Liigikirjeldused

Sõstar

Sõstar (Ribes)

perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate sõrmroodsete lehtedega põõsad. Osadel liikidel ogad. Õied on pikkades rippuvates kobarates, vili lihakas paljuseemneline mari. Perekonnas 150-200 liiki, kasvavad enamasti põhjapoolkeral ja Kesk- ning Lõuna-Ameerikas. Eestis kasvavad looduslikult 3 liiki: mage- karvane ja must sõstar.

Mage sõstar (R. alpinum) - tegemist on Eestis kasvava 1-2 m kõrguse, peente ja rohkelt hargnevate võrsetega põõsaga, mille koguareaal hõlmab Kesk- ja Lõuna-Euroopa kuni Põhja-Aafrikani ja ida suunas kuni Ida-Siberini. Meil kohtab magedat sõstart kasvamas enam Lääne- ja Põhja-Eestis koos kadakatega või männikute alusmetsarindes. Kultuuristatud 1588. Võrsed peened, kollakaspruunid, kestendavad, pungad värtnakujulised, 0,5…1 cm pikad, paljad, helepruunid, lehearm kitsas, kolme jk. jäljendiga. Lehed 3 (5) hõlmalised, 1,5…4 cm pikad, saagja servaga, pealtküljelt tumerohelised, üksikute karvadega, altküljelt paljad, helerohelised. Õied väikesed, rohekad, koondunud püstistesse kobaratesse. Kirjanduse andmetel taimed kahekojalised. Viljadeks on punased lihakad marjad läbimõõduga kuni 1 cm, maitselt lääged. Mage sõstar on laialt kasutamist leidnud hea hekitaimena, kasvades kärpides tihedaks ja tugevaks. Talub mulla kuivust, varju, konkurentsi puudega, lihtne paljundada. Sordid: 'Aureum' – lehed kevadel puhkedes kollased, põhiliigist madalam; ’Compactum’ – Berndt, Zirlau; eriti tihedavõrseline ja madalakasvuline põõsas; ’Laciniatum’ – lehed sügavalt hõlmised, ja hambuliste servadega; ’Pumilum’ – kuni 1 m kõrgune tihedate peente võrsetega ja põhiliigist väiksemate lehtedega põõsas; ’Verno-aureum’ – lehed puhkedes kuldkollased, hiljem rohelised; ’Weber’ – 1938, Timm ja Co; 'Schmidt' – Schmidt;kuni 1,5 m kõrgune tihe ja püstise kasvuga, lehed läikivad.

Karvane sõstar (R. spicatum) kasvab harvaesinevalt Eesti mandriosa segametsades ja metsaservadel, laiem areaal ulatub Põhja-Euroopast kuni Põhja-Aasiani. Kasvab kuni 1,5 m kõrguseni küündiva põõsana. Karvase sõstra ristamisel punase sõstraga on saadud palju häid punase sõstra sorte. Karvase sõstra võrsed on noorelt hallikad, karvased, hiljem paljad. Lehed 3 (5) hõlmased, meenutavad mustsõstra lehti, 3-6 cm pikad, sama laiad, alt tihedalt karvased, ebakorrapäraselt saagja servaga. Leheroots karvane. Õied 7-22 kaupa hõredates kuni 10 cm pikkustes püstistes kobarates, kollakasrohelised, pruunikate täppidega. Viljad on punased, hapud, valmivad juulis. Ei oma olulist haljastuslikku tähtsust. Talub kärpimist ja varjulisi kasvukohti.

Punane sõstar (R. rubrum) on kuni 2 m kõrgune püstiste ja helekollaste siledakooreliste võrsetega põõsas kasvab looduslikult Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis ning Kirde-Hiinas mäenõlvadel, jõgede orgudes jm. Võrsed paljad, veidi läikivad, ümarad, võrsete tipuosa kollakas, aluse osas hallikas, koor pikivaoline, lehearm kitsas, kolme jk. jäljendiga, milledest keskmine nihkunud pungaaluse lähedale. Võrse lõpeb tavaliselt ühe tipu- ja mitme punakaspruuni külgpungaga. Lehed 3 – 5 hõlmased, kuni 5 cm läbimõõdus. Õied paiknevad 4…8 kaupa kobarates, punakad, puhkevad mais. Viljad on kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, punased, valmivad juulis ja augustis. Punane sõstar on kõigile hästituntud marjakultuur, millisel on rikkalik sordivalik. Kesk-Euroopas alustati punase sõstra kasvatamist juba XVI sajandil, hiljem levisid taimed ka meile. Esimesed sordid olid väikeste, hapude marjadega, mitte väga saagikad. Haljastuses kasutatakse seni veel tagasihoidlikult, kuigi õigustaks senisest laiemat kasutamist kindlasti, sest talub hästi külma, linnatingimusi, õitseb ja viljub rikkalikult. Eelistab viljakaid parasniiskeid muldi, kuivadel liivmuldadel edeneb kehvasti ja vajab lisakastmist. 

Kuldsõstar (R. aureum) on meie oludes kuni 3 m kõrguseks kasvav tugevakasvuline ja püstine põõsas, mille kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa. Võrsed läikivad, võrsete tipuosas helekollased, alaosas tumepruunid, ümarad, paljude väikeste tumedate lõvedega, noorelt lühikarvased, võrsed lõpevad ühe munaja tipupungaga ja lühiroosuliste külgpungadega. Lehearm kitsas, kolme jk. jäljendiga. Lehed 3-5 hõlmalised, kuni 5 cm pikad, serv ebaühtlaselt jämesaagjas, lehealus kiiljas, pealt läikivad . Sügisvärvus lehtedel dekoratiivne punane kuni tumekollane. Õied paiknevad 5-15 kaupa rippuvates, kuni 10 cm pikkustes kobarates, kuldkollased ja lõhnavad, puhkevad mais. Viljad on mustad, kerajad, heamaitselised. Väga dekoratiivne liik haljastuses. Istutatakse haljasalale üksikpõõsana või väiksema grupina. Talub linnatingimusi, kärpimist, väheviljakat mulda, mulla kuivust, täisvalgust, kloriide jne. Atraktiivne õitsedes ja lehtede sügisvärvuse ajal. Sobiks haljastuses praegusest enam kasutada.

Verev sõstar (R. sanguineum) on kuni 2,5 m kõrguseks kasvav heakasvuline põõsas, pärineb Põhja-Ameerika loodeosast, kasvades alusmetsa ja metsaservade põõsana. Võrsed punakad ja karvased. Lehed 4-8 cm pikad 3-5 hõlmased, hõlmad tömbitipulised, saagja servaga, pealt tumerohelised, nõrgalt karvased, alt valkjalt viltjaskarvased. Leheroots näärmekarvane. Lehed ja võrsed lõhnavad meeldivalt. Õied kuni 6 cm pikkustes tihedates veidi karvastes kobarates, punased, kuni roosad. Õitseb enne lehtimist või sellega üheaegselt maikuus. Viljad on sinakasmustad, kirmega, nõrgalt karvased, pole mürgised, valmivad augustis. Talub külma, ei sobi kasvatada väga kuivadel või rasketel savimuldadel. Väga dekoratiivne liik haljastuses, kasutatakse üksikult, grupiti või hekitaimeks. Rikkalikult sorte: 'Atrorubens' – õied tumepunastes kuni 6 cm pikkustes kobarates, enne lehtimist, lehestik tumedam põhiliigist; 'King Edward VII' – nõrgemakasvulisem eelnevast sordist, õied kuni 8 cm kobarates, erkpunased; 'Brocklebankii' – õied roosad, lehestik kollakas; 'Pulborough Scarlet' – õied fuksiapunased kuni 6 cm pikkustes tihedates kobarates; 'White Icicle' – valged õied kuni 6 cm pikkustes tihedates kobarates.

Must sõstar (R. nigrum) on meie kolmas kodumaine sõstraliik kasvab Eestis looduslikult vaid piiratult Lõuna-Eestis jõgede lammide võsastikes, lodu ja madalsoode kraavikallastel ja mujal niiskemates kohtades kuni 1,5 m kõrguse põõsana. Lisaks leiab liiki kasvamas Põhja- ja Kesk-Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias, Põhja-Mongoolias ja Põhja-Hiinas. Kultuuris teada aastast 1588. Võrsed noorelt karvased, hiljem paljad, kollakate näärmetega, tugevad, aromaatsed, kollakad kuni pruunid. Lehed 3 (5) kolmnurkse hõlmaga, kuni 10 cm pikad ja umbes sama laiad, altküljelt kaetud kollakate ümarate näärmetega ja karvadega. Lehte hõõrudes tunda tugevat iseloomulikku mustsõstralõhna. Õied koondunud 5….10 kaupa kuni 8 cm pikkustesse kobaratesse, kellukjad, väljastpoolt rohekad, seest roosakasrohelised. Viljad kuni 1 cm läbimõõdus, kerajad, mustad, aromaatsed ja maitsvad, valmivad juulis ja augustis. Kogu taim on iseloomuliku nn. „mustsõstra“ lõhnaga. Talub linnatingimusi, kärpimist, külma. Eelistab värskeid viljaka mullaga kasvukohti. Laiemalt hakati musta sõstart kasvatama marjakultuurina XVII sajandil, Kesk-Euroopa aedadesse jõudsid põõsad alles sajand hiljem. Esivanemad kasutasid musta sõstart kindlasti juba sajandeid varem, olles teadlikud nii tema marjade suurest C-vitamiini sisaldusest kui põõsa raviomadustest. Mustsõstra lehti kasutati kurkide hapendamisel. Enamik sorte on aretatud marjade maitseomadusi ja põõsaste saagikust ning haiguskindlust silmas pidades kuid ka dekoratiivsetel eesmärkidel on mõned sordid: ’Apiifolium’- ’Chlorocarpum’’Coloratum’’Heterophyllum’’Marmoratum’’Xanthocarpum’.

 

 

Magus mõnus must sõstar

19. juuli 2013 Maaleht

Väino Eskla

Mustal sõstral on palju häid sorte, nii uusi kui vanu.

Üldiselt on tänavu hea sõstrasaak, ehkki õitsemise ajal tekkis väike kartus. Nimelt sattus põhjarannikul minu aias õitsemise teine pool kuumale ajale, mil õhutemperatuur oli päeval 25° ringis. Väga kiire õitsemise tõttu ei jõudnud õied viljastuda. Pealegi oli sel ajal tolmeldajaid putukaid vähevõitu (kimalasi on tänavu üldse vähe).

Selle tagajärjel varises enamikul sortidest peaaegu pool tarja. Õnneks on aga tarju palju ning kogusaak seetõttu eriti ei kannata, kui vaid põõsastel niiskust jätkuks. Kergel mullal ja kõrgemal maal kevadel võimsalt arenenud taimed vajavad saagi valmimise ajal kindlasti lisakastmist.

Minu aias said sel aastal varaseima sordi 'Sejanets Golubki' esimesed marjad söömisküpseks juuni viimastel päevadel. See sort näitab ennast tänavu taas heast küljest, olles seega üks väheseid sorte, mis juba 30 aastaks püsima jäänud.

Eesti sordilt 'Varmas' sai esimesi marju umbes nädal hiljem, järgnesid 'Minai Šmõrjov' ja 'Belorusskaja sladkaja'. Kaks esimest väärivad jätkuvalt kiidusõnu, viimase saak on aga tänavu üsna kesine (ebasobiva õitsemisaja tõttu).

Heast küljest näitavad end ka uued Eesti sordid 'Elo' ja 'Karri' ning välismaised 'Polar', 'Bagira', 'Lentjai', 'Otelo', 'Tšornõi Žemtšug', 'Intercontinental' ja 'Svita Kievska'. Vanematest väärivad endiselt kiitmist 'Zagadka' ja 'Pamjati Vavilova'. Vana sort 'Öjebyn' on samuti saagikas, kuid viljade suurus kipub tagasihoidlikuks jääma.

Hea saagiga üllatab Eesti maa-sort 'Mede must'. Tema puuduseks võib aga pidada liigset põõsa laiuvust ja vajadust toestada. Samas pole ta siiani haigusi ega kahjureid külge võtnud.

Suhteliselt väikeseks ja ebaühtlaseks jäävad marjad sortidel 'Hedda' ja 'Triton'. Vana sort 'Bogatõr' on viimastel aastatel täielikult taandarenenud.

On tõsiasi, et taime kasv sõltub asukohast (mullalõimisest, -niiskusest, väetamisest, ümbritsevast taimestikust, maaväljadest). Haiguste ja kahjurite puhangud on ikka aastati erinevad olnud, nii ka tänavu. Viimased paksu lume ja sula maaga talved on olnud lume all talvituvatele kahjustajatele eriti heaks kasvulavaks. Seetõttu on nende mõju taimedele vägagi tuntav. 

Samas sõltub haiguste-kahjurite vohamine või taandumine paljuski kasvuaja ilmaoludest. Kui eelmisel aastal esines näiteks sordi 'Sejanets Golubki' viljadel märgatavalt hahkhallitust, siis tänavu pole sellest siiani (10. juuli - toim) mitte ühtegi märki. Suuremate sõstrakasvatajate kogemuste põhjal vaheldub ka sõstra-pahklesta kahjustus aastati üsna märkimisväärselt.

Sõstraroostet ilmnes nii eelmise kui selle suve esimesel poolel paiguti osal sortidest (tänavu siiski vähem). Selgusele olen jõudnud aga selles, et negatiivsed maaväljad ja veesooned avaldavad ka sõstarde kasvule olulist mõju. Iseasi, kuidas neid täpselt määrata ja istutuskoha valikul arvestada saab. Sellel teemal ootaksin kaasamõtlejaid.

Sortide valikul vaadake kindlasti tänavu täiendatud soovitussortimenti: www.aiatark.ee

Nii nagu neljal viimasel suvel, pakun ka tänavu sõstarde valmimise ajal huvilistele võimalust sorte degusteerida ja istikuid osta. Üritustel saab ülevaate sordivaatluste uusimatest tulemustest ning paljunduses olevate sortide eelistest ja puudustest, samuti tuleb jutuks sõstarde istutamine, hooldamine, ning haiguste-kahjurite tõrje.

 

Ilus hekk sõstrapõõsastest

23. detsember 2010 Targu Talita

Rein Sander

Ilusa tiheda ja varakult lehtiva heki saab magedast sõstrast. See läheb lehte juba aprilli lõpus ja püsib ilus sügiseni.

Meie metsades kasvab kolm sõstraliiki. Niiskemas ja viljakamas segametsas leiab pea alati musta sõstart (Ribes nigrum), selle liigi levila ulatub Lääne-Euroopast isegi nii kaugele kui Ida-Siber. Seal tulevad tema asemele lähedased liigid, nende seas ka suurte marjadega aldaani sõstar (R. dikuscha). Seda on kasutatud mitme külmakindla sõstrasordi aretamisel, ka meil propageeriti kunagi sorte ‘Golubka’ ja ‘Sejanets Golubki’. Sordiaretajatele pakub aldaani sõstar ikka veel huvi. Üsna punase sõstra moodi näeb välja karvane sõstar (R. spicatum). Marjad on hõredas kobaras, hapukad, aga söödavad.

Mage sõstar (R. alpinum) kasvab meil looduses viljakamates metsatüüpides tavalise alusmetsapõõsana. Mõnes karjamaaäärses lepikus moodustab ta tihti üsna läbipääsmatu padriku, sest lume surve all maha kooldunud oksad juurduvad niiskes mullas üsna hõlpsasti.

Magedast sõstrast saab ilusa ja pikaealise heki, mis läheb lehte juba aprilli lõpus ning püsib ilus sügiseni. Muidugi ei õitse selline hekk nii rikkalikult kui vabakujulised põõsad ega kanna ka vilja. Aga sellest pole lugu, sest suhu pista mageda sõstra marjad nagunii ei kõlba. Nende maitse on imal ja lääge.

Kollaseõieline ameeriklane

Pargipõõsana on meil võrdlemisi sage Põhja-Ameerikast pärit kuldsõstar (R. aureum). Oma nime on ta saanud kuldkollaste õite järgi, mis mai lõpul ja juuni algul põõsast üleni katavad. Kuldsõstra marjad (rohekaskollased või mustad) on maitsvad, neist saab teha igasugu hoidiseid.

Rohkest õitsemisest hoolimata ei kipu põõsas aga sugugi alati marju kandma. Küsisin ükskord nõu asjatundjalt, too arvas, et aeda peaks istutama mitu põõsast. Ometi püsis mu mälus visalt pilt noorusaegsest üksikust kuldsõstrast, mis igal sügisel oli marjadest lookas.

Asja edasi uurides selgus, et kuldsõstra õitel on krooni putk nii pikk, et seda ulatavad tolmeldama ainult kimalased. Seega, kui teie aias lendab kimalasi, istutage endale aeda kuldsõstar. Teistele aga lohutuseks: praegu on olemas ka kuldsõstra iseviljastuvaid sorte.

Viimastel aastatel on puukoolides saada sõstra ja karusmarja tüvivorme. Tavaliselt poogitakse need kuldsõstrale. Sellist pisipuud on palju mugavam hooldada kui tavalisi põõsaid, ei pea iga oksa kärpimiseks küürutama ja kükitama. Ka marju on lihtsam kätte saada.

Lihtne paljundada

Kõiki sõstraid on lihtne paljundada pistokstega. Selleks valige välja tugevad sirged üheaastased võrsed. Tavaliselt pakatavad sõstarde pungad enne, kui muld päriselt üles sulab, seega on mõistlik pistikulava varem ette valmistada. Kui seda pole, siis piisab, kui laotate peenrale kiletüki, mille all muld päeval soojeneb ja kiiremini sulab.

Et varem lõigatud pistoksad ei kuivaks, torgake need otsapidi niiskesse liiva. Väga hästi säilivad pistoksad ka lume all. Muidugi võib pistoksad lõigata otse enne istutamist, kuid need juurduvad natuke halvemini. Ka sügisel lõigatud ja musta kilesse torgatud pistoksad juurduvad kenasti.

 

Soovitusi marjapõõsaste lõikamiseks

17. aprill 2010 Targu Talita

Kalju Kask

Põõsaid võib lõigata sügisel või kevadel, ent viimasel juhul läheb kiireks. Niipea kui lumi on sulanud, paisuvad pungad ning varsti ilmuvad lehedki. Pikal sügisel on aega teha neid hooldustöid, mis kevadel paratamatult lühikesele ajale kuhjuvad. Põõsaid peaks harvendama sügisel, kevadel kõrvaldada ainult talvekahjustused: lu­meraskusest murdunud ja lamandunud oksad.

Kui lõikamine jääb hiljaks, võib palju puhkevaid pungi ära murduda ning tärganud leheotsad segavad põõsast hea ülevaate saamist. Põõsalt peab eemaldama kõik välja surnud ja risti-rästi kasvavad oksad. Ära lõigata tuleb ka sõstra-klaastiiva kahjustatud ja muud vähese elujõuga oksad. Lõikamisel on vaja arvestada põõsaliigi iseärasusi.

Punane ja valge sõstar

Need sõstrad on pikaealise viljakandega. Terve tugev oks annab marju kümme aastat ja kauemgi. Põõsas peaks olema 12–16 oksa, neist osa nooremad, mis hakkavad asendama järgmisel aastal välja lõigatavaid oksi.

Igal aastal jätta paar noort oksa järelkasvuks, nii et põõsas oleks mitmes vanuses oksi. Kandvast 8–10 põhioksast saagida või lõigata välja paar halvemas seisus olevat oksa.

Olenevalt sordist ja muudest asjaoludest võib okste arv põõsas varieeruda ning seda saab vajadusel reguleerida.

Must sõstar

Mustal sõstral on tunduvalt lühem kandeiga. Kõige paremini kannavad nelja- kuni viieaastased oksad, nendest vanemad oksad tuleb välja lõigata. See tähendab, et põõsale tuleb jätta kaks korda rohkem noori oksi kui punasele sõstrale.

Lõikamisel on vaja oksad eemaldada maapinna pealt ilma tüügast jätmata. Selleks et lõikeriistaga nii sügavale pääseda, peab asendusoksteks jätma niisugused, mis paiknevad omaette ega puutuks alusel kokku vanemate okstega. Muidu kasvavad nad aastatega nii tihedalt kokku, et raske on neid maapinna lähedalt ära võtta. Ka on vaja okste kõrvalharud mõnekümne sentimeetrini ära lõigata, sest hiljem kasvavad need risti teiste vahele. Varjus kannavad nad vähe vilja ja hakkavad hiljem segama, kui on vaja edaspidi asendusoksi jätta.

Põõsasse tekib palju uusi oksi. Osa neist kuivab varju tõttu üleni, osal kuivavad ära ainult ladvad. Kõik kehvad, surnud ning ülearused ühe- ja kaheaastased oksad tuleb eemaldada. Lõikamise ajal tuleks ära noppida ka pahklestaga asustatud pungad ning matta need mõnekümne sentimeetri sügavusele. Need on ebaloomulikult suured ümmargused ja hästi ära tuntavad pungad, milles kahjur paljuneb. Pungast väljunud imepisikesed kahjurid otsivad uusi pungi, mida asustada. Kui niisuguseid ümmargusi pungi on oksal palju, tuleks see maha lõigata ja põletada, kuna kahjustatud pungad surevad ja ka oksad kuivavad ära.

« Tagasi