Liigikirjeldused

Humal

Humal (Humulus lupulus)

rahvapärased nimetused on tapp, umalas, tapuvääned, viha, õllehumalad. Kuulub sugukonda kanepilised, perekonda humal. Mitmeaastane alusel puituv liaan. Varte pikkus kuni 6 (10) m. Kahekojaline. Ühesugulised lihtsa õiekattega õied. Isasõitel on 5 õiekattelehte, kuid emasõite kattelehed on hõlmadeta katteks kokku kasvanud. Isasõite õiekattelehed on 2,5...3,5 mm pikkused ja umbes 1 mm laiused, karvased, sageli kollaste näärmetega. Isasõisikud on kuni 25 cm pikkused hõredad pöörised, pehme- ja ronikarvaste raagudega, väikeste rohekate kõrglehtedega. Emasõisikud on noorelt tumedad, kuni 1 cm pikkused.

Viljade valmimisel pikeneb õisik 2...4,5 cm pikkuseks ja meenutab veidi hõredat kuusekäbi. Suurenenud kandelehed on umbes 1 cm pikkused, kahvatult kollakasrohelised, munajad, enamasti teravatipulised. Õitseb juulis ja augustis. Viljaks on sile, veidi lapik pähklike, mis on umbes 3 mm pikkune. Pähklike on aga ümbritsetud suure kandelehega, mistõttu rohked viljad õisikus koos meenutavad käbi. Viljad valmivad alates augusti algusest.

Ümmargused kuni munajad, sõrmjalt 3- või 5-hõlmalised vastakud lihtlehed, vahel ka terved, eriti emastaimedel. Lehtede hõlmad on teravatipulised ja jämedalt saagja servaga. Lehelaba alus on enamasti südajas. Lehe pikkus 5...15 (17) cm. Lehed ja laius 5...16 (23) cm, roots 3...10 cm pikkune. Rootsul on allapoole suunatud ronikarvad. Pealt on lehed tumerohelised, kaetud karedate karvadega, alt hallikad, vaid väheste karvadega, sageli kollakate näärmetega. Lehtede alusel on kuni 1,5 cm pikkused teravatipulised munajad omavahel kokku kasvanud abilehed.

Maapealsed võsud on kandilised ja vaolised, lillakad, rohekad või pruunikad. Vartel on allapoole suunatud ogajad ronikarvad. Vars väändub enamasti paremale poole. Risoom on pikk, roomav, asetseb 3...5 cm sügavusel, rohkete lisajuurtega. Temast väljub arvukalt maa-aluseid võsundeid. Lisajuured moodustavad tiheda võrgustiku, mis võib ulatuda mitme meetri sügavusele. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste roomavate võsunditega.

Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid laialdaselt ka Aasias ning Põhja-Ameerikas. Liigi põline levila pole täpselt teada. Eestis esineb kohati, rohkem Põhja- ja Kesk-Eestis. Kasvab meil looduslikult jõgede ja ojade kaldatihnikutes ning üksikute puude ümber väändunult, samuti jõesaartel, kraavikallastel ja pankranniku alusel, vahel salu-, lodu- ja lammimetsades, põõsastikes, eriti lepikutes. Harvem leidub puisniitudel, aedades, tarade ääres. Sageli koduaedades istutatult või metsistunult. Eelistab niisket huumusrikast pinnast ja varju, kuid kasvab ka teistsugustes tingimustes. Pakub varjevõimalusi loomadele.

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Taime on kasvatatud kultuuris alates VIII sajandist, kultuurist on ta sageli metsistunud. Taimelt kogutakse käbitaolisi, viljastamata emasõiskuid, millel on rohkesti kollakaid peekrikujulisi näärmeid. Näärmete sisu koosneb eeterlikust õlist, kollasest värvainest, mõrust humalhappest, vaikainetest ja mitmetest teistest ainetest. Kuivatatult lisatakse emasõisikuid õllele erilise värvuse ja aroomi saamiseks ning kanguse ja säilivuse tõstmiseks. Vähemal määral on humalaid tarvitatud leiva valmistamisel. Varem on tarvitatud ravimtaimena: rahustina ja valuvaigistina põie- ja neeruhaiguste puhul ning närvi- ja südamehaiguste puhul, ka unetuse korral. On kasutatud keedisena reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral.

Ronitaimena on dekoratiivne suurte lehtede ja omapäraste viljade tõttu. Sobib rõdude, võrede, tarade jms. katteks. Kasutatud ka kiu saamiseks. Kõik on kindlasti kuulnud humalast kui õlletaimest. Õlletaimena hakkasid sakslased teda oma koduaedades kasvatama juba VIII sajandil. Kuid samas on humal ka lihtsalt huvitav ja omapärane vääntaim, liaan. Eestis ei kasva just palju vääntaimi. Rohkem on nad omased niiske õhuga troopilistele dzunglitele, meie looduses paistavad nad kuidagi eksootilistena. Humalad ronivad üles mööda puutüvesid kuni kuue, aga harva isegi kuni kümne meetri kõrgusele. Seejuures on aga huvitav veel see, et humala osaliselt puituv vars väändub kogu aeg paremale. Taimedele kinnitumiseks on humalal rohkesti konksutaolisi tugevaid ogakesi. Neid leidub nii vartel kui ka leherootsudel ja õisikuraagudel.

Humalatel on kahesuguseid õisikuid, mis on üksteisest väga erinevad. Ühed on emasõisikud ja teised isasõisikud. Need õisikud kasvavad eri taimedel. Selliseid taimi nimetatakse kahekojalisteks. Kui humala isasõisikud on küllaltki pikad ja hõredad, siis emasõisikud on algul vaid sentimeetripikkused. Valminult emasõisikud siiski pikenevad kuni nelja sentimeetrini ja meenutavad hõredat kuusekäbi. Seejuures käbisoomustena paistavad üksikute viljade kandelehed. Viljadeks on humalal tegelikult hoopis pähklikesed. Kandelehekestel võime märgata ka arvukalt imepisikesi kollakaid täpikesi, mis suure suurenduse all vaadatuna meenutavad väikeseid peekrikesi.

Need on erilised näärmed, mis sisaldavad keerulise koostisega vedelikku. Just seesama vedelik aga ongi humala kogu maailmas õlle valmistamise abivahendina tuntuks teinud. Vajatakse vaid emastaimi, sest isastaimedel ju vilikondi pole. Kuid eriti huvitav on veel see, et inimestele pole isastaimi üldse vaja. Nimelt on “humalakäbide” väärtus suurem kui emasõite seemnealgmed on jäänud viljastamata. Seega ei tohi läheduses kasvada isastaimi. Võib tekkida mõte, et siis ei saa ju humalal olla ka järglasi, aga saab küll.

Humalal on väga hästi arenenud maa-alune võrgustik. Seal on suur, tugev ja pikk risoom, mis annab rohkesti külgharusid. Igast harust võib aga maa peale kerkida uus taim. Risoomidel on ka rohkesti lisajuuri, mis moodustavad tiheda võrgustiku. Humala maa-alune osa võib ulatuda enam kui kolme meetri sügavusele ja enam kui kolme meetri kaugusele taime maapealsest osast.

Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad nad selle joogi säilimisaega. Kuid vähemal määral on humalakäbisid kasutatud ka rahvameditsiinis. Neil on nimelt rahustav ja valuvaigistav toime. Humalakäbide abil võib vabaneda ka unetusest. Välispidiselt on aga humalakäbide keedist kasutatud reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral. Humalaekstrakt kuulub tänapäeval mitmete juuksesampoonide koostisse.

Allikas: www.bio.edu.ee

 

Humala kiituseks: uhkemat liaani annab otsida

30. august 2010 Maakodu

Tapio Vares

Humal kasvas meil juba ammu luitepealse maja seina ääres. Aga teismelisel nagu ikka, olid mul muud huvid ja nii ei pööranud ma talle suuremat tähelepanu. Õllesõber ma toona veel kah ei olnud.

Vahel ikka jäi pilk pidama humala otse kohatult lopsakatel lehtedel ja ilusatel heledatel käbidel. Enamasti mäletan siiski suve teises pooles näotult auguliseks muutunud lehti. Ei tea kes söödik neid järjekindlalt sedasi näris.

Kuni emal viskas lõpuks kops üle maksa sellest augustatud-mulgustatud taimest ja selle armutult välja rookis. Kodutaimede ära viskamine pole mulle aga kunagi meeldinud, mistõttu paar juurikat kompostihunnikust ära päästsin ja eemale männi alla istutasin. Kuid mänd on üks ablas liivamaad kuivatav puu ja nii hääbusid humalad ta all ajapikku olematuks.

Aastaid hiljem tuli humal mulle jälle meelde. Siis, kui aed alla soovikumetsa laienes. Too kant oleks humalale küllap meelepäraseim kasvukoht üldse. Kellelgi naabritest vist humalat polnud ja nii jäi üle vaid üks: metsast tuua. Mandri-Eestis pole see mingi küsimus. Kui Kesk-Eesti välja arvata, siis on see liaan hall-lepikulistes jõeorgudes üsna tavaline. Saartel paraku mitte. Eriti humalavaene on millegipärast Hiiumaa. Arusaamatu, miks. Suur osa saarest on niiske soovikumetsamaa – humalale kui tellitud. Ometi leidub teda siin vähe, vaid mõni üksik koht idaosas. Üks selline on Käina vallas Rebasseljal. Too oli ilus avastus mu jaoks. Sirgeks aetud kraav kõverdus liivaseljandikku trehvates korraks looklevaks, puurontides sulisevaks jõekeseks. Põrkeveerus paljandus suisa mehekõrgune liivasein – kohalik “taevaskoda”. Ülal kadakatel turnisid punaviljalised maavitsaväädid, madalamal täitsid aga sangleppi üha humalate keerduvad sasised sambad. Muide, üks hall lepp oli seal ka. Too puuliik on Hiiumaal pea niisama haruldane kui humal, meil levivad kõikjal ikka väärtuslikumad sanglepikud.

Niisiis tõin Rebasseljalt kolme aasta eest mõned juurikad kaasa ja istutasin kodus kahe noore vahtra ümber. Üks osutus humalale liiga jämedaks tükiks. Küll tema üritas ülespoole keerelda, takerdus oma karedate vartega puu najale, kuid tugevad tuuled pühkisid ta sealt väsimatult maha. Nii ei saanudki sealt head nahka. Kuid peenem vaher oli humalale meelepärane. Tänavu on ta juba nii kosunud, et on väätinud piki tüve üles viiemeetrise vahtra latva välja ja ripub sealt toe kaotanult pikkade väätidena alla tagasi. Neid vääte kaunistavad toredad heledad käbid. Humal vahtra otsas on veider petupilt. Nende lehed on suhteliselt sarnased ja nii on kaugelt keeruline erinevust märgata. Vaatad, justkui kasvataks vaher ise ladvast välja pikki käbidega vääte. Erinevus on siiski ilmne: humala ülemised lehed pole sopilised, vaid sootuks terved, südajad.

Metsaaia heades tingimustes pole seni kahjureid märgata olnud ja nüüd on humalavõsud leidnud tee tagasi ka luitepealse maja seina äärde. Sest jah, vana hea humal on siiski üks parim haljastustaim. Lausa uskumatu, et siin viletsal põhjamaal leidub säärane omamaine tegelane, kes suudab mõne napi suvekuuga visata maast välja kuue (max suisa 8!) meetri kõrguseid kasve. Pealekauba lopsakad lehed. Ja takkaotsa need käbid. Viimased seostuvad muidugi eelkõige õllega, ent nad olla ka head padja sisse panna – pidavat rahuliku une andma. Ma ise pole seda küll katsetanud. Nagu pole ka seni salatiks teinud noori kevadisi võrseid. Vast järgmine aasta on meeles järele proovida?

Humal näeb meie metsades väga eriline välja. Tegelikult on ta kogu maailma mõistes üsna erandlik. Humala perekonnas on vaid kaks liiki. Laiemalt võttes kuulub ta kanepiliste sugukonda. Kui võrdlema hakata, siis on humalal ja kanepil tõesti mingi sarnasus olemas.

« Tagasi