Liigikirjeldused

Nulg

Nulg (Ábies)

igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed, allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt, võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia, Kesk-Aasia, Himaalaja ja Aasia parasvöötmes. Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100…500 aastani. Nulud on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad, niiskuslembesed, nõudlikud mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud. Puit on pehmem kui kuuskedel, kasutatakse ehituskonstruktsioonides, tselluloosi- ja taaratööstuses. Koorest saadakse palsaminulul ja siberi nulul palsamivaiku, millist kasutatakse optikatööstuses, meditsiinis jne. Nulud on järjest laienev äriartikkel jõulupuudena. Eestis on nulgudel peamiselt dekoratiivne väärtus. Neid kohtame mõisaparkides, maa-asulate haljastuses, metsaservades, talude haljastuses, teede äärtes, haljasaladel jm. Taluvad hästi kärpimist ja on kasutatavad hekkide rajamisel. Nad taluvad võrdlemisi halvasti saastatud keskkonda (v. a. hall nulg) ja on vastuvõtlikud mehhaanilistele vigastustele. Seepärast on soovitav neid kasutada maapiirkondades, vähem linnades.  Ulukitest kahjustavad nulge meeleldi metskitsed süües talviti võrseid ja sokud kahjustavad noorte puude koort, nühkides meelsasti oma sarvi vastu puude tüvesid. Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt.

Siberi nulg (A. sibirica) on küllap vist meil enim kasutamist leidnud nululiik. Selle puu kitsaskoonusjas, nooljas võra, tumeroheline okkavärvus, varjutaluvus ja külmakindlus, on andnud suured võimalused kasutada teda haljastuses. Eluiga 100…150 aastat. Areaal Uuralitest läänepoolt (Dvinaa jõgi) kuni Baikalist idasse, põhjast Jenissei jõe alamjooksuni. Võrsed siledad, hallikad, kaetud pruunide karvadega. Pungad kerajad, rohekad, kaetud vaiguga. Okkad 1…3 cm pikad, 0,1 cm laiad, tipp ümar või vaevumärgatava sisselõikega, pealt veidi läikivad, sageli pealküljel okka tipuosas õhulõheriba, allküljel 2 kahvatuvalkjat õhulõheriba, kinnituvad tugevalt võrse tipu suunas juhitult ja üldmuljelt paiknevad võrsetel sassiaetult. Käbid 5…9 cm pikad, valminult helepruunid, vaigused, kattesoomused pole nähtavad, seemnesoomused sametkarvased, peensaagja servaga. Suuri puid on Eesti mõisaparkides palju. Liik on äärmiselt külmakindel ja dekoratiivne tänu kitsaskoonusjale võrale. Ei talu linnatingimusi ja seepärast jäägu maakohtade haljastamiseks. Sobib kokku sihvakate ehitistega.

Mandžuuria nulg (A. holophylla) on omapärane kuuse koort meenutava kestendava tüvekoorega ja laikoonusja tiheda võraga nululiik kasvab kodumaal 30…40 m kõrguseks, meil on suuremad puud praeguseks alla 20 m kõrgused. Areaal Venemaa Kaug-Ida ja Korea, kasvades segapuistutes koos sealsete leht- ja okaspuudega ning tõustes mägedes puistute koosseisus kuni 600 m kõrgusele üle merepinna. Võrsed jämedad, vaolised, tumekollased, paljad või noorelt veidi karvased. Pruunid, koonilised ja vaigused pungad. Okkad sirged, jäigad, 2…5 cm pikad ja 1,5…2,5 mm laiad, teravatipulised (ilma sisselõiketa), pealt õhulõhedeta, alt nõrkade õhulõheribadega. Käbid 7…12 cm pikad ja kuni 4 cm läbimõõdus, valminult pruunikad ja kaetud vaiguga, kattesoomused pole nähtavad. On kahjuritele ja haigustele vastupidav ning säilitab hästi tiheda võra. On mitmetest nululiikidest valgusnõudlikum. Praeguseks pole selge veel mandžuuria nnulu vastupidavus linnatingimustes, kuid maa-asulates saab haljastuses puid ilusasti kasutada. Puid tasuks istutada üksikasetuses või väiksemate gruppidena. Liik on külmakindel, kuid võib kahjustuda tänu varasele kevadisele puhkemisele kevadiste hiliskülmade tõttu. Suuremad puud on kasvamas Tallinna Botaanikaaias, Luual, Järvseljal jm. 

Kaukaasia nulg (A. nordmanniana) - eelmise liigiga suhteliselt sarnane nululiik. Enamasti kasvatatakse liiki väga sageli Euroopas jõulupuuna. Nii A. alba kui ka A. nordmanniana on oma okaste, võrsete ja viljade (käbide) tunnuste poolest äravahetamiseni sarnased, ainult A. nordmanniana on veelgi külmahellem eelmisest nululiigist. Kodumaal 30…50 (70) m kõrgune sirgetüveline ja koonusja tiheda võraga ning tumehalli tüvekoorega puu võib saada kuni 500 aasta vanuseks. Areaal Kaukasuse lääneosa, Väike-Aasia loodeosa mäestikud, Musta mere rannikualad, kuni 2200 m kõrgusel mägedes koos Picea orientalis'e ja Fagus orientalis'ega, moodustab sega- ja puhtpuistuid. Võrsed rohekaspruunid, hõredalt lühikarvased. Pungad vaiguta, teravatipulised, helepruunid. Okkad 2…3 cm pikad ja kuni 3 mm laiad, ümaratipulised (sisselõige peaaegu puudub) pealt tumerohelised, läikivad, alt 2 valkja õhulõheribaga, hilja puhkevad. Käbid silinderjad, 15…20 cm pikad ja kuni 5 cm läbimõõdus, tugevasti vaigused, rohekad, valmides tumepruunid, kattesoomused väljaulatuvad ja allapoole käändunud.

Hall nulg (A. concolor) on laikoonusja, vanemas eas kuhikja võraga ja noorelt sileda, halli tüvekoore ning vaigumahutitega, vanemas eas kuni 20 cm paksuse pikilõhedega halli tüvekoorega puu sirgub 25…40 (60) m kõrguseks ja võib saavutada 0,9…1,2 m tüveläbimõõdu. Elab kuni 300 a. vanuseks. Halli nulu kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, ulatudes Washingtonist kuni Mehhikoni. Kasvab mäestikes 1000 kuni 3000 m kõrgusel, tihti koos teiste okaspuudega. Võrsed noorelt kollakasrohelised, karvadeta või lühikarvased, läikivad, vanemas eas hallid. Pungad kollakaspruunid, piklikud, vaigused. Okkad 4…6 cm pikad, kaarjalt üles suunatud, tipp teravnev, sisselõiketa. Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid. Käbid ovaalsed, 7…12 cm pikad, oliivrohelised kuni tumelillad, kattesoomused lühemad seemnesoomustest. Kasv noores eas aeglane ning kiireneb pärast 30 a. vanuse saabumist ja ületab kiiruselt kodumaal kaaspuuliike kuid meil on üldjoontes palju aeglasemakasvuline. Eestis väärib dekoratiivse ja suhteliselt külmakindla liigina rohkem kasvatamist. Noorte puude pungi kahjustavad meil tihti kevadised külmad, mistõttu võra jääb puudel üsna ebakorrapäraseks, vanemas eas külmakindlus suureneb. On kasvamas mitmetes vanades mõisaparkides üksikpuuna või väiksemate gruppidena. Suuri puid kasvab Viljandimaal, Polli pargis, Salla pargis, Lääne-Virumaal, Järvseljal ja mujal. Liik on väga valgusnõudlik ja haljastuses tuleks istutada võimalusel üksikeksemplaridena või väikeste gruppidena. Külgvarju puhul laasub alt kiiresti ega ole enam eriti dekoratiivne. Talub nulgudest ühena vähestest linnatingimusi, samuti mulla kuivust. Mõned sordid; 'Argentea' - kuni 10 m kõrgune hõbedaste okastega püramiidjas puu; ’Aurea’ – noored okkad kuldkollased; ’Brevifolia’ – okkad, tömbid, lühikesed ja umbes kaks korda laiemad kui põhiliigil; ’Candicans’ – hõbevalgete kuni hallide okastega puu; 'Compacta' (’Glauca Compacta’) – kuni 1 m võra läbimõõduga ja 0,5 m kõrgune ebakorrapärane hallikassinise värvusega mätas; ’Conica’ – püramidaalne kääbusvorm, koonusja võra ja lühikeste okastega; ’Globosa’ – lühikeste okastega kerajas ja üsna roheliste okastega kääbusvorm; ’Pendula’ – kitsaspüramidaalne, tugevasti allarippuvate okstega madalam puu; 'Wintergold' – kuni 0,5 m kõrgune erekollaste okastega kerajas sort.  

Palsamnulg (A. balsamea) kasvab kuni 25 m kõrguse ja umbes 0,5 m tüvediameetriga ja noorelt hallika, sileda ning rohkete vaigumahutitega tüvekoorega laikoonusja korrapärase võraga puuna. Palsamnulu kodumaaks on Kanada ja Ameerika Ühendriikide kirdeosa, põhjas areaal üle 60 põhjalaiuse, idas Atlandi ookeani ja selle saarteni, läänes Kaljumäestikuni. Kasvab kuni metsa ülempiirini (2500 m), moodustades segapuistuid. Võrsed noored helepruunid, beežide karvadega, vanemad võrsed helehallid, kaetud tumepruunide karvadega. Pungad piklikümarad, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad 1,5…3,0 cm pikad, valgusokastel okka pealküljel umbes 1,5 cm ulatuses õhulõheread, varjuokastel okka pealküljel õhulõheread puuduvad. Okkad alaküljelt rohekasvalged, teravneva tipuga või nõrga sisselõikega. NB! Okkad murduvad painutades kergesti ( määramist abistav tunnus). Käbid noorelt violettrohekad, valminult tumehallid, rohkelt kaetud vaiguga, seemnesoomused lühikeste heledate karvadega, kattesoomused ei ulatu välja. Käbid 5…10 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus, piklikovaalsed, tömbi tipuga. Võra on korrapärane ja tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul. Eestis on palsamnulg üks levinuim nululiik. Kannab hästi käbi ja annab looduslikku uuendust.

Fraseri nulg (A. fraseri) kasvab 10…20 m kõrguse ja 0,3…0,7 tüvediameetriga, suhteliselt hõredavõralise, pruunika tihedate vaigumahutitega tüvekoorega puuna. Kodumaal Ameerika Ühendriikide idaosas kasvab puhtpuistuna, madalamal segus punase kuusega (Picea rubens). Noored võrsed beežid, tihedate pruunide karvadega. Pungad piklikümarad, pruunid, vaigused. Okkad püstised, 0,8…2,0 cm pikad, 1,5…2,0 mm laiad, pealmised sageli tahapoole kõverdunud, tipp tömp, sisselõikega, pealküljel poole okka pikkuses õhulõheread, allkülg helesinakas, õhulõheridadega. NB! Ka sellel liigil murduvad okkad kergesti ja lõhnavad intensiivselt. Käbid 5…7 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus, piklikovaalsed, seemnesoomused sinakasmustad, kollakate karvadega. Kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant pikalt välja ja on tagasikäändunud (NB! Kindel vahetegemise tunnus A. balsamea’ga). Suuremad eksemplarid kasvavad Järvseljal, Olustveres, Pollis, Suuremõisas. On noores eas üsna dekoratiivne ilupuu, harjasjate okaste ja kitsa võraga. Siiski vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele ning lühiealine. Kannab rikkalikult käbi ja esineb looduslik uuendus. Ei oma kodumaal töönduslikku tähtsust. Eestis kasvamas üsna harva haljasaladel ja mõisaparkides.          

Korea nulg (A. koreana) kodumaa Lõuna-Korea. Kuni 18 m kõrguseks kasvav aeglasekasvuline, korrapärase koonusja kujuga puu. Meil on Eestis hakatud korea nulgu haljastuses üsna hiljuti kasutama, seetõttu on seda puud harva leida vaid erakogudes ja botaanikaaedades. On kindlalt üks dekoratiivsemaid nululiike haljastuses. Võrsed noorelt peenkarvased ja kollakad, vanemad punakad ja paljad. Pungad väikesed, ümarad, vaigused. Okkad 1,5…2 cm pikad, kuni 2 mm laiad, tumerohelised, tipust laienevad, teritunud tipuga, alt helevalgete õhulõheridadega, asetsevad võrsel püstiselt (harjasjalt). Käbid 4…7 cm pikad ja kuni 2,5 cm läbimõõdus, silinderjad, rohekad kuni violetjad, kattesoomuste otsad paistavad välja, seemnesoomused laiad. Käbikandvus algab väga noorelt, mis lisab puudele dekoratiivsusust ning viljub rikkalikult. Meil on liik veidi külmahell, kahjustudes külmematel talvedel. Taastub hästi, talub varju. Tänu aeglasele kasvule ja koonusjale kujule sobib ka väiksematesse koduaedadesse. Sortidest: 'Silberlocke' – kooniline, ülespoole keerdunud hõbedaste okastega kuni 2 m kõrgune põõsas; ’Compact Dwarf’ – nõrgakasvuline, vanemas eas siiski tugevamate tipuvõrsetega madalakasvuline sort; ’Fliegende Untertasse’ – 0,3…0,5 m kõrgune ja umbes 2 m läbimõõduga peente heleroheliste ja lühikeste okastega sort; ’Horstmanns Silberlocke’ – põhiliigiga samasuguse kuju ja kasvuga, kuid okkad tugevasti ülespoole kõverdunud, paljastades valged okaste alaküljed; ’Piccolo’ – laiuv, aeglasekasvuline, maadjas kuni 0,3 m kõrgune sort; ’Taiga’ – kuni 0,4 m kõrgune nõrgakasvuline tumeroheliste, lühikeste ja laiade okastega kääbussort; ’Tundra’ – kuni 0,4 m kõrgune ja 0,6 m laiune nõrgakasvuline, kompaktne kääbussort. 

Jaapani nulg (A. veitchii) on eelnevast liigist rohkem Eestis kasutamist leidnud. Keskmisekasvuline, noorelt koonusja, vanemas eas laiuvama võraga ning sileda, noorelt vaigumahutitega tüvekoorega puu võib kodumaal sirguda kuni 25 m kõrguseks. Pärit Kesk- ja Lõuna-Jaapanist, kasvades kuni 2800 m kõrgusel mägedes. Võrsed pruunid, tihekarvased. Pungad munajad, veidi punakad, vaigused. Okkad 1,5…2,5 cm pikad, 2 mm laiad, tumerohelised, okaste alakülg hõbevalge. Käbid 6…7 cm pikad, silinderjad, tumevioletjad, kattesoomuste tipp ulatub seemnesoomuste tagant välja ja on tagasikäändunud. Meil kasvab suuremaid puid Järvseljal, Tihemetsas alleena, botaanikaaedades. On dekoratiivne alt valgete okaste tõttu. Eestis külmakindel ja igati dekoratiivne nululiik, väärib haljastuses senisest enamat kasutamist.

Mäginulg (A. lasiocarpa) on kitsaskoonusja võraga 15…30 m kõrguseks kasvav helehallika tüvekoorega puu, millist meil kahjuks on vähe kasvamas leida. Areaal Põhja-Ameerika lääneosas. Võrsed helehallid, karvadega kaetud. Pungad kerajad, pruunid, vaigused. Okkad 1,5…4,5 cm pikad ja 1,5…2 mm laiad, tipuosas laienevad ja tömbi sisselõikega, alt rohekasvalged, pealt tipuosas vähemalt ¾ ulatuses heledamate õhulõheridadega, paiknedes võrsetel varjus kamjalt, valgusokstel võrse tipuosa poole suunatult. Käbid 6…12 cm pikad, hallid kuni lillakad, kattesoomused pole näha, seemnesoomused karvased. Sobib haljastusse aeglase kasvu, tiheda ja kitsa võra tõttu.

Hiigelnulg (A. grandis) suurimaid mõõtmeid saavutava nuluperekonna esindaja, kasvab 35…45 m kõrguse sirgetüvelise varjutaluva puuna, vanus 200…300 aastani. Areaal Põhja-Ameerika lääneosa Vaikse ookeani rannikumadalik Briti Columbiast kuni Californiani lõunas, samuti Kaljumäestiku madalamas osas, kasvades segus sealsete teiste okas- ja lehtpuudega. Võrsed rohekaspruunid, tihekarvased. Pungad ümarad, vaigused. Okkad 4…6 cm pikad ja 1,5…2,5 mm laiad, tipus madala sisselõikega, altküljelt valkjate õhulõheridadega, pealküljel õhulõheread puuduvad. Käbid 5…12 cm pikad, punakaspruunid, kattesoomused ei paista. Eestis on kasvamas Tartu ja Tallinna botaanikaaias.

« Tagasi