Liigikirjeldused

Vesikupp

Vesikupp (Numphar)

tuntuim ja Eestis laialdaselt levinud on kollane vesikupp (Numphar lutea), mida rahvakeeli kutsutakse ka jõekupp, jõenupp, jõepudel, jõeroos, kollane veeroos, lõmmeleht.

Kuulub sugukonda vesiroosilised (Nymphaeaceae), perekonda vesikupp. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Pikkus 0,5...2,6 m. Mõlemasugulised kaheli õiekattega, lõhnavad, nektarit sisaldavad õied, läbimõõt 4...5 cm. Tupp kellukjalt kokkukäändunud lehtedega. Tupplehed on suured, läikivalt erekollased, vaid alusel välisküljelt rohekad, 2...3 cm pikkused. Kroonlehed tupplehtedest 3 korda lühemad. Emakasuudme ketas on keskelt nõgus, veidi lainja või terve servaga ja 10...20 kiirega. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja. Vili on rohkete pesadega paljuseemneline kupar, mis on vaid alusel kaetud õiekattelehtede armidega. Lehed suured, ovaalsed, sügavalt lõhestunud südaja alusega. Leherood on suhteliselt kitsad, kuid hästi silmatorkavad, lähevad sirgelt peaaegu lehe servani välja, ei kaardu üksteise poole. Leht pealt kollakasroheline, alt veidi heledam, mitte kunagi lillakas. Lehe laius on 8...22 cm. Lehed ujuvad pika rootsu otsas veepinnal. Leheroots on ülaosas kolmekandiline või lapik, kandid on ümarad. Harva esinevad ka veesisesed lehed, need on ujulehtedest õhemad, kortsulised, heledamad, lühikeste rootsudega. Vars on veesisene, rohkete õhuruumidega, mis aitavad tal püsti seista. Veekogu põhjamudas on taimel lihakas, jäme ja tugev risoom, millele kinnituvad arvukad lisajuured. Risoomi pind on tihedalt kaetud äralangenud lehtede armidega. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Levinud Lääne- ja Ida-Euroopas, Kaukaasias, Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias. Eestis tavaline. Kasvab järvedes ja tiikides, aeglase vooluga ojades ja jõgedes. Mitmed pisikesed veeloomad elavad taime vartele kinnitulnult. Osa veeloomi sööb ka vesikupu varsi ja lehti. Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit. Lehed ja veepinnale ujunud risoomid on toiduks paljudele loomadele, nagu põder, metssiga, vesirott, kobras, nutria, saarmas ja isegi karu. Seemned on tärkliserikkad ja toiduks veelindudele.
Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Risoomist valmistatakse ravimeid. Taimes sisalduvatel ainetel on tugev baktereid hävitav toime. Kasutati ka rasestumisvastase vahendina. Rahvameditsiinis on kasutatud valuvaigistina ja põletiku vähendajana seedeteede haiguste korral, ka nahahaiguste raviks ja palaviku alandamiseks ning menstruatsioonitsükli häirete korral. Taim on mürgine ja raskemal juhul võib põhjustada hingamisseiskust ning surma. Risoom on tärkliserikas ja kuivatamisel kaotab oma mürgisuse. Seetõttu võib kuivatatud risoomi toiduks kasutada:  jahuna või soolases vees keedetuna.

Kollane vesikupp kasvab tihti koos vesiroosidega. Lehed paistavad neil esmapilgul olevat väga sarnased, kuid tegelikult on vesikupu õied aga kollased ja märgatavalt väiksemad kui vesiroosi suured valged õied. Siiski on ta ilus veetaim ja sobib samuti nagu vesirooski tiikidesse ilutaimeks. Teda on võimalik paljundada risoomitükkidega. Need tuleb järve põhjast kätte saada ja uues veekogus põhja kinnitada. Kollase vesikupu lehed on sageli isegi ilusamad kui vesiroosi omad. Vesikupu lehti ei kahjusta nii paljud putukad kui vesiroosi lehti.

Kui vesiroos ja vesikupp õitsevad, siis pole neil kahel raske vahet teha. Et aga vesiroosil ja vesikupul enne õitsemist vahet teha, peab neile lähedale minema ja oma sõrmega katsuma. Nimelt on neil kaks head tunnust, mille järgi saab neid eksimatult eristada. Esiteks võib katsuda leherootsu ujuva lehelaba alusel. Vesiroosil on see täiesti ümmargune, vesikupul aga veidi nurgeline. Teiseks tuleb suur leht tagurpidi pöörata ja vaadata selgelt väljajoonistunud leheroodusid. Vesikupul on need üksteisele küllaltki lähedal, kuid ei puutu kunagi kokku ja jooksevad sirgelt leheservani välja. Vesiroos leherood seevastu on küll üksteisest kaugemal, kuid harunevad rohkesti ja enne leheserva kaarduvad lehe aluse suunas ja saavad peaaegu teiste roodudega kokku. Lahe alaküljel võib mõnikord vaadata veel kolmandatki eristamistunnust. Valge vesiroosi lehe alumine pind on valkjasroheline või lillakas, vesikupu oma aga kollakasroheline.

Kui vesiroos ja vesikupp on ära õitsenud, siis vesikupu viljal on täkikesed vaid alumises osas, vesiroosil igal pool. Vesikupu viljades on arvukalt õhuruumidega täidetud seemneid. Need õhuruumid suurendavad seemnete ujuvust ja nii saavad need vee abil levida uutesse elupaikadesse. Kuid suurem osa seemnetest ei jõuagi oma eesmärgini. Ligi pool seemnetest on väärtuslik toitaine – tärklis. Nii satuvadki seemned arvukatele veelindudele toiduks.

Toiduks kõlbavad ka vesikupu jämedad lihakad risoomid. Neid söövad nii vees elavad vesirotid, koprad, saarmad ja nutriad, kui maismaal elavad metssead, põdrad ja isegi karud. Maismaaloomad söövad peamiselt veekogu kaldale uhutud risoome. Inimesele on vesikupp värskelt mürgine, kuid kuivatatult või soolvees keedetult võib teda edukalt tarbida nagu maitsvat köögivilja.

« Tagasi