Liigikirjeldused

Pihlenelas

Pihlenelas (Sorbaria)

perekond on saanud nime oma lehtede tõttu, millised meenutavad pihlaka (Sorbus) lehti. Suurte vahelduvate paaritusulgjate, abilehtedega varustatud liitlehtedega põõsad. Väikesed rohekasvalged õied koondunud suurtesse pööristesse. Vili kukkurvili, annavad hästi juurevõsu. Perekonnas ca 10 liiki, pärit Ida-Aasiast.

Harilik pihlenelas (S. sorbifolia) on rohkesti hargnevate tugevate võrsetega kuni 2 m põõsas pärineb Siberist kuni Jaapanini, kasvades metsaservadel ja metsades tihedate põõsastena. Võrsed valkjashallid, lehed 6-9 paari lehekestega liitlehed, lehekesed süstjad, peenelt kahelisaagja servaga, 3-10 cm pikad, 1-3 cm laiad, helerohelised, pikalt teritunud lehetipuga. Liitleht kuni 30 cm pikk. Õied väikesed, valkjaskollased, koondunud kuni 30 cm pikkustesse tipmistesse pööristesse. Õitseb juunis-juulis. Meil sageli kohatav liik vanades mõisaparkides, kus kasvab metsikult ja paljuneb juurevõsudest. Külmakindel ja vähenõudlik taim. Kiirekasvuline, sobib parkmetsa alla põõsastena, nõlvade kinnistajana jne.

Sinienelas (Sibiraea) - botaaniline nimi tuleneb taimede kodukoha Siberi nimest. Terveservaliste, vahelduvate spiraalselt kinnitunud lihtlehtedega kahekojalised põõsad. Õied pööristena. Vili paljude peente seemnetega kogukukkurvili. Perekonnas 4 liiki, 3 kasvab neist Aasias ja 1 Kagu-Euroopas.

Altai sinienelas (S. altaiensis) kuni 1,5 m kõrgune püstiste okstega põõsas, pärineb Venemaa Siberiosast, Altai mäestikust endeemse mäestikupõõsana. Iseloomuliku sinakashalli värvusega lehed on terveservalised, kuni 10 cm pikad, rootsuta, mõlajad, pikalt aheneva talbja alusega , noorelt leheservast ripsjalt karvased. Õitseb mai lõpus juunis, pöörisjad valged õied asuvad püsti-selt eelmise aasta võrsete tippudes. Meil leida vahel metsistunult vanades mõisaparkides. Sobib kasvatada üksikpõõsana, valguslembene, põuakindel ja külmakindel liik. Eelistab raskemaid ja niiskemaid muldi. Näha saab TÜ Botaanikaaias.

« Tagasi