga. Magusad viljad on rohelised või kollased vähema kuni rohkema punaga. Mõne sordi (’Antonovka’) seemikuid kasutatakse pookealusteks. Aed-õunapuid kasvab ka juhuslike seemikutena metsistunult looduses. Liiki iseloomustab vilja läbimõõdust lühem viljavars, samuti viltjas kasvasus võrse ja oksa ladvas, lehe allküljel ja pungadel. Sordid: ’Alesja’ – talisort. Viljad on enamasti tumeda punaga kaetud, suured, viljaliha mahlane ja hapukasmagusa maitsega. Sort on hea vastupidavusega talvetingimustele. ’Antonovka’ – sügis-taliõun. Viljad valkjasrohelised või valkjaskollased, ilma kattevärvuseta. Viljaliha keskmise tihedusega, valge, tugeva magushapu kuni hapu maitsega. Saagikas. Hea talvekindlusega sort, kuid võib saada kahjustatud kärntõve poolt. Hea tolmuandja teistele sortidele. ’Delikates’ – sügisõun. Viljad keskmise suurusega, mahlased, rohekaskollased, osaliselt kaetud punakate tähnide ja triipudega. Viljaliha magushapu maitsega. Hea talvekindlusega ja suhteliselt haigusekindel, kärntõve suhtes keskmise kindlusega. ’Dotsh Melbi’ – suveõun. Viljad kahvatukollased kaetud osaliselt karmiinpunaste triipudega. Maitselt magushapud, mahlased. Lühikese säilivusega. Puu on keskmise haiguskindlusega, talvele vastupidav. ’Early Geneva’ – suveõun. Viljad suured, rohelised, ühelt küljelt põsepunaga. Viljaliha kreemika värvusega, aromaatne, magus. Sort on vastuvõtlik õuna-jagukastele ja kärntõvele, aga hea talvekindlusega. ’Koit’ – sügisõun. Vili põhivärvilt valkjaskollane, mida katab suuremas või väiksemas ulatuses roosakas laiguline puna. Viljaliha on kollakasvalge, magushapu. Puu talvekindlus on hea, kuid on vastuvõtlik kärntõvele. ’Konfertnaja’ – viljad keskmise suurusega, magushapud, mahlased. Põhitoonilt rohekaskollased, kaetud paiguti punaste triipudega. Puu on hea talve- ja haiguskindlusega ning üsna vastupidav kärntõvele. ’Kovalenkovskoje’ – sügissort. Viljad suured, punased. Viljaliha valge, aromaatne, mahlane. Saagikas. ’Krameri Tuviõun’ – sügissort. Viljad kollakad roosaka või pruunika laiguga, viljakest paks. Viljaliha hapumagus, koreda lihaga, mahlane. Puu on haigustele vastupidav, kuid vähese külmakindlusega. ’Liivi Kuldrenett’ – sügisõun. Vili enamasti kollane, mis päikese poolt on mõnikord kaetud heleda punaga, viljakest õhuke. Viljaliha hapumagusa maitsega. Talvekindlus ja kärntõvekindlus on keskmine. ’Martsipan’ – suviõun. Vilja kattevärvus sageli katkendtriipude ja tähnidena. Viljaliha roosakate triipudega, magus. Puu on talvekindel ja kärntõve suhtes üsna vastupidav. ’Zarja Alatau’ – talisort. Viljad rohekaskollased roosakaspunaste triipudega. Viljaliha tihe, mahlane ja magusapoolne. Haigus- ja talvekindluse on head. ’Talvenauding’ – talisort. Vilja põhivärv kollane, millel on tumepunane triibuline kattevärv ja vahakirme. Viljaliha on tihe, rohekasvalge, magushapu. Saagikas. Puu on talvekindel, kärntõve suhtes hea vastupidavusega.  ’Tellissaare’ – talisort. Vili rohekaskollane, millel võib olla laiguna nõrk puna, kaetud vahakirmega. Viljaliha tihe, rohekasvalge, magushapu. Hea talvele vastupidavusega, kuid võib esineda kärntõve kahjustusi. ’Tiina’ – sügisõun. Viljad rohekaskollased, mida katab mõnikord laialivalguvate triipudena ilus vaarikapuna. Viljaliha valkjasroheline ja mahedalt magus. Puu on talvele hea vastupidavusega. ’Valge Klaarõun’ – suviõun. Vili on kollakasvalge, ilma punata. Viljaliha on üsna kore, valge, magushapu. Õunad haigestuvad puuviljamädanikku ja kärntõvesse. Talvekindlus on keskmine.

Madal õunapuu (M. pumila) kasvab 3,5-4,5 m kõrgeks. Lehed on toru-kujulised sakilise servaga, õied roosad ja valged. Väikesed atraktiivsed viljad on ideaalsed keediste ja mooside valmistamiseks. Aedades on nad kloonalusena M1 kuni M16. Neid paljundatakse võrsikutega, millele niiskes mullas tekivad hõlpsasti lisajuured. Taim kasvab sageli põõsana, andes mullas olevast oksastikust uusi asendusvõrseid, viljadel on mõnikord võrkjas roostekiht, magus ja mõrkjas maitse. Taim on soojanõudlik, paljaskülma korral võivad juured talvel külmast kahjustuda. Sort ’Dartmounth’ on kuni 8 m kõrgune puu valgete õite, roosade pungade ja suurte karmiinpunaste viljadega.

Madalal õunapuud eristatakse kaht sorditüüpi taime kasvutugevuse alusel. Esimene on dussään ehk jaani-õunapuu (M. pumila var. praecox). Liik on elastsemate juurtega ja tugevama kasvuga, kohati kuni 6 m kõrgune, kui madal õunapuu. Kloonaluse M4 pookimata puu kannab üsna suuri, kohati korkkoega ketud vilju. Paradiisi-õunapuu (M. pumila var. paradisiaca) hulka loetakse habraste juurtega nõrgakasvulisi madala õunapuu alusetüüpe. Paradiisi-õunapuu näiteks on kloonalus M9, mis kasvab vaid paari meetri kõrguseks, ja M9 kasvutugevusega võrreldakse mõnikord teisi kloonaluste kasvutugevust. Viljakandeikka jõudes kannab M9 aedõuntega sarnaseid vilju. Puuviljaaedades kasutatakse M9 nõrgakasvulise alusena. Temale poogitud õunasortidel kujuneb väike võra ja nad hakkavad vara vilja kandma.

Sieversi õunapuu ehk mägi-õunapuu (M. sieversii) on väga vormirohke looduslik liik Kesk-Aasias, mida on põhjalikult uuritud 20. sajandi teisel poolel. Sieversi õunapuu annab teiste õunapuuliikidega võrreldes sagedamini juurevõsusid. See hõlbustas esialgu liigi kultuuristamist. Esineb nii madala kui kõrge kasvuga puid. On vara ja hilja valmivate viljadega puid. Viljade värvus, suurus ja kuju võib olla väga erinev. Looduses on leitud puid, millel kasvab üle 100 g massiga heamaitselisi õunu.

Verev õunapuu (M. sieversii f. niedzwetzkyana) erineb põhiliigist punase värvusega lehtede, õite, viljaliha ja puidu poolest. Teda on kasutatud esivanemana iluõunapuude ja kloonaluste aretamisel. Punaste lehtedega aluse võrseid on lihtne eristada neile poogitud õunasortidest, mille lehed on enamasti rohelised.

Mets-õunapuu (M. sylvestris) kasvab kuni 9 m kõrgeks ja kuni 3 m laiaks. On põhjapoolsema loodusliku levialaga õunapuu liik Euroopas. Eestis kasvab ta harva (rohkem läänerannikul ja saartel) tugevakasvulise puuna ja on looduskaitse all. Erinevalt sieversi õunapuust ja aed-õunapuust on sellel liigil paljad oksaladvad, pungad ja lehe allkülg. Viljad on enamasti kattevärvuseta rohelised ja teravhapud. Viljavars on lühem vilja läbimõõdust. Mets-õunapuu seemikalused annavad poogenditele liiga tugeva kasvu.

Ida-mariõunapuu (M. baccata) ja teised mariõunapuude liigid on samuti väga külmakindlad ja kannavad pika varrega väikseid vilju. Erinevalt teistest õunapuudest varisevad mariõunapuude viljadel olevad tupplehed, mistõttu nende viljad näevad välja nagu jõhvikamarjad. Meil leiavad mariõunapuud kasutamist vaid iluõunapuuna, kuid nendegi väiksed viljad on söödavad.

Mandžuuria mariõunapuu (M. blaccata var. mandshurica) kasvab kuni 15 m kõrguseks. See Siberist pärit liik on teistest erinev oma hõredamate sakkidega lehtede poolest. Õied on valged, millele järgnevad väikesed punased või kollased viljad (diameeter umbes 12 mm).

Kitaika ehk ploomilehine õunapuu (M. x prunifolia) on külmakindel ja saagikas. Tema väikestel, pika varrega viljadel on karikalehed alusel torujalt kokku kasvanud. Arvatakse, et kitaika on arenenud mariõunapuude ja suureviljaliste õunapuude korduval ristumisel. Liigi piires on suuremate viljadega sorte, mida kasutatakse külmades piirkondades puuviljadena. Üht sellist, sort ’Ema-kitaika’, kasutas Vene sordiaretaja I. Mitšurin õunasortide aretamisel külmakindla esivanemana. Meie aedades kasvatatavaid väikeste viljadega pikavarrelisi ilu- ja salatiõunana sorte (’Dolgo’) võiksime paigutada selle liigi alla.

Õunapuude hübriidid on aretatud suurel hulgal, suur osa aretusest on toimunud USAs. Enim on neid aretatud õite, kuid ka dekoratiivsete või suuremate viljade pärast. Hübriidide esivanemateks peetakse 1900. aastal Kesk-Aasiast leitud verevat õunapuud (M. sieversii f. niedzwetzkyana), kellel on punased õied ja lillakaspunased lehed. Sordid: ’Adam’ – kasvab kuni 6 m kõrguseks, õied punakasroosad, viljad punased; ’Beverly’ – 6 m kõrge, lihtõied valged, viljad punased; ’Butterball’ – kuni 8 m kõrge, roosakas valged õied, viljad oranžikaskollased; ’Madonna’ – kuni 6 m kõrgune kompaktne püstine puu, pungad valged, suured valged topeltõied, väikesed pruunikaspunased viljad;  ’Naragansett’ – 3,5 m kõrge laia võraga puu, õied valged roosa varjundiga, viljad läikivad kirsipunased, haigustele vastupidav; ’Profusion’ – kuni 6 m kõrge püstine puu, lehed lillakaspunased kuni pronksjad, pungad tumepunased kuni lillakasroosad, lihtõied sügav roosad, viljad kastanpruunid; ’Royalty’ – kuni 4,5 m kõrge, lehestik punakas, õied ja viljad purpurpunased; ’Winter Gold’ kuni 6 m kõrge, vaasikujuline puu, pungad karmiinpunased, õied valged, viljad helesidrunkollased.

« Tagasi