Liigikirjeldused

Kuusk

Kuusk (Picea)

perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne (võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid ei pudene, vaid jäävad pärast seemnete varisemist tühjadena puule (NB! nulgudel käbid lagunevad varisedes ja puule jäävad vaid püstised käbirootsud). Seeme on varustatud teda lusikjalt ümbritseva lennutiivaga. Vaigukäigud asuvad nii puidus, koores, kui ka okastes. Tüvekoor noorelt sile, üle 30 aastastel puudel moodustub korp. Perekonnas umbes 45 liiki, millised kasvavad põhjapoolkeral, tihti mäestikes. Leviku keskpunktiks on Lääne- ja Kesk-Hiina mäestikud. Eestis kasvab looduslikult üks liik. Perekonna liigid omavad suurt majanduslikku tähtsust tänu kvaliteetsele ja vastupidavale puidule.

Harilik kuusk (P. abies) - tegemist on meie kodumaise tähtsa okaspuuliigiga. Eesti metsadest moodustab kuusikute osakaal ca 18-20 %, kuid ebaühtlase vanuselise struktuuri tõttu on raieküpsete kuusikute osatähtsus vähenemas. Hariliku kuuse areaal on väga lai, ulatudes põhjas üle 69° põhjalaiust. Lõunas langeb areaal enam-vähem kokku mustmullavööndi põhjapiiriga, idas ulatub areaal Ohhoota mere rannikule ja läänes Püreneede mäestikuni. Areaali servaaladel on harilikul kuusel palju üleminekuvorme. Võrsed noorelt paljad või harva hõrekarvased, punakad kuni kollakaspruunid, veidi läikivad. Pungad on teritunud tipuga, pruunid, vaiguta, ladvapung suurem kui külgpungad. Eraldi võib vaadelda valgus- ja varjuokkaid. Valgusokkad jäigemad, püstised, kinnituvad radiaalselt, läbilõikes rombjad, terava tipuga. Varjuokkad pehmemad, asetsevad kamjalt. Okkad kuni 2,5 cm pikad, 1…2 mm laiad, õhulõheread kõigil okkakülgedel, püsivad puul 5…7 aastat. Käbid noorelt violetsed või rohekad, valminult punakas- või helepruunid, rippuvad 8…15 cm pikad, 3…5 cm läbimõõdus. Seemnesoomused rombjad või äraspidimunajad, kattesoomused väikesed ja pole nähtavad. Harilik kuusk on pindmise juurestikuga, põua-, tormi- ja hiliskülma kartlik puuliik. Ta on linnaoludes üsna vastuvõtlik saastunud õhule ja okkad kipuvad kuivama. Varjutaluva liigina saab teda kasvatada teiste puude all ja vähese valgusega kohtades. Nõudlik mulla viljakuse suhtes, eelistades kasvada samades tingimustes nagu enamik lehtpuid. Ei talu seisvat vett ja kuivab sellistes tingimustes kiiresti. Talub suurepäraselt pügamist, seetõttu hea hekipuu. H. kuusk paistab silma oma tohutu suure arvu sortidega. 'Columnaris' – kitsas-sammasja kasvuga, tihedavõrseline, aeglasekasvuline kuni 15 m kõrgune sort. Sammasja kasvukujuga on veel sordid' 'Cupressina', 'Falcata' ja 'Pyramidata'. 'Virgata' – ebakorrapäraselt paiknevate, pikkade, harunemata külgokstega hõredavõraline kuni 15 m kõrgune harva loodusest leitav sort. 'Inversa' – võrdlemisi kitsas-sammasja kujuga ja allakäänduvate tipuvõrsetega 5…10 m kõrgune meil looduses üsna tihti esinev sort. Eelnimetatuga sarnanevad 'Aarburg'; 'Frohburg'; ’Loreley'; 'Pendula Major'; 'Rothenhaus'; 'Viminalis' ja 'Wartburg'. Värvilised okkad on sortidel 'Argentea'; 'Argenteospica'; 'Aurea'; 'Coerulea' ja 'Finedonensis'. 'Wills Zwerg' – koonusja tiheda võraga kuni 2…3 m kõrgune sort ; 'Concinna'. Laikoonusja võraga sordid on 'Compressa' ja 'Conica'. Kerajas kuju on sordil 'Globosa'. 'Acrocona' – suurem, tihe põõsas, horisontaalsete või rippuvate okstega; monstroossed käbid ilmuvad sordile noorelt. Sama sordil 'Reflexa'. 'Maxwellii'  – lamekoonusjas kuni vaipjas 1…1,5 m kõrgune väga tihedavõrseline kääbussort; 'Ohlendorffii' – laikoonusjas, kuni 10 m kõrguseks kasvav noorelt aeglasekasvuline läikivroheliste, teravatipuliste okastega sort; 'Pygmaea' – kuni 1 m kõrgune ja 2…3 m laiune laikoonusjas, väga aeglasekasvuline kääbussort; 'Barryi'; 'Capitata'; 'Decumbens'; 'Ellwangeriana'; 'Humilis'; 'Nana'; 'Pachyphylla'; 'Pseudo Maxwellii'; 'Pyramidalis Gracilis'; 'Remontii'. 'Echiniformis' – vaipja kasvuga kuni 0,4 m kõrgune laiuv kääbussort; 'Gregoryana' – madal, tihe poolkerajas kuni 0,5…1 m kõrgune sort. 'Little Gem' – sport sordist ’Nidiformis’; vaipja kasvuga laiuv, kuni 0,3 m kõrgune sort; 'Nidiformis' – laiümar, lame kuni 1,5 m kõrgune ja 3 m laiune ja veidi korrustena paiknevate okstega väga aeglasekasvuline sort; 'Procumbens' – lamedavõraline, aeglasekasvuline, maadjate alumiste võraokstega aeglasekasvuline sort; 'Pumila Glauca' – aeglasekasvuline, lamekerajas, tihe, kuni 1 m kõrgune ja 5 m laiune kääbussort; 'Highlandia'; 'Hornibrookii'; 'Pseudoprostrata'; 'Pumila'; 'Pumila Nigra'; 'Tabuliformis'; Siia rühma võiks lisada ka meie kahe tuntud okaspuude sordiaretaja A. Ilvese Luualt ja A. Vaigla Räpinast aretatud sordid nagu: 'Luua'; 'Luua Pärl' jne.

Siberi kuusk (P. obovata) on väljanägemiselt hariliku kuusega väga sarnane, kuid oksad on veidi rohkem rippuvad. Puud kasvavad 30 (50) m kõrgeks ja saavutavad kuni 1 m tüvediameetri. Areaal Põhja-Euroopast üle Siberi kuni Kamtšatkani, kasvades tihti seguliigina. Võrsed peened, kollakasrohelised, tihedalt näärmekarvased. Pungad koonusjad, veidi vaigused. Okkad lühikesed, 10…18 mm pikad, tömpteravad, mattrohelised, alt nõrkade õhulõheridadega, rohkem võrsele liibuvad kui harilikul kuusel. Käbid 5…8 cm pikad, silindrilised, valminult purpurjad, laiade ümaratipuliste seemnesoomustega. Liik on meil haljastuses juhuslikku laadi kasutamist leidnud kuivõrd ei erine oluliselt kodumaisest harilikust kusest. Haljastuslikku huvi ei paku, küll aga dendroloogilist.

Hiina ehk kare kuusk (P. asperata) 20…30 m kõrgune ja kuni 0,5 m tüvediameetriga puu, millel on laikoonusjas, tihe võra ja hallikaspruun, plaatjate soomustega tüvekoor. Leviala Kesk-Hiina, Sichuani ja Gansu provintside mägedes puhtpuistuna. Võrsed pruunid, noorelt karvased hiljem paljad. Pungad koonusjad, kuni 1 cm pikad, pruunid ja veidi vaigused. Okkad asetuvad võrsel harjasjalt püstiselt, tugevad, jäigad, torkivalt teravatipulised, sinakasrohelised, 1,5…3 cm. Käbid 5…14 cm pikad, valminult pruunid, seemnesoomused kumera servaga. Karedat kuuske leidub meil seni vaid üksikutes kollektsioonides, Tartu dendropargis jm. Liik on terve, dekoratiivne ja väärib senisest palju enamat kasutamist.

Kanada kuusk (P. glauca) on kuni 20…35 m kõrgune puu, tüvediameetriga 60…100 cm. Võra tihe, laikoonusjas ja tihti ebakorrapärane. Juurestik tugev. Eestis on kanada kuuse dimensioonid palju tagasihoidlikumad, saavutades harva kuni 25 m kõrguse. Vanus võib ulatud kuni 600 aastani. Liigi kodumaaks on Põhja-Ameerika taigavöönd 45. ja 70. põhjalaiuskraadi vahel, ulatudes põhjas metsade leviku põhjapiirini ja lõunas preeriate põhjapiirini. Kanada kuusk kasvab segapuistutena koos Populus termuloides, P. balsamiferaBetula papyrifera, Picea mariana, P. rubens jt liikidega. Võrsed paljad, hallid kuni valkjad (helekollased), läikivad. Pungad väikesed, munajad või ümarad, helepruunid, vaiguta. Okkad 1…2 cm pikad, veidi kõverad, neljakandilised, tömpide tippudega, hõõrudes lõhnavad mustsõstra järgi. Käbid väikesed 3…5 cm pikad, 1…1,5 cm läbimõõdus, noorelt helerohelised, valminult helepruunid, seemnesoomused terveservalised. Käbisid kannab rikkalikult juba noores eas ( 15…20 aastaselt). Suuri puid on meil kasvamas Hiiumaal, Suuremõisas, Saku pargis, Sangastes, Vigalas jm. Kanada kuusk ei talu varju, kasvab varjus aeglaselt ja laasub tüve allosast tugevasti ning pole enam dekoratiivne. Eelistab kasvamiseks niisket kasvukohta ja kõrget õhuniiskust. Talub linnatingimusi ja kärpimist. var. densata väiksem aeglasekasvuline tiheda võra ja sinakate okastega puu. Sortidest kasvatatakse haljastuses sageli järgmisi: 'Conica' – 2…3 m kõrgune laikoonusjas tihe ja korrapärane sort, kardab kevadist päikesepõletust ning tuleb märtsis-aprillis varjutada; 'Echiniformis' – 0,5 m kõrgune ja kuni 1 m laiune lameümar tihe põõsas; 'Alberta Globe' – ’Conica’ sport, 0,5 m kõrge, tihe kooniline sort; ’Zuckerhut’ – kitsaskoonusjas ja väga kompaktne kuni 1,5 m kõrgune pehmete, heleroheliste radiaalselt paiknevate okastega kääbussort.

Must kuusk (P. mariana) Marylandist (USA). Kodumaal madal 10…20 m kõrge ja peenetüvelise puuna. Võra kitsaspüramiidne, tüve koor hallikaspruun ja õhuke, puud aeglasekasvulised. Hübridiseerub kanada kuusega ja serbia kuusega, mille tulemuseks on kuni 10 m kõrgune sinakate okastega hübriid, millest omakorda on aretatud sordid: ’Gnom’; ’Machala’. Musta kuuse võrsed on punakaspruunid, peened, kaetud tihedalt punakate karvadega. Pungad punakaspruunid, pungasoomused pikad, karvased, pungad vaiguta. Okkad läiketa 0,5…2,0 cm pikad, alla 1 mm laiad, teritunud või tömbi tipuga. Käbid 2…3,5 cm pikad, umbes 1,5 cm läbimõõdus, pika varrega, noorelt punased, küpsena tumevioletjad. Seemnesoomuste tipp kolmnurkne kuni ümar, ebaühtlaselt peensaagjas. Käbid kinnituvad rikkalikult okstele tüve läheduses. Must kuusk suudab kasvada soostunud maadel. Viljuvaid puid kasvab Luual, Järvseljal jm. hajusalt. Väärib senisest enamat kasutamist meil haljastuses. Sortidest kasutatakse haljastuses: ’Doumetii’ – kuni 10 m kõrgune, kitsaskoonusja võra ning hallikasroheliste okastega sort; 'Nana' – kõrgus kuni 0,5 m, laius kuni 0,8 m, võra tihe ja kuhikjas.

Torkav kuusk (P. pungens) - torkav kuusk ja hõbekuusk on kooskäsitletuna meil haljastuses kahtlemata enim kasutatud kuuseliigid. Kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa, kasvades Kaljumäestikus kuni 3000 m kõrguseni. Moodustab metsi koos Abies concolor, Pseudotsuga menziesii, Picea engelmannii jt liikidega. Areaalis 30 kuni 45 m kõrguseks ja kuni 1 m tüvediameetriga puu. Võra kitsas, püramidaalne ja sümmeetrilise kasvukujuga. Kasv aeglasem, kui harilikul kuusel. Eestis kasvamas pea kõikjal haljasaladel, paljudes vanades parkides ja aedades. Talub hästi linnatingimusi, on võrdlemisi valgusnõudlik. Võrsed helepruunid, karvadeta, nõrgalt läikivad. Pungad suured, koonusjad, pruunikad, vaiguta. Okkad 2…3 cm pikad, nõelja tipuga, jäigad, kinnituvad võrsele radiaalselt. Okka kõigil külgedel rohkelt õhulõheridu, mistõttu okkad näivad hõbedastena. Hõbedased on okkad siiski ainult ühe aasta, hiljem rohekad, püsides puul 4…6 aastat. Käbid noorelt rohekad, valminult helepruunid, 5…10 cm pikad, seemnesoomused õhukesed, piklikrombjad ja saagjaservalised. f. glauca – hõbekuusk. Hõbekuused valitakse tavaliselt seemikute seast, kasvatades edasi kõige sinakama (hõbedasema) okkavärviga taimi, tegelikult peaks neid kasvatama vaid vegetatiivselt paljundades. Sortidest kasutatakse haljastuses alljärgnevaid: 'Columnaris' - hallikassinise värviga sammasjas puu; ’Fat Albert’ – 3…4 m kõrgune koonusja võraga kääbussort; ’Glauca Globosa’ – seemikutest valitud; 1,5…2 m kõrgune hõbesinakate okastega kerajas kääbusvorm; 'Globosa' – kuni 2 m kõrgune hõbedase värviga laikoonusjas või kuhikjas sort; ’Glauca Pendula’ – rippuva moega aeglasekasvuline, hallikassiniste okastega 4…6 m kõrgune sort; 'Hoopsii' – kuni 15 m kõrgune laikoonusja , korrapärase hõbehalli värvusega puu; ’Koster’ – siniste okastega tihe, koonusjas, keskmisekasvuline puu; ’Moerheimii’ – keskmisekasvuline, tihe, koonusjas, sinakasvalgete okastega puu; 'Montgomery' - kõrgus kuni 1 m, tihe ja laiuv sinakas koonus; ’Oldenburg’ – korrapärase koonusja kujuga keskmisekasvuline 10…15 m kõrgune terashallide okastega sort; 'Procumbens' – rippuvate kõrvalokstega, madal, lame, hallikas ketas; ’Spekii’ – väike kuni keskmisekasvuline koonusjas hele-hõbedaste okastega puu; ’Thomsen’ – keskmisekasvuline, koonusjas, hele-hõbedaste okastega puu. Serbia kuusk (P. omorika) on väga korrapärase kitsaskoonusja võraga puu kodumaal kuni 40 m kõrgust saavutav. Alumised oksad allapoole kaardunud, ülemised rõhtsalt. Kodumaaks on Balkani poolsaar. Kasvab väikesel alal Drina jõe äärsetes Tara mägedes, tõustes kuni 1500 m kõrgusele. Võrsed hallikaspruunid, tihedalt karvased. Pungad laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljate soomustega. Okkad lamedad, 1…2 cm pikad, 0,2 cm laiad, veidi kooldunud, pealt tumerohelised, alt helevalgete õhulõheribadega, tipp terav. Käbid noorelt sinakasmustad, valminult läikivad mustjaspruunid, piklik-munajad, 3…6 cm pikad, 2…3 cm läbimõõdus, seemnesoomused laiad, ümardunud servaga. Juurestik hästi arenenud, kasvades normaalselt ka toiteainetevaestel muldadel. Kasv noorena aeglane 20…30 aastaselt aga kiireneb märksa. Eestis kasvab viljuvaid puid mitmetes parkides ja haljasaladel. On kindlalt üks dekoratiivsemaid kuuseliike haljastuses ja väärib senisest palju laiemat kasutamist. Sortidest kasutatakse haljastuses alljärgnevaid: 'Aurea' - pealt kollaste ja alt hõbedaste okastega väike puu; 'Nana' – kuni 4 m kõrgusega korrapärane laikoonusjas põõsas, on talvekindel; 'Pendula' – sirge tüve ja veidi väänduvate rippokstega väike puu.

Engelmanni kuusk (P. engelmannii) - liik nimetatud saksa botaaniku Georg Engelmanni järgi. Koonusja kuni kitsaskoonusja võraga kuni 35 (50) m kõrgune, punakaspruuni õhukese plaatjalt lõhenenud tüvekoorega ja 30…80 cm tüvediameetriga puu. Vanus 200…300 aastat, harukordadel kuni 500 aastat. Meil kasvavad puud saavutavad kuni 25 m kõrguse. Kasvab Kaljumäestikus Briti Columbiast põhjas kuni Arizona osariigini lõunas. Hübridiseerub torkava kuusega, mille tulemuseks on Hursti kuusk - koonusja võraga puu; võrsed peened, valkjad, paljad; okkad peened, torkivterava tipuga, helerohelised; käbid meenutavad torkava kuuse käbisid. Engelmanni kuuse võrsed on kollakad, peenekarvased (oluline tunnus torkavast kuusest eristamiseks!!!). Pungad koonilised, pruunikad, liibuvate soomustega, vaigused. Okkad 1,5…2,5 cm pikad, sinakasrohelised, neljatahulised, peened, painduvad ja pole eriti torkavad. Käbid 3…7 cm, valminult helepruunid, üsna sarnased torkava kuuse käbidega, seemnesoomused ahenevate tippudega, lainelised. Eestis pole Engelmanni kuusk eriti tihti kohata, samuti on põgusal vaatlusel teda raske eristada torkavast kuusest. Liik talub üsna hästi linnatingimusi ja on meil külmakindel. Dekoratiivsuselt ei ületa teisi kuuseliike ja seepärast jääb rohkem dendroloogiliselt huvipakkuva liigi staatusesse. Sordid: ’Argentea’ – hõbehallide okastega ja aeglasemakasvuline ning väiksemate mõõtmetega nominaatliigist; ’Glauca’ – okkad sinakasrohelised.

Sitka kuusk ( P. sitchensis) - kuuse perekonna suurim esindaja, kasvades tavaliselt 40…50 m kõrguseks, harukordadel ka kuni 90 m kõrguseks ja saavutades tüvediameetri 1…2 (harva 4…5) m. Võra on laikoonusjas, vanemas eas rippoksaline, pikkade tüvest kaugeleulatuvate külgokstega, tüvekoor õhuke, pruunikashall. Vanus tavaliselt 400…500, harukordadel 700…800 aastat. Looduslikult levib piki Vaikse ookeani rannikut alates Alaskast põhjas kuni Californiani lõunas, kasvades koos läänetsuuga, hiigel-elupuu, hariliku ebatsuuga, nutka ebaküpressi jt. suurekasvuliste okaspuudega ning tungides sisemaal mäestikes kuni 900 m kõrguseni merepinnast. On Põhja-Ameerika lääneranniku üks tähtsamaid okaspuid. Hübridiseerub kanada kuusega. Võrsed peened, vaolised, hallikaspruunid ja paljad. Pungad teravatipulised, läikivad, helekollased. Okkad kahetahulised (lamedad), pikad ja kitsad, 1…2,5 x 0,1…0,15 cm, torkavalt teravatipulised, alt heledate õhulõheridadega, kinnituvad võrsele radiaalselt ja veidi võrse tipuosa suunas hoiduvalt. Käbid 5…8 cm pikad, valminult kollased, seemnesoomused tipuosas tugevasti kitsenevad ja kärbitud tipu ning lainelise servaga, õhukesed, seemned varisevad pärast valmimist sama-aasta sügisel. Sitka kuusk on tüüpiline merelise kliima puuliik ja tema kasvatamine õnnestub Euroopas eelkõige kodumaaga sarnastes kasvukohtades (Suurbritannia, Taani, Skandinaavia poolsaare merega piirnevad alad ja samuti Eesti läänesaared). Mandri-Eesti kliima on siiski puudele liiga karm ja suuremaid eksemplare sisemaal seetõttu leida pole. Seepärast on liik meil küll dendroloogiliselt huvipakkuv kuid majanduslikku ega haljastuslikku tähtsust ei oma. Vajalik oleks hankida seemneid Alaska piirkonnast, siis võiks ehk loota liigi suuremale külmakindlusele.

« Tagasi