Liigikirjeldused

Pappel

Pappel (Populus)

- perekonna esindajad on kahekojalised suured vahelduvate lihtlehtedega puud, kasvades kuni 50 m kõrguseks ja tüveläbimõõdult kuni 2 meetriseks. Paplite emas- ja isasõied on urvataolised ja esinevad erinevatel puudel, õitsevad aprilli lõpp, mai algus. Vili on kupar, seemned väikeste lendkarvade tutiga varustatud, valmivad juuni-juuli. Puit on pehme ja kerge. Liigid võrdlemisi lühiealised, kasvades maksimaalselt 150 aastaseks. Perekonnas 30-40 liiki, millised kasvavad Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Põhja-Aafrikas. Haljastuses on papleid kasutatud väga sageli, sest annavad kiiresti haljastusefekti kuid suvel seemnete levimise ajal risustavad ümbrust.

Harilik haab (P. tremula) sirged kuni 40 m kõrgused munaja või ümara võra ja rohelise kuni halli õhukese tüvekoorega puud. Võrsed ja pungad on pruunid ja väga nõrgalt vaigused. Kodumaine tavaline puuliik, üldareaal Euroopast Aasiani (Jaapan) ja lõunasuunas Põhja-Aafrikani. Lehed on 3…5 cm pikad, ümarad, leheserv suurte tömpide hammastega, pealt rohelised, alt sinakasrohelised. Külmadel kevadetel on puhkevad lehed pronkspunased. Õitseb aprilli lõpul või mai alguses, seemned valmivad juunis. Juurestik tugev ja kaugeleulatuv, annab tugevasti juurevõsu, eriti pärast raiet. Haab haigestub väga sageli südamemädanikku. Haljastuses kasutatakse hariliku haava vormi P. tremula f. erecta ('Erecta') - sammasjas vorm, teravnurga all väljuvate okstega, hea puiesteepuu, meil seni vähe kasutatud; 'Pendula’- laia, rippoksalise võraga puu. Tuntud on veel nn. triploidne haab P. tremula f. gigas Vorm on kiiremakasvulisem ja haiguskindlam põhiliigist.

Hõbehaab (P. alba) kasvab 25-30 m kõrguseks, areaal Kesk- ja Lääne- Euroopa ning Lääne- ja Kesk-Aasia. Puud on tihti tekkinud juurevõsudest ja seetõttu kaldu. Võrsed oliivrohekad, kaetud valgeviltja kihiga. Pungad väikesed, munajad, samuti valgeviltjad. Lehed noortel puudel ja vanematel tugevatel pikkvõrsetel 3-5 hõlmased, kuni 10 cm pikad, noorelt mõlemalt küljelt valgeviltjad, hiljem vaid alt. Vanemate puude lehed pikkvõrsete alaosas ja lühivõrsetel ümmargused kuni ovaalsed, loogelise servaga, ca 5 cm pikad, pealt hallikasrohelised, alt helehallid viltjalt karvased. Õitsevad enne lehtimist, urvad kuni 8 cm pikad. Puud annavad tugevalt juurevõsu, on valgusnõudlikud. Haljastuses on huvitav liik heleda võraga ja kiire kasvuga.

Hall pappel (P. x canescens) - vanemliikideks P. tremula x P. alba. On oma tunnustelt lähedasem hõbehaavale, kuid on viimasest tugevamakasvulisem. Areaal on hõbehaavast põhja- ja idapoolsem. Võra noorelt kooniline, oksad veidi rippuvad, tüvi massiivne, tugev. Võrsed oliivikarva, alul tihedalt valgeviltjad, hiljem viltjas kord säilinud tükati. Pungad munajaskoonilised, pruunid, valgekarvased. Lehed kuni 7 cm pikad, ümarad, leheserv suurte ebakorrapäraste hammastega, alt noorelt valgeviltjad, sügiseks peaaegu paljad, leheroots lame, kuni 5 cm pikk ja karvane. Haljastuses kasutatakse alleepuudena ja pargipuudena, talub isegi merevett.

Kallaspappel (P. deltoides) kasvab kuni 30 m kõrguseks, on lagedal kasvades kuhikja võraga, jämedatüveline, metsas sirgetüveline ja kitsa võraga. Pärineb USA ida- ja keskosast, ulatudes Kanadani. Koor noorelt rohekashall, vanemas eas on tüved kaetud rõmelise paksu korbaga. Juurevõsu ei anna. Võrsed nõrgalt kandilised, kollakaspruunid heledate lõvedega, paljad, pungad koonilised, veidi vaigused. Lehed kolmnurksed, nurgad ümarad, pealt läikivrohelised, alt paljad, täkilissaagja näärmelise servaga, leheroots lame, 2…3 suure näärmega, lehed kuni 15 cm pikad ja kuni 12 cm laiad. Seemned valmivad juunis ja idanevad kohe. Paljundatakse pistokstega. Puude kasvukiirus noores eas väga suur, eelistavad värske mullaga kasvukohti. USA-s kasutatakse kallaspapli puitu paberitööstuses ja ehituspuiduna, istutatakse kaitseistandusi ja tuuletõkkeribasid. Haljastuses otsest tähtsust ei oma.

Must pappel (P. nigra) kasvab kuni 40 m kõrguse ja kuni 2 m tüveläbimõõduga laiuva võraga puuna Euroopast kuni Põhja-Aafrikani, ja kuni Kesk-Siberini idas. Suurte puude tüve koor meenutab tamme. Võrsed sihvakad, paljad, läikivad, kollakad. Pungad väikesed, tihedalt võrsele hoiduvad, puhkedes kleepuvad. Lehed rombjad kuni kolmnurksed, laikiilja alusega, teravneva tipuga, kuni 8 cm pikad ja kuni 4 cm laiad, leheserv hambuline, pealt läikivrohelised, alt kahvatud, paljad. Liiki kasutatakse haljastuses üksikpuuna või alleena. P. nigra var. betulifolia kasvab Lääne-Euroopas, talle on iseloomulik noorte võrsete ja leherootsu karvasus ja palju pahataolisi moodustisi tüvel. Haljastuses kasutatakse puud laialdaselt alleepuuna, tänu sihvakale kasvukujule

Rein Sander

Maakodu

04. juuni 2009 00:00

Haab ja pappel kuuluvad kokku nagu sokipaar – tegu on ühe ja sama taimeperekonna esindajatega. Need liigid, mis annavad juurevõsu, on haavad. Teisi, enamasti kännuvõsu andvaid liike kutsume papliteks.

Vana puhas haavapuistu - haavik - on omaette vaatamisväärsus. Sügisel tasub seal otsida kenasid punaka kübaraga haavapuravikke. Aga pisikesse koduaeda ei maksa ühtegi harilikku haaba (Populus tremula) küll istutada.

Suuremasse parkaeda, kus on ruumi avaraks vaateks, võiks sobida püramiidhaab. See sammasja võraga puu sarnaneb kujult püramiidtammega. Üsna kitsa võraga on nooruses ka hiina papli (P. adenopoda) sort ‘Fastigiata'. Noortel puudel kasvavad oksad püstiselt üles, alles paarikümneaastaselt muutub võra munajalt laiuvaks.

Ilus puiesteel. Maakohas saab ilusa puiestee hõbehaavast (P. alba). Selle liigi kodumaa on Lõuna-Euroopa ja Aasia lääneosa, kuid meil on teda kasvatatud juba üle saja aasta. Linnatänavale või põlluserva ei maksa teda küll istutada: niipea, kui juured natuke viga saavad, hakkavad vohama tüütud juurevõsud (samuti käitub harilik haab). Sellistest võsudest on aga hõbehaaba kõige lihtsam paljundada.

Hõbehaava lehed on hõlmised ja alumisel küljel viltkarvadest valkjashallid. Eriti suve alguses on puu väga kena. Peate siiski arvestama, et noorena nõtke ning kiirekasvuline hõbehaab sirgub lõpuks kuni 30 meetri kõrguseks jämedaks puujurakaks. Ilusaid suuri hõbehaabu näeb paljudes vanades mõisaparkides, sealt on neid toodud ka taluaedadesse. Venemaal on saadud hõbehaava hübriidseid kloone, mida tuntakse Jablokovi hõbehaavana. Need on natuke aeglasema kasvu ja püstise võraga, sobides hästi linnahaljastusse, kuna ei vilju.

Teisi papliliike märkame võrdlemisi harva. Alles siis, kui suvel on linnas õhk täis nende seemnevatti, tulevad nad meile meelde. Eks omal ajal istutati puiesteedele valikuta igasuguseid pap-leid, kuigi oleks pidanud panema isastaimi, mis seemet ei kanna. Paplid on kiirekasvulised, haigestuvad aga kergesti tüvemädanikku, paljud liigid ei ole pikaealised. Suurem osa pärast sõda maanteeservadesse istutatud paplihekkidest ongi tänaseks juba kirve alla läinud.

Paplipuu pistvaiast Enamikku ilusaid papliliike ja -vorme on lihtne paljundada pistvaiadega. Selleks kõlbab igasugune umbes meetripikkune ja 7-8 cm läbimõõduga püstise kasvuga oks. Pistvaiad lõigake või saagige kevadel, kui muld on sula. Istutage need kohe maha.

Tehke kangiga kuni 0,5 meetri sügavune auk, suruge vai mulda, kastke ja tallake muld kõvasti kinni. Ladvaotsa võib jämedamal vaial aurumise vähendamiseks katta värvi või pookevahaga. Kuival kevadel peab vaiasid vahetevahel korralikult kastma.

Kui te sobivat jämedat pistvaia ei leia, kõlbavad maha panna ka sõrmejämedused oksad. Neid tuleb küll juurutada lavas või paljunduspeenras, pistvaia võite aga otse kasvukohale istutada.

« Tagasi