Liigikirjeldused

Taralõng

Taralõng (Lycium)

sageli asteldega varustatud heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega põõsad. Lehed on terveservalised ja kinnituvad vahelduvalt või kimpudena võrsele. Õied viietised, kroon lehterjas või kellukjas. Vili mahlakas mari, harva luuvili. Paljunevad väga hästi juurevõsust, kasvavad kuivadel kivistel nõlvadel ja on head mullakinnistajad seal. Taluvad suurepäraselt ka sooldunud rannikumuldi. Edenevad paremini päikeselisel valgel kasvukohal. Perekonnas ca 100 liiki, kasvavad kogu maakera parasvöötmes, subtroopikas ja troopikas, enim liike Lõuna-Ameerikas.

Harilik taralõng (L. barbarum) 2-3 m kõrguseks kasvavad, tugevasti okslikud, asteldega põõsad on pärit Hiinast. Euroopasse toodi 18-ndal sajandil, mil peeti teda ekslikult teetaimeks. Oksad peened, painduvad, lehed süstjad 3-6 cm pikad ja kuni 2 cm laiad, pealt helerohelised, alt hallikasrohelised. Õied 2-6 kaupa lehekaenlais, kuni 2 cm pikkustel õieraagudel. Õied roosad, õitseb juunist augustini, viljaks punane kuni 2 cm pikkune piklik mari. Kasutatakse parkide ja madalate müüride haljastamiseks, nõlvadel pinnase kinnitamiseks jm. põhiliselt linnahaljastuses. Kevadel tuleks välja lõigata surnud ning kuivanud oksad. Paljundada saab seemnetega ja puitunud pistikutega.

 

Hundimarjad ja punased teemandid

26. detsember 2012 Maaleht

Krista Kaur, Tallinna Botaanikaaia metoodik

Hundimarjad ja punased teemandid on vaid kaks hariliku taralõnga viljade arvukatest nimetustest.

Inglise keeles kasutatav nimetus Wolfberry on tuletatud taimeperekonna ladinakeelsest nimetusest Lycium (lycos tähendab kreeka keeles hunti). Harilikku taralõnga tuntakse ka nimetustega Chinese wolfberry, mede berry, barbary matrimony vine, bocksdorn, Duke of Argyll’s tree, Tea Tree, Murali (Indias), red medlar või matrimony vine.

Tänapäeval kõige levinum nimetus goji sai tuntuks inglise keelt kõnelevas maailmas alles XXI sajandi alguses. See tuleneb marjade hiinakeelsest nimetusest gou qi zi, mis on kasutusel kaubandusliku terminina Hiina dialektides.

Nimetusel on sama juur ka pärsia keeles – gojeh, mis tõlkes tähendab ploommarja.

Seostuvalt vastavate geograafiliste piirkondadega pakutakse loodustoodete poodides Himaalaja goji’t ja Tiibeti goji’t. Tiibetis tuntakse taime ka nimetusega dretsherma, milles dre tähendab vaimu ja tsherma astelt või okast.

Harilik taralõng (Lycium barbarum) on 1–3 m kõrgune põõsas maavitsaliste (Solanaceae) sugukonnast. Perekonnas on 80 liiki, kellest kolm kasvavad Euroopas looduslikult.

Taime iseloomustavad pikad lookjad asteldega oksad. Lehed on piklik-süstjad, 3–6 cm pikad ja 
1–2 cm laiad, hallikasrohelised ning asetsevad võrseil vahelduvalt. Violetsed õied paiknevad võrseil 1–5 kaupa lehtede kaenlais. Vili on 1–2 cm pikkune piklik korallpunane mari.

Põhjapoolkeral õitseb taralõng juunist septembrini ja viljad valmivad juulist oktoobrini sõltuvalt geograafilisest laiuskraadist ja kliimast. Taime loodusliku leviku areaal ulatub Kagu-Euroopast Hiinani.

Abi paljude hädade vastu

Pikka aega peeti Euroopas harilikku taralõnga ohtlikult mürgiseks taimeks. Varasemad uuringud viitasid taime hüostsüamiini jt tropaanalkaloidide sisaldusele, mida uuemad uurimustulemused aga ei kinnita. Hiinas on harilikku taralõnga kasutatud tuhandeid aastaid kui toidu- ja ravimtaime. Sarnaselt on kasutatud ka hiina taralõnga (L. chinense).

Harilikku taralõnga kasutatakse laialdaselt Hiina meditsiinis. Temast valmistatakse toniseerivaid preparaate. Vilju on kasutatud näiteks tuberkuloosi raviks, kõrge vererõhu, diabeedi, halvenenud nägemise, peapöörituse, nimmevalude, põletike, impotentsuse ja menopausivaevuste puhul, juurekoort kroonilise palaviku, ninaverejooksu, hemorroidide, köha ja astma puhul.

Taim aitab tasakaalustada immuunsüsteemi ning alandada halva kolesterooli taset. Harilik taralõng on tugev antioksüdant. Hiina meditsiinis on kasutatud taralõnga juure koort inimorganismile ohtlike seente ja bakterite vastu. Taim on omandanud kasvava populaarsuse XXI saj tervisetoitude ja toidulisandite turul.

Kuivatatud marju on traditsiooniliselt lisatud riisipudrule ja mandlipudingile, neid lisatakse nii soolastele kui magusatele toitudele.

Viimasel ajal on koostatud mitmeid retsepte, kus kasutatakse hariliku taralõnga vilju koos juurviljade ja teiste toidutaimedega. Goji-marjadest valmistatakse mitmeid jooke.

Vilju on ka keedetud ja kasutatud tee valmistamiseks. Lisaks sellele kasutatakse vilju viinamarjaveinide koostises.

Hiinas valmistatakse goji-marjadest ka õlut. Belgias kasutatakse goji-marju õlle maitsestamiseks. XXI saj algusest valmistatakse Hiinas goji-marja ekstrakti sisaldavat lahustuvat kohvi.

Taralõnga tõusmeid ja noori lehti kasutatakse köögiviljana.

Marjad tulevad Hiinast

Taralõnga viljad on kõrge antioksüdantide sisaldusega. Marjades leidub aminohappeid ja mineraalaineid rauda, tsinki, kaaliumi, C-, E- ja B-kompleksi vitamiine, beetakaroteeni.

Peamine kogus kaubanduses pakutavaid goji-marju pärineb Põhja-Hiina keskosa Ningxia autonoomsest regioonist ja Xinjiangist Uiguuri piirkonnast Lääne Hiinast. Kollase jõe (Huang He) üleujutatud viljakatel aladel on taralõngu kasvatatud juba üle 600 aasta. Ningxia goji-marjad, nn punased teemandid on kuulsaks saanud oma kõrge kvaliteediga.

Valminud viljad on õrnad. Neid korjatakse suure ettevaatlikkusega või raputatakse oksalt korjealusele. Riknemise vältimiseks marjad kuivatatakse kas päikese käes või dehüdratsioonil, mis kestab üle 48 tunni.

Traditsiooniliselt tähistatakse augustis Ningxias goji-marjadele pühendatud festivali, mis langeb kokku iga-aastase marjakoristuse ajaga. Hiina on goji-marjade peamine tootja maailmas.

Suurbritanniasse tõi esimesena hariliku taralõnga Argylli hertsog Archibald Campbell 1730. aastatel ning hakkas seda Londonis kasvatama. Harilik taralõng kasvas hästi ja sai ruttu levinud hekitaimeks. Omapärase dekoratiivse taimena hinnatakse taralõnga haljastuses.

Eestis kasvatatakse harilikku taralõnga ilutaimena. Tallinnas Harju mäe nõlvadel võib näha mitme meetri pikkuste rippuvate okstega taralõngu.

 

Kumb on kasulikum - kallis goji või tavaline taralõng?

22. november 2011 Maakodu

Anu Kaur

Vastupidavad taralõngad on tänu Hiina meditsiinile meil taas moodi läinud.

Omapäraste maani kaarduvate okstega taralõngad sobivad väga hästi nõlva või müüri kaunistama. Vähenõudliku põõsa teevad praegu eriliseks hitiks aga tema viljad, mis koguvad goji marjade nime all üha populaarsust.

Taralõngad kasvavad parasvöötmes ja lähistroopikas. Neid on kuni 100 liiki. Oma perekonnanime Lycium on taralõngad saanud Lõuna-Anatoolia Lüükia maakonna järgi, mis jääb tänapäeva Türgi lõunaossa. Meil tuntuim ja oma perekonnast esimesena kirjeldatud liik on harilik taralõng (Lycium barbarum).

Taralõngadel on palju rahvapäraseid nimetusi. Inglise keeli kutsutakse neid näiteks teetaimeks – teaplant. Taralõnga marju ja lehti on lisatud teesegudele. Laiemalt levinud on taralõnga rahvapärane nimetus wolfberry – hundimari.

Tervislikult toitujate hulgas on aga muidugi eriti tuntud tema kommertsnimi goji berry, mis tuleb hiinakeelsest taimenimest goˇuqıˇ (枸杞). Viimase viie aasta jooksul on goji marjad meilgi moodi läinud, neid müüakse loodustoodete poodides kui võimsat antioksüdanti ja looduslikku vitamiinipommi. Internetiavarustest võite ise järele vaadata, kes tuntud inimestest ja popstaaridest on usaldanud oma välimiku hea säilivuse taralõnga viljade mõjule.

Eesti keeles pole taralõnga marjade keemilisest koostisest ning toimest siiski veel kuigi põhjalikult kirjutatud. Küllap usaldusväärseimaks allikaks on Ain Raali “Maailma ravimtaimede entsüklopeedia” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010). Tema andmete kohaselt on hiina taralõng meditsiinis kasutusel olnud juba 2000 aastat kui yin’i tugevdav taim, mis soodustab ka pikaealisust.

Viljadest valmistatud keedus tugevdab neerude tööd ja kaitseb maksa mürgiste ainete mõju eest. Samuti pidi keeduse tarvitamine hästi mõjuma nägemisele. Vilju kasutatakse väga erinevate haigusnähtude leevendamiseks – nt suhkurtõve, tuberkuloosi ja suguvõimetuse puhul, aga ka üldtoniseeriva vahendina stressi vastu.

Vilju süüakse värskelt, küpsetatult või kuivatatult, kerge aniisimaitse tõttu lisatakse neid isegi suppidele. Lehti, mille maitsele omistatakse meenutust piparmündist, tarvitatakse värskelt salatina või küpsetatult. Kuivatatud lehti kasutatakse tee ja röstitud seemneid kohvi aseainena. Jaapanis lisatakse lehti teele.

Läänemaailma rahvameditsiinis kasutatakse taralõngade vilju vähi ärahoidmiseks või selle koleda haiguse pidurdamiseks. Laialt kiidetud on ka goji marjade immuunsüsteemi tugevdav toime. Usutakse, et harilik taralõng pärsib mikroobe, alandab palavikku, soodustab uriinieritust, laiendab veresooni, tõstab toonust, mõjub ka lahtistavalt ja vähendab kolesteroolisisaldust veres.

Kuigi goji marjad on viimastel aastatel muutunud üldtuntud toidulisandiks ja tervisetoiduks, mida reklaamides kasutatakse väljendeid “vastunäidustusi pole” ning “teadaolevalt ohutu”, ei tasu ettevaatlikkust siiski minetada. Varasematel aegadel on kogu taralõnga taime peetud lütsiini- ja tropeiinisisalduse tõttu ka suisa mürgiseks.

« Tagasi