Liigikirjeldused

Aroonia

Aroonia (Aronia)

Perekonda kuulub 3 liiki, kõik pärit Põhja-Ameerika idaosast. Vahelduvate lihtlehtedega heitlehised põõsad kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda. Lehtede külgrood hargnevad enne leheserva jõudmist. Õied kännastes, valged kuni roosad, viietised. Viljad valminult punased või mustad õunviljad. Arooniaid saab paljundada seemnetest, külvates neid sügisel, aga ka pistokstega ja haljaspistikutega paljundades. 

Tume aroonia (Aronia melanocarpa) kasvab 1,5…2 m kõrguse põõsana Põhja-Ameerika kaguosa metsades ja kuivadel mäenõlvakutel. Noorelt võrsed hõrekarvased, vanemalt paljad. Lehed elliptilised ja saagja servaga, 4…10 cm pikad, 3…4 cm laiad, pealt läikivad, tumerohelised, alt karvased, sügisvärv punane. Õied suureõielistes kännastes, valged, õitseb mai-juuni. Vili kerajas, tumesinine kuni must, hapukas, ca. 1 cm läbimõõdus, valmib septembris ja variseb samal sügisel varsti. Haljastuses on tumedat arooniat kasutatud seni vabakujuliste hekkidena, üksikpõõsastena või grupiti, samuti on istutatud marjatoodanguks istandikke. Kuivust ja linnatingimusi taluv, päikesepaistet armastav kiirekasvuline ja ilus liik. Sordid: 'Brilliant' - lehestikul ilus punane sügisvärv ja suuremad õied, levib juurevõsudega; 'Hugin' - kuni 1 m kõrgune madal, toreda sügisvärvusega hekitaim, 'Viking' - 1 m kõrgune hekitaim, toreda tumepunase sügisvärviga. 

Punane aroonia (Aronia arbutifolia) kasvab Põhja-Ameerika kaguosa soodes ja niisketes kohtades kuni 2 m põõsana, õied roosakad, viljad punased ja karvased. Külmaõrnem eelmisest. 

 

 Aroonia − imerelv vananemise vastu

Allikas: Naised

Autor: Sash Uusjärv

Eestis kasvatatakse arooniat umbes eelmise sajandi keskpaigast ja peamiselt heki- ja ilupõõsana, kuid selle taime tumedad, mahlased ja mõrkjad viljad on ära teeninud tõelise supertoidu tiitli

Arooniamari on pungil täis bioaktiivseid toitaineid, vitamiine ja antioksüdante ning tänu sellele on nende tagasihoidliku välimusega viljade populaarsus viimastel aastatel lausa hüppeliselt kasvanud. Kõige kasulikum on süüa arooniaid toorelt või juua toormahla, siis saab neist kätte maksimaalselt palju kasulikke aineid.

Arooniad annavad väga vähe kaloreid − 47 kcal 100 grammi kohta − ja sisaldavad minimaalselt rasva (pool grammi 100 grammi kohta). Sellest hoolimata on need ühed maailma kõige rikkalikumad antotsüaniini- ja proantotsüaniiniallikaid, ületades mitmeid teisi supertoitudeks nimetatud marju, lisaks leidub neis ohtralt mineraale, vitamiine ja kiudaineid. Mitmed teadusuuringud on veenvalt tõestanud, et regulaarne värskete arooniate tarbimine kaitseb tõhusalt vähi, neuroloogiliste tõbede, põletike, dibeedi ja bakteriaalsete nakkuste eest. Lisaks on hiljutised uuringud näidanud, et aroonia on ka üks kõige vägevamaid relvi vananemise vastu, sest selle antioksüdantide tase on maailma marjadest kõige kõrgem − lausa 16 mikromolekuli 100 grammi kohta.

Hea kõhule ja südamele
Lisaks on arooniates hulk harvem esinevaid toitaineid, nagu kvertsetiin, peonidiin, delfinidiin, petunidiin, epikatitsiin, kofeiinhape ja malvidiin, mis pakuvad samuti kaitset vabade radikaalide eest. Arooniates leidub palju ka karotiini, luteiini ja zeaksantiini. Viimasel on võime fotofiltreerida UV-kiigust ning kaitsta silmi, eriti just vanematel inimestel esineva kollatähni kärbumise eest.

Ka see pole veel kõik. Arooniates on palju C-, A-, E-, B-grupi, P- ja PP-grupi vitamiine ja mineraalaineid, nagu nt kaaliumit, rauda ja mangaani, aga ka joodi, vaske ja boori. Teadlaste uusimad uuringud tõestavad aroonia soodsat mõju südamele ja veresoonkonnale, samuti selle kuseteid põletike eest kaitsvat ja ateroskleroosi ennetavat toimet. Arooniamahla pidev tarbimine alandab vererõhku, tugevdab veresooni ja seedeelundkonda. Lisaks aitab aroonia vältida neerukivide teket, taastada soolestiku limaskesta, ennetada käärsoolevähki ning ravida silmapõletikku. NB! Aroonia küll tugevdab veresooni ja alandab vererõhku, kuid mõjub suure rauasisalduse tõttu verd paksendavalt.

Arooniakuur
Arooniat võiks tarbida nii eespool mainitud probleemide korral kui ka profülaktika mõttes. Selleks võta kolm korda päevas 50 g mahla koos supilusikatäie meega. Kuuri pikkus võiks olla 10–30 päeva ja seda võiks paari kuu pärast korrata. Kui eelistad mahlale marju, söö neid 100 grammi.

NB! Arooniamahl ei ole soovitatav gastriidi korral, kui maohappesus on suurenenud, samuti kaksteistsõrmiksoole haavandi korral.

Kuidas arooniat säilitada?
Korja marjad puu otsast koos viljaraagudega, neid ei ole vaja eemaldada ka säilitades.
• Külmkapis säilivad värsked marjad vähemalt nädala, enamasti isegi kaks.
• Ka külmutamisel on vitamiinide kadu minimaalne. Pese marjad enne kappi panemist külma veega, nõruta hoolikalt või patsuta käterätiga kuivaks. Sügavkülmas säilivad marjad lausa terve aasta.
• Säilitades arooniamarju õhukese kihina pimedas ja jahedas paigas, mille temperatuur on +5 ºC, säilivad need värskena kuni paar kuud.
• Arooniaid võib ka kuivatada − laota puhastamata marjad soojas kuivas ruumis (sobib ka soojustusega põrand) paberile, kata rätikuga ja oota, kuni marjad on kenasti tahenenud. Kiiremini saab selle protsessiga hakkama ahjus madalal kuumusel. Kuivad marjad kalla õhukindlasse anumasse või kotti ja pista kappi kasutamist ootama.

Mida maitsvat arooniast saab?
Suure parkainesisalduse tõttu ei ole arooniad ehk paljude jaoks kõige suupärasem maius, kuid maitseomadused paranevad märgatavalt ja marjad muutuvad magusamaks pärast esimesi öökülmi. Kui oodata ei kannata, võib marjad muidugi ka varem ära korjata ja näiteks sügavkülma pista. Aroonia maitse on omapärane ja mitmekihiline, pigem mõrkjas kui magus, seepärast sobib sellele lisada veidi haput. Sidruni- või laimimahla lisamine toob arooniamarja loomuliku magususe meeldivalt välja. Maitsetest sobivad arooniaga hästi õun ja pirn, aga ka ingver ja ananass.

Arooniamarjad sobivad suurepäraselt jäätise peale ja puuviljasalatitesse, aga kui lõikad marjad pooleks, lisa need alati kõige viimasena, muidu võivad nad liigselt värvi anda ja kogu salati lillaks värvida. Arooniad annavad huvitava maitsenüansi ka marja- ja puuviljakookidele ning -keeksidele, muffinitele ja pirukatele, samuti sobib neid panna koduleiva sisse. Paljalt võib arooniaid süüa näiteks meega, kergelt blanšeeritud marjad on head ka vahukoore või vanillimaitselise kohupiimaga.

Klassikaliselt valmistatakse arooniast muidugi siirupeid ja mahlu, retsepte selleks on lõputu hulk. Kui tahad aga marjast maksimaalse tervisekasu kätte saada, eelista külmutamist või tee toormahla. Siirupit tehes lisa keedusele kirsilehti, see annab väga huvitava ja mõnusa maitsenüansi.

Fakte arooniast
Arooniavilju nimetatakse küll marjadeks, kuid botaaniliselt on tegemist hoopis õuntega.
Looduslikult kasvavad arooniad Himaalajast kuni Jaapanini, Sumatra saarel, Põhja-Ameerika idaosas ja Kesk-Ameerikas. Euroopas arooniad looduslikult ei kasva.

Aroonias on palju parkaineid, see muudab suu limaskesta paksuks ja tuimastab maitsmismeelt, orgaanilised happed varjutavad loomuliku magususe.

 

Aroonia alandab vererõhku

KARL VEBER,
Läti ajakirjandusest

Aroonia on teiste taimede hulgas väljapaistev oma suure P-vitamiini ja joodi kontsentratsiooni poolest. Marjad sisaldavad ka C-, A- ja vähesel määral B2-vitamiini. Arooniat soovitatakse kui vitamiini allikat ja õhupuhastajat, sest ta eritab fütontsiide.

Aroonia marjadel, kui neid hoida jääkapis või külmutatult, on vitamiinikaod minimaalsed. Hoides õhukese kihina pimedas ja jahedas paigas, mille temperatuur on +5oC, säilivad arooniamarjad värskena isegi paar kuud.

Raviomadused on värsketel viljadel kui ka mahlal ja selle saamisjäätmetel. Aroonia mahla kasutatakse veresoonte laiendamiseks. See tugevdab veresoonte seinu, vähendab vererõhku ja suurendab mao sekretsiooni. Mainitud haiguste puhul, kui ka profülaktikas kasutatakse 50g mahla kolm korda päevas koos supilusikatäie meega. Ravi kestvus on 10-30 päeva. Soovitav on korrata 1-2 kuu järel. Mahla asemel võib kasutada vilju 100g annusena.

Arooniamahla ei ole soovitav kasutada gastriidi puhul, kui maohappesus on suurenenud, samuti kaksteistsõrmiksoole haavandi puhul.

« Tagasi