Liigikirjeldused

Laukapuu

Laukapuu (Prunus spinosa)

on keskmise kõrgusega astlaline põõsas või madal harunev puu, kasvab Eestis looduslikult Saaremaa Lääneosas ja on kantud Eesti Punasesse Raamatusse. Kasvab veel Euroopas, Kaukaasias, Krimmis ja Lääne -Aasias. Noored võrsed sametkarvased, hiljem paljad. Lehed äraspidimunajad, saagja servaga, 2-4 cm pikad, 1-2 cm laiad, noorelt alt karvased. Õitseb enne lehtimist, õied paiknevad ühekaupa või ka ebakorrapäraselt paariti, valged. Viljad on mustjad, sinaka kirmega, kerajad, mõrud, ca. 1,5 cm läbimõõdus. Külmakindel ja vähenõudlik taim, talub kuiva, annab tugevalt juurevõsu ja metsistub kiiresti. Sort 'Purpurea' - lehed puhkedes säravpunased, hiljem purpurpunased, heleroosad õied. Tore üksikpuuna.

Eesti Loodus 2010/10

Vastandliku laukapuu varjatum ja helgem pool.

Urmas Kokassaar

Eri puuliigid on inimajaloo vältel pälvinud erisuguseid hinnanguid. Seekordse aasta puu – hariliku toominga botaanilise sugulase laukapuu kohta on need sageli äärmustesse kalduvad, andes kokku suisa vastandliku kujutelma.

Laukapuu paheline pool. Rohkete juurevõsude tõttu moodustab laukapuu tihedaid looduslikke tihnikuid, mida on raske või peaaegu võimatu läbida. Juurevõsude jõudus teke piirab nüüdisajal ka laukapuude laialdast tarvitust hekitaimena.
Teravad tugevad astlad takistavad samuti laukapuu padrikus liikumist. Nõnda on mõistetav, miks varajasel keskajal levis üha enam uskumus, et laukapuul on midagi vaja varjata. Muide, astlad kajastuvad ka laukapuu teadusnimetuses (Prunus spinosa): ladinakeelne spinosa tähendabki ’astlaline’.
Veelgi enam, paljudes laukapuu loodusliku leviku põhipiirkondades Kesk- ja Lõuna-Euroopas anti keskajal laukapuule sellised nimetused, mis ühendavad teda otseselt elu varjupoolega, näiteks surma ja allilmaga. Just astelde tõttu hakati kõnealust puud seostama nõidadega, kes väidetavalt kasutasid musta maagia riituste puhul selle puu eri osi.

Kaugeleulatuvate vääruskumuste tõttu usuti mõnel pool koguni seda, et saatan ise torkivat laukapuu asteldega oma järgijaile märke. Loomulikult süvendasid sellised kuuldused tavainimeste paanilist hirmu laukapuude ees ja nende hävitamise parimaks vahendiks peeti põletamist. Hispaania inkvisiitorid leidsid, et kurja tuleb karistada kurjaga. Nõidade põletamiseks valmistatud tuleriit sisaldas tihti laukapuud. Nii sai korraga vabaneda lausa kahest ohust ning maksta kurjusele kätte tema oma relvadega.
Leebemates oludes lasti tülikad laukapuud lihtsalt hävitada. Saksamaal Brandenburgis kasvanud suur laukapuu meelitas nii vaatamisväärsusena kui ka maagiliste rituaalide teostusobjektina 17. sajandil ligi hulgaliselt inimesi. 1683. aasta novembris käskis kohalik hertsog Friedrich Wilhelm puu lihtsalt maha raiuda, põhjendades oma tegu ebausukommete piiramisega. Panuse lokkava ebausu võimendamiseks andis ka laukapuu eri osade kontrastsus. Varakevadise õitsemise järjel moodustunud valged õied, okste tume koor ning punakas vedelik, mis murdumiskohtadelt välja immitses, viis kiiresti mõtted musta ja valge vastandlikele pooltele, mida sidus punane veri.

Ka laukapuu viljad ei äratanud neid tarbivates kahejalgsetes erilist usaldust. Esimene probleem tekkis nende maitsega, mis parkainete ja hapete rohkuse tõttu on kombinatsioon hapust ja mõrkjast maigust, mida võimendab tugevalt kootav toime limaskestadele. Nüüdisaja teadmiste valguses on teada seegi fakt, et luustunud seemnes leidub piisavalt amügdaliini, millest lagunemisel vabaneb mürgine sinihape.

Laukapuu heledam pool. Siingi saab alustada maagiast. Enne keskaega pidasid paljud loodusrahvad laukapuud taimeks, mis pakkus maagilist kaitset halbade jõudude vastu. Näiteks usuti tõsimeeli, et ringikihutavaid üleloomulike võimetega olendeid saab kõige paremini tõrjuda astlaliste laukapuuokstega.
Nendes piirkondades, kus puude kultus oli rohkem arenenud, peeti laukapuud lausa vahemeheks kahe vastandliku pooluse, näiteks valguse ja pimeduse, elu ja surma vahel. Ida-Euroopa aladel elanud rahvastel oli levinud usk tema tervendavasse jõusse. Mõnel pool Euroopas oli kombeks punuda uue aasta alguses laukapuuokstest pärjad, need põletati ja tuhk külvati põldudele, et saada suuremat saaki.
Hoopis rohkem kui taimemaagia on inimesi huvitanud laukapuu kasutusvõimalused. Siingi on mitu tahku, esmajärjekorras teeme juttu tarvitusest tarbepuiduna. Ehkki kõnealusele puuliigile ei ole omane kuigi suur jämeduskasv, saab punakaspruuni värvusega, kõva ja vastupidavat puitu edukalt kasutada tisleritöös. Anglosaksi kultuuriruumis on ammust aega levinud laukapuust jalutuskeppide või peenikeste lööginuiade valmistamine.
Intensiivse punaka värvusega kontsentreeritud puuvedelikku on iidsetel aegadel pruugitud tindi aseainena käsikirjade kirjutamisel. Iluaianduses saab loo nimitegelast rakendada iluhekkidena, mis suuremaks sirgudes täidavad ka piiristava elavtara otstarvet. Üksikisendina eelistatakse kasvatada kauneid täidisõielisi sorte, mille õitel ja sügislehtedel on punakas värvus.
Varakevadel saab laukapuu oksi soojas kiiresti ajatada, nii et esmalt puhkevad just õiepungad. Ploomide aretustöös on laukapuud kasutatud eri liikide vaheliste hübriidide saamiseks. Neist ajalooliselt tuntum on kreegipuu. Samuti on ilmastikuoludele suhteliselt vastupidavat laukapuud pruugitud pookealuse rollis, kuhu on proovitud sobitada nii üksikuid eri ploomisorte kui ka teisi luuviljalisi (aprikoose, virsikuid). Paraku tekitab probleeme nii kiire juurevõsude moodustumine kui ka väheste ploomisortide areng sellisel pookealusel.

Laukapuu andide tarvitus. Siin saab eristada kahte tasandit: kasutus otsese toidupoolisena ja raviotstarbel. Kõige rohkem pruugitakse toiduks ikkagi loo peategelase vilju. Looduslike puude viljad jäävad väikseks (pikkus 7–10 mm ja läbimõõt 10–15 mm), samuti ei hiilga nad massiga – nende tagasihoidlik raskus ei soodusta isegi rippumist viljavarre küljes.
Lisaks on vilju raske koguda (torkivad astlad, viljade väiksus, võrdlemisi kehv saagikus) ja nende maitsegi pole kõige isuäratavam. Isegi täisküpsetel viljadel on raske luuseemet viljalihast eraldada ning viljaliha on suhteliselt kasinalt. Värvuselt on valminud viljad tumedad ja neid katab kerge vahakirme.
Ometi on põhjamaades neid vilju korjatud ja toiduks pruugitud lausa aastasadade vältel. Miks siis ometi? Üks põhjus on kindlasti põhjamaade looduslike olude viljanappus, mis soosis peaaegu kõikide söögikõlblike viljade kasutamist. Teist selgitust peame otsima laukapuu viljade biokeemilisest koostisest. Nimelt on nendes viljades rohkelt askorbiinhapet ehk vitamiini C. Sajandeid tagasi, kui skorbuut oli inimeste seas sage, päästis just vitamiinirohkete viljade pruukimine. Pealegi säilisid need viljad isegi looduses kaua, kusjuures mõõdukas külmanäpistus muutis viljade maigu talutavaks.
Ammune mahlategu käis lihtsalt: purustatud viljad tünni ja neile kas kuum või külm vesi peale. Esimesel juhul saadi mahl kiiremini kätte, teise variandi korral tuli lausa mitu nädalat oodata. Mõlemal juhul oli vaja viljaliha jäänused ja luuseemned välja kurnata. Kasu lõigati ka parkainete rohkusest: nende kootava toime tõttu limaskestadele sai ravida seedekulgla eri osade (suuõõnest soolestiku lõpuni) haigusi.
Nüüdisajal kasutatakse laukapuu vilju keedise, kompoti, tarretise, siirupi, mahla, veini, veiniäädika, likööri jms. tooraine (kõrval)osisena, mille puhul on põhirõhk kaunil värvusel ja eripärasel maitsel. Tõsi, suhkruga ei tasu mitte mingil juhul koonerdada ning eri maitsestajate lisamine on retseptides igati teretulnud.
Enim pruugitakse laukapuu ande siiski rahvuslike likööride koostisosana, leotades rohkem või vähem ettevalmistatud vilju (poolitatud, läbitorgitud jne.) mõõduka või keskmise kangusega etanooli vesilahuses. Inglismaal on levinud 15–30% alkoholisisaldusega Sloe gin, mille maitsestamiseks lisatakse kaneeli ja mandliessentsi.
Saksa kultuuriruumi maades on vastavad joogid Schlehenfeuer või Schlehenlikör kangusega ligi 38%; tuntud on ka rummipõhine variant. Itaalias on analoogmärjuke Bargnolino alkoholisisaldusega 40–45%, Hispaanias jällegi Pacharan või Patxaran, mille alkoholikogus jääb vahemikku 25–30%, kusjuures maitseainena lisatakse joogile aniisi. Laukapuu likööride trumpideks on kaunis värvus ja eriline maitse.
Maitsestamise otstarbel on laukapuu vilju lisatud ka õlledele, kuid kindlat maitseõlut pole siiski kujunenud. Töödeldud, tavaliselt marineeritud, harvem hapendatud tervikvilju on kasutatud ka oliivide aseainena. Välimuselt nad isegi sobivad sellesse rolli, kuid biokeemiliselt koostiselt pole erilist sarnasust, eelkõige õlide tasandil.
Loomulikult leidub laukapuu andide viljalihas ka energiarikkaid toitaineid, nagu suhkruid ja orgaanilisi happeid, samuti nii vees lahustuvaid kiudaineid (pektiinid) kui ka nende vees lahustumatuid kaaslasi (tselluloosid). Ehkki viljade 7–9-protsendine suhkrusisaldus on täiesti arvestatav, varjutavad orgaanilised happed (2–3%) ja parkaineid (1,5–2%) selle peaaegu täielikult.

Laukapuu tervendaja rollis. Loo nimitegelase raviomadusi tundsid, hindasid ja kasutasid juba antiikse Kreeka ja Rooma ravitsejad. 17. sajandil levis põhjamaades uskumus, et hea kõhuhädade ravimi saab õlle ja laukapuu viljade mahla segust. Enim on läbi aegade pruugitud leheteed, mille vooruseks peetakse rohket vitamiin C sisaldust. Nii lehtedest kui ka õitest valmistatud teel on mõjus vett väljutav toime, samuti kiirendavad need joogid ainevahetust. Ainult õitest keedetud teed kasutatakse lahtistajana. Laukapuu õitest ja viljade koostisosadest tehakse aroomikat essentsi.
Eestis kasvavad looduslikud laukapuud talviti leebe merelise kliima mõjusfääris eeskätt Saaremaa eri paikkondades ja Väike-Pakri saarel. Looduslikud laukapuud on meil kaitse all II kategooria liigina. Laukapuid kasvatatakse ka koduaedades, ennekõike kauni välimuse tõttu ja hekitaimena.

1. Hageneder, Fred 2006. Puud on tarkusekandjad. Sinisukk, Tallinn.
2. Kruus, Kalle 2009. Laukapuu – aed-ploomipuu esivanem. – Aed (september): 18–19.
3. Otspere, Urmas 2003. Joogiraamat – särav kuld klaasis. Kentaur, Tallinn.
4. Piir, Robert 1998. Laukapuu – meie ainus looduslik ploomiliik. – Eesti Loodus 49 (9): 353.
5. Rautavaara, Toivo 1998. Kuidas meie taimi kasutada. Sinisukk, Tallinn.
6. Slipher, Beate 2007. Korja loodusest söödavaid taimi. Varrak, Tallinn.
7. van Wyk, Ben-Erik 2005. Food plants of the world: an illustrated guide. Timber Press, Portland.

Urmas Kokassaar (1963) oli Tartu ülikooli üldbioloogia õppejõud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.

« Tagasi