Liigikirjeldused

Mustikas

Mustikas (Vaccinium)

perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad lehtpõõsad, madalad puud kuni puitunud liaanid. Lehed lihtlehed, õied roosad, valged, rohekad, väikesed, neljatised-viietised; vili punane, must või sinine söödav mari. Mitmetel liikidel marjad head maitseomadustega ja nende kasvatamine on paljudel juhtudel mitmetes riikides tähtis majandusharu. Marjadest valmistatakse hoidiseid ja mitmetel liikidel on tegeldud sordiaretusega paremakvaliteediliste viljade saamiseks. Eestis kasvab looduslikult 3 liiki, liikide koguarv perekonnas on ühtedel andmetel 300-400, teistel vaid 150 (200), kasvades lähisarktikast troopika mägedeni. Mitmed liigid omavad haljastuslikku tähtsust. Paljundatakse nii seemnetega kui ka pistikutega.

Harilik mustikas (V. myrtillus) rahvapärased nimed heinsinikad, kukesilmad, mussiked, sitiked, tervakad, veskemarjad jne. 10…50 (80) cm kõrgune tõusvate võrsetega heitlehine kääbuspõõsas on Eestis sagedasemaid metsataimi, eelistades niiskemaid veidi varjatud kasvukohti. Levib enamasti risoomide abil, millised annavad teatud maa tagant uusi põõsaid. Üldlevila ulatub Euraasia ja Põhja-Ameerika metsa- ja metsatundravööndisse, Euroopas puudub vaid Vahemere saartel ja Pürenee poolsaare lõunaosas, areaali lõunapiir langeb enam-vähem kokku hariliku männi areaali lõunapiiriga, Kaukasuses tungib kuni 2700 m kõrgusele üle merepinna. Noored võrsed on paljad, teravkandilised ja rohelised, vanemas eas korgistunud ja ümarad. Pungad kuni 3 mm pikad, kahe pungasoomusega. Lehed munajad kuni elliptilised, 1…3 x 0,5…2 cm, tipust teravnevad kuni tömbid, kergelt südaja alusega, peensaagja servaga, mõlemalt küljelt rohelised, hajuskarvased, alt roodudel heledate näärmetega, leheroots 0,1…0,2 cm pikk. Täiskasvanud taimed heitlehised, noortel püsivad lehed ületalve. Õied paiknevad üksikult eelmise aasta võrsetel, longus, üksikõis kupjas-kerajas, rohekasvalge kuni roosakas. Viljad ümarad, kuni 1,5 cm läbimõõduga tumesinised marjad, mis on kaetud sinaka vahakirmega, söödavad, tumeda, tugevasti värviva mahlaga, sisaldavad kuni 30 munajat, punakaspruuni seemet, varisevad peale valmimist juulis-augustis üsna kähku. Seemneid paljundavad linnud marjade söömisega, siiski põhiliselt paljunevad taimed vegetatiivselt. Tahab kasvamiseks happelist pinnast ja puittaimede varju, täisvalguses hävib üsna kiiresti. Mustikas on väärtuslik marjataim, mille tolmeldajateks on putukad, mustikaõite nektar sisaldab kuni 20 % suhkruid. Keskmine saak on umbes 200 kg marju hektarilt. Meil sagedased hilised öökülmad mustika õitsemise ajal võivad saagi tihti hävitada. Kuivatatud marjad on ravimiks mao- ja soolehaiguste puhul, marju kasutati ka kangaste värvimiseks. Samal otstarbel võib kasutada ka mustika. Harilikku mustikat võib kasvatada kodus aias, haljastuslikku tähtsust eriti ei oma. var. alpinum – väikeste ümarate lehtedega hea madal pinnakattetaim; var. epruinosum – mustad viljad, ilma sinaka kirmeta; Sort: ’Leucocarpum’ – valminud viljad määrdunudvalged.

Sinikas (V. uliginosum) on kuni 1 m kõrguseks kasvav, tõusvate, üsna tihedate võrsetega põõsas. Kasvab Eestis kõikjal rabaservades ja siirdesoodes. Üldlevikult tsirkumpolaarne liik, kasvades tundra- metsatundra- ja metsavööndis, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Võrsed ümarad, veidi ribilised, violetsed kuni kollakaspruunid, kaetud üksikute karvadega, säsi rohekas. Pungad väga väikesed – kuni 1 mm pikad. Lehed ümar- kuni äraspidimunajad, 1…3 x 0.8…2 cm, leheserv terve, alumises osas violetsete näärmetega, jäigad, sinakasrohelised, paljad või alt veidi karvased, leheroots lühike, lehed peaaegu istuvad. Õied asuvad eelmise aasta võrsete tipus, 2-3 kaupa, longus, kupjad, kuni 0,5 cm pikad, valged kuni roosakad. Sinised vahakirmega kaetud marjad on kerajad, kuni 0,6 cm läbimõõdus, viljaliha sinakas või roosakas (ei anna värvi nagu mustikal), marjad maitselt vesised, valmivad juulis-augustis. Õisi tolmeldavad putukad, noortel taimedel püsivad lehed ületalve nagu mustikal. Marjataimena pole sellist kasutamist veel leidnud kui mustikas, kuigi viljad sisaldavad kuni 6,5 % erinevaid suhkruid ja üsna rikkalikult C-vitamiini. Kirjanduse andmetel võib suurte koguste marjade söömine kutsuda esile nõrku mürgistusnähte (peapööritust, pupillide laienemist jne). Haljastuses sobib suurema ja kiirema kasvu tõttu kasutada varjulistes kohtades soostunud maadel, kuid erilist perspektiivi ei oma.

Ahtalehine mustikas (V. angustifolium) on suhteliselt madalakasvulised 10…60 cm kõrgused maadjate risoomidega põõsad, tekitades laiuvaid põõsagruppe Põhja-Ameerika kirdeosas värsketel kuni märgadel hapukatel muldadel, kasvades soodes ja niiskemate soodevaheliste küngaste nõlvadel. Võrsed rohekad kuni pruunikad, noorelt paljad kuni udejaskarvased. Lehed elliptilised kuni kitsas-elliptilised, 1…4 x 0,5…2 cm, teravatipulised, peensaagja servaga, sinakasrohelised, pealt paljad, alt üksikute karvadega. Õied paiknevad kobarjates õisikutes võrsete tipuosas, kellukjad, kuni 0,5 cm pikad, roosakad kuni valged. Viljad on umbes 1 cm läbimõõdus, sinakasmustad kuni hallikassinised, kaetud õhukese vahakirmega, hapuka- kuni magusamaitselised. Ahtalehine mustikas liigina ei paku palju huvi, küll on aga kultuursortidena tuntud mitmed, kus ahtalehine mustikas on üheks vanemliigiks. Ameerikas on ahtalehise mustika tänapäevased kultuuristandused tekkinud enamasti looduslike mustikavälude kauaaegse hooldamise tagajärjel ja enamasti kasvatatakse siiski kultuuris kännasmustikat. Meil on liik täiesti külmakindel ja vääriks enamat kasutamist aiandushuviliste poolt.            

 

Mustikas ja kultuurmustikas. Kasvatamine ja kasutamine

07.09.2012

www.rodoaed.ee

Kõikidele inimestele maitsevad mustikad. Mustikas on tõeline suvine maiuspala. Ehkki Eesti metsad on rikkalikud mustikate poolest, on igal inimesel võimalik kultuurmustikaid ka oma aias kasvatada. Edasi lugedes saad natukene rohkem mustikast teada ning õpid nii mõnedki nipid oma mustikapeenra rajamiseks.

Kas teadsite, et taimeperekond mustikas hõlmab endast 400 liiki väga erineva kasvuvormiga taimi – mõne sentimeetri kõrgustest roomavatest igihaljastest puhmastest kuni kümmekonna meetri kõrguste puudeni. Enamus mustikaliikidest kasvavad Malaisias, Jaapanis, Kagu-Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Põhja-Ameerikas.

Eestis kasvavad looduslikult harilik mustikas ja sinikas. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.

Huvitav on ka mustika eluring. Talvel näeme, et mustikavarred seisavad täiesti alasti, seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad noorte mustikataimede arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedasem on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla sees roomavad võsundid. Mustika võsundid otsivad endale sobiva koha, kasvatavad lisajuured alla ja maapinnale kerkibki uus põõsas. Nii tekkinud taimede eluiga on tavaliselt kuni kümme aastat. Kuid lisaks metsas kasvavatele looduslikele mustikatele kasvatatakse Eestis ka kultuurmustikaid.  Igaüks võib rajada endale aeda kultuurmustika peenra ning noppida nendelt suuri ja maitsvaid marju.

Kännasmustikas ja ahtalehine mustikas. Põhiliselt võib peenra rajamiseks kasutada kahte sorti mustikataimi – ahtalehilist mustikat või kännasmustikat.

Ahtalehine mustikas kasvab 20-30 cm kääbuspõõsana. Taimed on isepaljunevad- välimised külgoksad kasvavad pinnases põõsast kaugemale ja juurduvad, laiendades nii pikkamööda oma leviala. Taimed vajavad viljastumiseks teise isendi õietolmu.  Mustika viljad valmivad üheaegselt ja kaaluvad kuni  1 gramm. Talvel kaitseb põõsastesse kogunev lumi oksi ja pungi külmumast.

Kännasmustikas kasvab 1-3 meetri kõrguse põõsana. Marjad on suured- kuni 10 grammi. Talvine külm kahjustab tihti põõsaid ning seega on neid vaja katta.

Kultuurmustika kasvatamine. Mustika kasvatamiseks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus talvel on püsiv lumekate. Lume puudumisel võivad noorte okste tippudes esineda külmakahjustused.  Peenra jaoks ei ole kohane lohkudega  või madal ala, sest taimed ei talu üleujutust ega seisvad vett. Lõunakallakul võib lumi sulada liiga vara, see suurendab juurestiku ning õite külmakahjustuste ohtu.

Parim on tuulte eest kaitstud, kuid mitte puude varju jääv ala. Osalises varjus kasvavatel põõsastel on vähem õisi ja väiksem saak, kui päikesepaistelises kohas kasvavatel taimedel. Päikese käes kasvanud marjad on suurema suhkrusisaldusega, valmivad varem ja on vitamiinirikkamad.

Valgus- ja soojustingimused on parimad edelasse ja läände  avatud kasvukohas. Mullastiku suhtes on mustikataimed nõudlikud. Mustikale sobivad happelised mineraalmullad ja ammendatud freesturbaväljad, mis on mustikataimedele sobiva happesusega. Sobiv istutusaeg on varakevad ning taimed tuleks istutada ridadena. Ahtalehisele mustikale tuleb näiteks  jätta taimede vaheks reas 0,5 m ja reavaheks keskmiselt 1,5 m, kuna mustikad vajavad suhteliselt palju ruumi ning nii on hiljem lihtsam taimi paljundada.

Mustikad rodopeenras. Eraldi teema on kultuurmustika sortide kasvatamine rododendronitega koos turbapeenras iluaia osana. Mustikas on dekoratiivne nii kevadel õitsemise ajal kui suvel rohelise lehestiku pärast ja eriti muidugi suve lõpus ilusate marjade ajal. Mustika taimed võivad rodopeenras korralikus pinnases ja rikkalikku valguse korral kanda nii palju marju, et põõsast ennast pole marjade tagant nähagi.

Mustikate paljundamine. Kui rääkidagi kultuurmustikate paljundamisest, siis seda on võimalik teha nii generatiivselt, kui vegetatiivselt. Generatiivne paljundamine toimub seemnete abil, kuid selle meetodi puuduseks on seemnest kasvanud taime erinevus emataimest. Saagitase on tihti ebaühtlane.

Vegetatiivseks paljundamiseks on samuti mitmeid võimalusi. Näiteks paljundamine pistokstega, lookvõrsikutega haljaspistikutega, või nn mikropaljundusega.  Tihti paljundavad mustikataimed ennast ise, kuid siinkohal toome ikkagi välja kaks võimalikku paljundusviisi, et ka ise aidata kaasa mustikataimede uuendamisele oma peenramaal.

Mustika kasutamine ja omadused. Mustikas on väga kasulik mari, sest seob inimorganismis vabu radikaale, takistades seeläbi vananemisprotsesse ning mitmete haiguste teket ja arengut. Samuti aitavad mustikas sisalduvad rohked vitamiinide tugevdada tervist, alandada riske kasvajatele, südame-, veresoonkonna- ning kesknärvisüsteemi haigustele.

Mustikamarjades on karotenoide, eeterlikku õli, mineraalaineid, suhkruid, orgaanilisi happeid, parkaineid ning kiudaineid.  Samas ei ole neis rasvu ja kolesterooli ning üks klaasitäis mustikaid annab olenevalt sordist vaid 30…80kcal.

« Tagasi