Liigikirjeldused

Valgepöök

Valgepöök (Carpinus)

perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega ühekojalised, ühesuguliste õitega tuultolmlejad puud, harvem kõrgemad põõsad. Tüvekoor sile, hallikas, võra tihe ja üsna kitsas. Lehed enamasti teravalt kahelisaagja servaga paljude roodudega sulgroodsed lihtlehed. Õied urbadena. Isasõied moodustuvad eelmisel aastal, emasõied arenevad noorte võrsete tipus üheaegselt lehtede puhkemisega. Vili on puitunud üheseemneline pähklike ja asetseb kattelehe alusel, viljad rippuvad kobarad. Valgepöögid on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad. Väldivad kasvualadena soid ja happelisi muldi. Liigid annavad rohkelt kännuvõsu. Puit on hajulisooneline, hele, raske ja vastupidav, kasutatakse tarbeesemete valmistamiseks, millised nõuavad suurt vastupidavust ja tugevust. Valgepöögid on tähtsal kohal haljastuses, olles varjutaluvad, taludes hästi pügamist, olles haigustevabad ja dekoratiivsete viljade ning mosaiikse lehestikuga. Perekonnas 30…35 liiki, kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes, enamuses Aasias.

Harilik valgepöök (C. betulus) Betulus – kasetaoline. Kuni 20 (25) m kõrgune ja eriti üksikpuuna kasvades jämedatüveline ümaravõraline puu kasvab Lõuna- ja Kesk-Euroopas, samuti Kaukaasias, tõustes mägedes kuni 800 m kõrguseni üle merepinna, areaali põhjapiir jääb Leetu, Vilniuse – Klaipeda joonest lõunapoole, meile ei ulatu, kuid umbes 5000 aastat tagasi kui kliima oli soojem, kasvas ka Lõuna-Eestis ja saartel. Kasvab tamme- ja pöögimetsades tavaliselt II rinde puuna, mäenõlvadel moodustab ka puhtpuistuid. Talub vaevata jõgede orgudes kasvades perioodilisi üleujutusi. Tüve koor hall ja sile, vaid vananedes nõrgalt rõmeline. Vanus võib ulatuda kuni 200 aastani, harukordadel ka 300…400 aastani. Võrsed peened, veidi karvased, pruunid, heledate koorelõvedega. Lehed munajad kuni piklikovaalsed, 3…15 x 2…6 cm, teritunud tipuga, ümara alusega, teravalt kahelisaagja servaga, pealt tumerohelised, üksikute karvadega, alt roodudelt veidi karvased, 10…15 roodudepaariga, leheroots kuni 1,5 cm pikk, liduskarvane. Osa lehti jääb talveks pruunidena puudele. Isasõied kollased 4…7 cm pikad, emasõied rohekad, kuni 3 cm pikad, koos lehtimisega. Viljadeks on pruunid pähklikesed, millised kinnituvad kolmehõlmase kattelehe alusele, vilikonnad kuni 15 cm pikad, helerohelised, 1000 seemne mass umbes 40 g, viljub rikkalikult igal aastal. Euroopa lehtpuudest üks varjutaluvamaid, kasvades tihti puistutes alusmetsarindes. Meil on liik noorelt külmahell, hiljem külmakindlus suureneb. Noores eas aeglasekasvuline, alates 5. eluaastast hakkab kiirenema ja kasvukiirust jätkub umbes 40. eluaastani. Seejärel kasvu hakkab aeglustuma ja alates 80…90 eluaastast kõrguskasv on tavaliselt lõppenud. Puudel tekib seejärel tihti kuivladvasus ja nad hukkuvad 100…120 aastaselt. Kasutatakse tihti haljastuses, eriti Lääne-Euroopas kõrgemate hekkidena, haljasaladel grupiti ja alleepuudena. Pruunid lehed jäävad talveks puudele ja talub hästi kärpimist. Meil võiks samuti proovida hekitaimena kasutada, kohalike puude järglased peaks olema külmakindlamad. Vanades parkides on leida päris tihti kasvamas, üks suurimaid puid kasvab Lääne-Virumaal Malla pargis. Puit on halvalõhnaline, raske (tihedus umbes 0,8 g/cm³), valge või kollakas, kõva ja halvasti lõhestuv, äärmiselt vastupidav kulumisele ja löökidele, valmistatakse mitmesuguseid tööriistade käepidemeid ja varsi, masinaosasid, mööblidetaile, ka parketti ning teisi erinevaid tarbeesemeid. Puitu kasutatakse kütteks ning varem ka söepõletamiseks. Mõned teisendid; var.angustifolia – lehed piklikud, teravad, vilja kandelehed teravatipulised, pähklikesed koonusjad, teritunud tipuga, pealt tervaribilised; var. carpinizza – lehed väikesed, vaid 7-9 roodudepaariga, lehealus tihti südajas, vilja kandelehed terveservalised; var. parva – lehed munajasümarad, väikesed, aluselt kuni keskosani karvased, pähklikesed ümarad, pealt karvased; On tuntud mitmeid sorte: ’Albo-variegata’ – lehed valgete laikudega; 'Columnaris'– võrsed keerduvad spiraalselt, võra kitsas, koonusjas; ’Cucullata’ – laisammasja kasvukujuga, lehed puhkedes kahvatud; 'Fastigiata' (’Pyramidalis’ ; ’Erecta’) – keskmise kasvuga, koonusja võraga puu; ’Horizontalis’ – ümaravõralise kasvuga, oksad peaaegu horisontaalsed; ’Incisa’ (’Asplenifolia’ ; ’Heterophylla’ ; ’Laciniata’) – lehed kitsad, sügavate hõlmadega, hõlmad teravatipulised ; ’Marmorata’ (’Albomarmorata’) – lehed valkjalt marmoreeritud;  'Monumentalis' (’Fastigiata Monument’) - madal, kompaktne puuke, tiheda sammasja võraga; 'Pendula' - leinapuu; ’Punctata’– lehed valgete täppide ja punktidega; ’Purpurea’ – noored lehed puhkedes vähem või rohkem intensiivselt punakasrohelised ; 'Quercifolia' - keskmine puu hõlmiste, tamme meenutavate lehtedega; ’Variegata’ (’Aureo-variegata’) - lehed ebakorrapäraste kollaste laikudega.

Karoliina valgepöök (C. caroliniana) on madalam 5…6 (12) m kõrgune, aeglasekasvuline hallikaspruuni ribilise tüvekoorega ja veidi rippuvate võraokstega puu, kasvab Põhja-Ameerika ida- ja kaguosas jõgede kallastel, ja sooservades niisketel muldadel. Võrsed peened, paljad, läikivpruunid. Lehed elliptilised kuni piklikmunajad, 6…12 x 2…6 cm, pikalt teritunud tipuga, ümara alusega, teravalt kahelisaagja servaga, pealt paljad, alt karedad, roodudelt ja roodude nurkadest veidi karvased, leheroots kuni 1 cm pikk, lehtede sügisvärvus oranz kuni sarlakpunane. Isasõied 3…6 cm, kollakad. Viljad rippuvad, 5…10 cm pikad, seemne kandeleht ovaalne, 2...3 cm pikk, kolmehõlmane, keskmine hõlm tavaliselt vaid ühelt küljelt hambuline. Meil talvekindel liik, ületades selles osas ja samuti dekoratiivsuselt tunduvalt hariliku valgepöögi, tasuks kasutada haljastuses senisest palju enam, kuna kõlbab väiksemate haljasalade aktsentliigiks, kuivadel päikeserikastel sügistel ilusa lehestiku sügisvärvusega. ssp. caroliniana – väiksem, kuni 8 m kõrgune puu, erineb põhiliigist kitsamate ja tipust pikemalt teritunud lehtede, ning teravsaagjama leheserva poolest; selle alamliigi taimed pole meil talvekindlad; Sordid: ’Ascendens’– laisammasja kasvuga, mitmetüveline puu; lehed pikalt tertunid tipuga, 6…10 cm.

 

Eestis võiks rohkem kasvatada harilikku valgepööki

30. november 2009 Maakodu

Tapio Vares

Eesti dendroloogiaseltsi veebilehel seisab mitmete muude küsitavuste hulgas väide, et harilik valgepöök (Carpinus betulus) olla Eestis nõnda külmaõrn, et lausa hukkub karmil talvel või siis saab kõvasti kannatada.

Aastaid olen aga elanud teadmisega, et valgepöök on vähemalt siin Hiiu saare pinnal täiesti kindel tegelane. Isegi maikuiseid öökülmasid ta ei karda – vastuoksa harilikule pöögile. Millegipärast näeb valgepööki haljastuses siiski harva.

Hiiumaal on üks nooruke Kärdla linnapargis ning viis vanemat isendit Vaemla mõisapargis. Sealseist kaks on viljunud peaaegu igal aastal. 1990. aastatel kui parki igal suvel ei niidetud, andsid nad ka looduslikku järelkasvu. Neist mitmest on mul nüüd koduaia metsapiiril sirgumas väike paljulubav valgepöögisalu.

Tõsi, kui järgi hakata mõtlema, siis jutul valgepöögi külmaõrnusest võib siiski teatud põhi all olla. Tunamullu käisin Kuramaal, otse Leedu piiril asuvas Läti ainsas, Lukne valgepöögimetsas. See on põhjapoolseim paik Läänemere idakaldal, kus valgepöök vohab loodusliku metsapuuna. Nad olid tõesti toredad, mõni suisa üle 20 m kõrge.

Tagasi Hiiumaal, näisid Vaemla valgepöögid ühtäkki kaunis väheldastena, üks pealegi seenhaigustest puretud. Samas, kes oskab öelda, kust kandist nad sajandi eest mõisaajal toodi. Küllap märksa soojema kliimaga Saksamaalt. Ometi jäid nad siin alles, elades üle kõik XX sajandi siberlikud talved. Pealegi, madalal viirsavitasandikul asuvas Vaemlas on arvatavasti Hiiumaa ühed karmimad talved.

Nüüd jõuan lõpuks seemnete juurde. Tänapäevasel Hollandi istikute ajastul tundub kuidagi unarusse jäänud võõrliikide kohapealse seemnebaasi ära kasutamine. (Kuigi valgepöögi puhul sõna “võõrliik” hästi ei kehti, sest veel 1000 aastat tagasi kasvas ta looduslikult meiegi metsades!) Seemnekandmise järgi otsustades ei tunne näiteks harilik pöök end meil sugugi koduselt. Kärdla rannapargi punased pöögid andsid viimati korralikku idanemisvõimelist seemet 2000. aasta sügisel. Valgepöögid viljuvad aga tunduvalt paremini. Paaril korral olen Vaemla valgepöökidelt seemneid kogunud ning esimesest satsist on juba sirgumas tore hekk, millele varsti saab pea kohale võlvuvat väravakaart painutama hakata.

Eestile lähimat valgepöögihekkide suurejoonelist kasutamist sain näha tänavu Zemgales (Lõuna-Lätis) Rundale barokkpargis. Veel aprilliski olid need pruunistunud lehtedega, luues tuules krabisevana õige iseäralikku meeleolu. Sarnast asja on täitsa vabalt võimalik luua meilgi. Ka Tallinna Kadrioru barokkpargi hekkide puhul võiks ju kasutada Euroopa regulaaraianduse klassikat - harilikku valgepööki. Põhiline asja juures: istikud oleks soovitav kasvatada üles kohapealsest seemnest. Küllap siis vohaks valgepöögihekid rõõmsasti ka Eesti mandril (saartest ei hakka üldse rääkimagi!), väitku lugupeetud dendroloogiaseltsi esinaine Aino Aaspõllu pealegi vastupidist.

Valgepöögiseemnete juures on ainult üks suur “aga” - nad ei taha sugugi hästi idaneda. Olen raamatutarkust järgides kasutanud järgmist “tagant utsitamist”. Nimelt oktoobris korjatud tiibviljad olen puhastanud ning veel rohelisevõitu pähklikesed kihitanud liivaga lillepotti. Pott seisis kuu aega toatemperatuuril, liiva pidi mõistagi pidevalt niiskena hoidma. Seda nimetatakse stratifitseerimiseks. Ning millalgi novembrikuus külvasin seemned õue peenrasse. Järgmisel kevadel tärkas valgepööke massiliselt.

Tänavu sügisel proovisin ma sama stratifitseerimistaktikat ka paari teise valgepöögiliigi kallal. Pärinevad need Tallinn-Kloostrimetsa botaanikaaiast, kus kõige muu hulgas on ka Eestis ainulaadne valgepöökide rühm. Viinakuu keskel seal käies oli kõige ilusamas vaomustrilises haljas lehes meie oma harilik valgepöök, kubisemiseni täis tiibvilju. Talle üpris sarnane on karoliina valgepöök. Tema lehed näisid küll juba luitununa ja üpris kaselikud, ent selle Ameerika valgepöögiliigi teeb omapäraseks eriliselt vaoline sooniline tüvi, millest Kloostrimetsas ka juba pisut aimu saab.

Kaug-Idast Primorjest pärit südajas valgepöök (Carpinus cordata) on soojanõudlik tegelane, mistõttu Kloostrimetsas hargneb ta maapinna lähedalt võnkliku põõsana. Juba viinakuu keskel olid oksad peaaegu raagus. Ent seda paremini tulid esile helekuldpruunid rippuvad “laternad”, meenutades humalakäbisid. Südajas valgepöök ongi oma viljade poolest pigem lähedane humalpöökidele. Humalpöökidest rääkides - Kloostrimetsas on ka ilus sihvakas virgiinia humalpöögi põõsaspuu, Saaremaal Audakul aga Lõuna-Euroopast pärit, üllatavalt hästi edenev euroopa humalpöök. Et seda kupatust veel keerulisemaks ajada, siis mainin, et valge- ja humalpöögid pole üldsegi sugulased pöökidega, vaid hoopis kaskedega.

Igatahes on Tallinna botaanikaaed üks väga tulevikku vaatav väärtus. Selles sirgub paljulubav seemnebaas, mida peaks Eesti haljastuse mitmekesistamiseks kindlasti kasutama hakkama. Muidu lendavad valminud seemned lihtsalt niisama nelja tuule poole laiali. See aga on ju sulaselge raiskamine.

« Tagasi