Liigikirjeldused

Kikkapuu

Kikkapuu (Euonymus)

vana taimeperekond, millesse kuuluvad püstised suve- või igihaljaste, vastakute, väga harva ka vahelduvate või männasjate lihtlehtedega kõrgemad põõsad kuni madalad maksimaalselt 10 m kõrguseks kasvavad puud, ka liaanid. Võrsed tihti neljakandilised, mõnedel liikidel korkjad. Lehed alati terveservalised või saagjaservalised, nahkjad, paljad või harvem karvased, rootsulised, lihtlehed. Õied neljatised kuni viietised, kahesugulised, rohekad kuni punakad, õitsevad pärast lehtimist. Vili 4-5 pesaline kupar, igas pesas 1-2 seemet. Seemned kaetud lihaka seemnerüüga. Taimeosad, eriti viljad tihti mürgised! Perekonnas umbes 170 (200) liiki, enamuses pärit põhjapoolkera parasvöötmest, osa ka Austraaliast, enim liike kasvab Ida-Aasias, näiteks Hiina lääneosas umbes 80 liiki. Puit hajulisooneline, pole jaotunud lüli- ja maltspuiduks, värvuselt kollakas kuni valge, kerge, tihedusega kuni 0,7 g/cm³. Puit on kergesti poleeritav, valmistatakse väiksemaid tarbeesemeid. Mitmetel liikidel sisaldab juurte koor 2…33 % kautšukitaolist ainet – gutapertši. Juurte koores leidub veel olenevalt liigist 10…15 % suhkruid ja valkaineid. Õied sisaldavad kergesti lenduvaid ja ebameeldiva lõhnaga aineid, millised võivad teatud osal inimestest kutsuda esile nõrgemaid mürgistusnähtusid. Mitmete liikide seemnetest valmistatud pulbreid kasutatakse rahvameditsiinis. Kikkapuud on väärt taimed haljastuses, kuna dekoratiivsed erksavärvilised viljad püsivad taimedel kuni lume tulekuni, paljudel liikidel on lehtedel kaunis sügisvärvus. Igihaljad liigid ja sordid on tavaliselt varjutaluvad. Taluvad hästi pügamist. Negatiivse poolena tuleks märkida seda, et põõsad kahjustuvad kergesti võrgendikoi rüüstest. Enamus liikidest eelistavad reaktsioonilt neutraalset kuni aluselist, rammusat ja parasniisket, hea aeratsiooniga mulda. Taluvad normaalselt linnatingimusi, tolmu, gaase, tahma. Paljundatakse seemnetega, millised on hea külvata sügisel, kevadiste külvide puhul vajavad seemned stratifitseerimist. Ka haljaspistikutega, võrsikutega on võimalik liike paljundada.

Harilik kikkapuu (E. europaea) kasvab kuni 5 m kõrguse kõrge püstise põõsana ka Kagu-Eestis, Koiva jõe lammil, olles meil oma areaali põhjapiiril. Kasvab kogu Euroopas, Balkanimaadel ja Kaukaasias ning Krimmis, metsaservades, võsastikes, jõeorgudes, tõustes mägedes kuni 1500 m kõrguseni merepinnast. Kultuuris olnud väga pikka aega. Võrsed on tavaliselt neljakandilised, vahel kaetud korkjate liistakutega, rohekad. Lehed munajad kuni äraspidimunajad, teritunud tipuga, laikiilja alusega, peensaagja servaga, kuni 10 cm pikad ja 5 cm laiad, pealt paljad, alt karvased. Õied neljatised, rohekasvalged, 3-5 kaupa lehekaenaldes sarikjates õisikutes, puhkevad mais. Viljad on punased, seemned helepruunid, valmivad septembris. Külmakindel ja tuulekindel ning varjutaluv liik. Talub kärpimist, üleujutusi, suvist kuivust, linnatingimusi. Üsna kiirekasvuline, kuid lehestik kahjustub tihti putukkahjurite läbi. Taimed sisaldavad 5-6% gutapertši (kautšukitaolist ainet, mida kasutatakse näiteks elektrikaablite isolatsioonimaterjalina). Puit, kollakas, tihe, vastupidav, ilusa tekstuuri ja selgete aastarõngastega. Tihedus umbes 0,7 g/cm³. Puitu kasutatakse väikeste tarbeesemete valmistamiseks, saab ka kvaliteetset joonistussütt. Haljastuses kasutatakse hekitaimena, üksikpõõsana. NB! Taime lehed ja viljad on väga mürgised, seetõttu ei soovita lasteasutuste ümbruse haljastuses kasutamiseks, samuti pargiosades, kus jalutatakse koos väikeste lastega.

var. angustifolius  – lehed kitsaslantsetjad, kuni 7 cm pikad õied 2…4 kaupa; viljad väiksemad põhiliigist; var. Intermedius turritava püstise kasvuga põõsas; lehed laiad, munajasümarad ja põhiliigist suuremad, lehealus ümar; viljub rikkalikult, viljad helepunased; Kagu-Euroopa; Sordid: ’Alba’ (’Albus’; f. leucocarpus) - viljad valged, arillus kollakasvalge; ’Aldenhamensis’ - lehed piklikmunajad, 3…..8 cm pikad, paljad; viljad roosakaspunased, pikkade viljaraagudega; ’Argenteovariegatus’ – lehed ebakorrapäraselt valgekirjud, haiglase väljanägemisega; ’Atropurpureus’ – lehed kitsaslantsetjad, purpurjad, sügisvärvus sarlakpunane kuni violetjas; viljad tumepunased; ’Atrorubens’ – viljad tuhm-karmiinpunased; ’Aucubifolius’ - lehed suures osas kollaste või kollakate laikudega, sügisel purpurpunased; ’Chrysophyllus’ – lehed algul rohekaskollased, hiljem kollakasrohelised; 'Evert' - tumepunased viljad ja kollased seemned; ’Microphyllus’ - lehed elliptilised, 2….3 cm pikad, 1…1,8 cm laiad, lehealus kiiljas, lehetipp ümardunud, leht alaküljelt roodudelt karekarvane; ’Pumilus’ (var. nanu) - püstise kasvuga, tihedavõrseline kääbusvorm; lehed lantsetjad, 2….3 cm pikad; ’Redcap’ – rikkalikult erkpunaste viljadega, viljad püsivad kaua põõsastel;   'Red Cascade' - rikkalikult roosakaspunaste oranzide arillustega viljadega, veidi rippuvate okstega; 'Variegata' - kollaselaigulised tumerohelised lehed.

Tiivuline kikkapuu (E. alata) on suvehaljas kuni 2 m kõrgune tihe ümar põõsas kasvab looduslikult Jaapanis, Hiina keskosas ja Mandžuurias alusmetsarindes ja võsastikes Vanemad võrsed pruunikad, noored hallikasrohelised, 4 korkja laia tiivaga. Lehed munajas-elliptilised, 2…6 x 1…2,5 cm, teravatipulised, kiilja alusega, peensaagja servaga, alt paljad, leheroots kuni 1 cm pikk, sügisvärvus leekivpunane. Õied paiknevad 3 kaupa kimpudes, lühikeste õieraagudega, valkjad, puhkevad mais. Seemned pruunid, arillus oranz kuni punakas. Põõsad vähenõudlikud ja väga dekoratiivsed, vastupidavad, tore kasutada üksikasetuses. var. apterus – lopsakama kasvuga, võrsed korkjate liistakuteta. Sordid: ’Coloratus’ – tugeva püstja kasvuga; lehed püsivalt veidi pronksjad, sügisel sügavpunased kuni sarlakpunased; ’Compactus’ – kuni 1 m kõrgune ja 3 m laiune lamekerajas tihedavõrseline põõsas, lehtede sügisvärvus sarlakpunane.

Fortune'i kikkapuu (E. fortunei) kasvab toestuseta madala kuni 0,5 m kõrguse, igihalja, pikkade võrsetega pinda katva põõsana, tugede najal võib ronida kuni 5 m (mitte meil) kõrgusele. Pärit Hiinast ja Jaapanist. Võrsed peened, hallikasrohelised. Lehed igihaljad, elliptilised kuni munajasümarad, 3…7 x 1,5…5 cm, peensaagja servaga, pealt tumerohelised, alt valkjaskollased. Õied märkamatud, mõningad sordid peaaegu ei õitse. Viljad kuni 6 mm laiad, arillus oranz, viljub halvasti. Kasutatakse pinnakattetaimena ja alpinaariumites, päikesepaistelistel ja poolvarjulistel kasvukohtadel. var. radicans ('Radicans') – kääbuskasvuline, tihti juurduvate võrsetega kiirekasvuline põõsas, lehed elliptilised, 2…3 cm pikad, täkilissaagja servaga, pealt tuhmrohelised. Väga rikkalikult sorte: ’Berryhill’- tugeva, püstise kasvuga, kuni 70 cm kõrge; lehed rohelised 4…5 cm pikad; 'Coloratus' - jämesaagjate lehtedega , sügisel sügavpunase värvusega hea pinnakattetaim; 'Darts Blanket' – hästihargnenud võrsetega umbes 50 cm kõrgune ja 4…6 cm pikkuste lehtedega pinnakattetaim; ’Dart’s Cardinal’ – selekteeritud sordi ’Vegetus’ seemikutest, madal, meeleldi roniv põõsas tumeroheliste lehtedega; 'Emerald'n Gold' – ovaalsed lehed on kollasekirjud; 'Gracilis' - ronimishimuline põõsas, aeglasekasvuline; 'Gold Splach' - ümarate servadest kuldkollaste lehtedega; 'Harlequin' - nõrgakasvuline, väikeste valkjaservaliste lehtedega; ’Kewensis’ – kõige madalam sort; tihedate maadjate, peente vaevu 5…10 cm kõrguste võrsetega; lehed elliüptilised kuni ümarad, kuni 5…6 mm pikad; sort steriilne; 'Minimus' - igihaljas kääbusvorm, moodustab tiheda matja pinnakatte; lehed kuni 15 mm pikad; ’Reticulatus’ – meenutab teisendit var. radicans, kuid lehed on valkjate roodudega; ’Silver Gem’ – tugevasti õhujuurte abil roniv põõsas, lehed väiksemad kui sordil ’Silver Queen’, valkjate servadega ja alati veidi punakate laikudega; 'Silver Queen' – ilusaim valkjaskirjute lehtedega sort; põõsasjas vorm, suurte kuni 6 cm pikkuste valkjaskirjute lehtedega; 'Sunny Lane' - ebakorrapäraselt kollakasroheliste lehtedega; 'Sunschine' - kollasekirjute lehtedega uus sort; 'Sunspot' - lehtede keskosa kollane; 'Variegatus'(’Gracilis’; ’Argenteo-marginatus’) - varjutaluv ja hea pinnakattetaim, suurte valgeservaliste lehtedega, lehe keskosas vahest punakaid laike; 'Vegetus' – jämedate võrsetega ja suurte ümarate lehtedega , rikkalikult õitsev ja viljuv tugevakasvuline ja roniv põõsas.

Suuretiivaline kikkapuu (E. macroptera) on meil kuni 5 m kõrguseks kasvavad püstised põõsad, kasvavad kodumaal Mandžuurias, Jaapanis, Korea poolsaarel ja Kirde-Hiinas kuni 10 m kõrgusteks puudeks. Võrsed silinderjad, tumepruunid, pungad suured, ladvapung kuni 4 cm pikk. Lehed äraspidimunajad, 3…15 x 1,5…8 cm, peensaagja servaga, paljad. Õied rohekasvalged, 9…21 kaupa, neljatised. Viljad kuni 1 cm pikkuste tiibadega, tumepunased. Põõsad on meil külmakindlad, väga dekoratiivsed sügisel viljadega seisus, lehtede sügisvärv kuldkollane. Dekoratiivne ja tore liik , sobib senisest palju enam kasutada haljastuses. Ei kannata võrgendikoi rüüste all.

Väike-kikkapuu (E. nana) on madal, kuni 0,5 m kõrgune roomav suve- kuni igihaljas pinnakattepõõsas kasvab Kaukaasiast Kesk-Aasiani. Võrsed peened ja pikad, koorelõvedega, rohelised, tihti juurduvad. Lehed võrse tipuosas männasjalt, mujal sageli vahelduvalt, lineaalsed, 1…4 x 0,2…1 cm, ümardunud tipu ja kiilja alusega, käändunud servadega, nahkjad, pealt rohekad alt sinakad. Õied väikesed punakad, 2-3 kaupa. Viljad kuprad hele-karmiinpunased, osaliselt arillusega ümbritsetud. Haljastuses sobib pinnakattetaimeks, kiviktaimlatesse jm. Vahel näpistab külm, kuid oma madaluse tõttu talvitub enamasti lume all ja tõsisemaid kahjustusi ei esine. var. turcestanica (var. koopmannii) – kasv rohkem püstine; lehed laiemad, leheserv pole kokkurullunud.

Naastune kikkapuu (E. verrucosa) on mõnemeetrine püstine põõsas pärineb Lääne-Euroopast ja Krimmist ning Kaukaasiast, kasvades ka Skandinaavia poolsaare lõunaosas segametsade alusrindes. Võrsed on rohelised, silinderjad, kaetud tihedalt väikeste tumepruunide naastudega. Lehed munajad või elliptilised, 1,5…9 x 0,2…4,5 cm, peensaagja servaga, helerohelised, paljad, sügisvärvus lillakas kuni kollakas. Õied roosakad, 3-9 kaupa sarikjates õisikutes, puhkevad juunis. Viljad on roosakad, neljatahulised, seemned mustad, valmivad septembris. Talub varju ja on aeglasekasvuline. Haljastuses kasutatakse harva, võiks rohkem, sest talub ka linnatingimusi ja kärpimist. Vahel kahjustab lehti võrgendikoi. Annab juurevõsu ja ka kännuvõsu.

 

Kikkapuu võlub sügisvärviga

16. august 2009 Maakodu

Rein Sander

Kikkapuu võlu on tema sügisvärvis ja erksates viljades, mis püsivad kaua põõsal. Muul ajal jätab ta võrdlemisi igapäevase mulje.

Kõige tavalisemad liigid on meil harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) ja naastune kikkapuu (E. verrucosus), mõlemat on Lõuna-Eestis ka looduses leitud. Nad kasvavad 3–4 meetri kõrguseks laiuvaks põõsaks või väikeseks puuks. Kasvukuju oleneb sellest, kuidas võra kujundada.

Kikkapuude pisikesed kollakad õied ei torka eriti silma, kuid mõnel aastal muudavad põõsad juuni lõpus värvi – kollane toon varjutab lehestiku värvuse.

Kikkapuud sobivad hästi taustaks püsililledele või madalamatele õitsvatele põõsastele.

Sügisel jäävad nende roosakad või punakad seemnekuprad kauaks põõsale silma rõõmustama. Küpsed kuprad avanevad, nähtavale ilmuvad oranži kleepuva seemnerüüga kaetud seemned. Lastele tuleks varakult selgeks teha, et need ilusad viljad on mürgised.

Väike, aga visa

Üsna haruldane on meil igihaljaste lehtedega väike kikkapuu (E. nana nanus). Sain ühe pistiku millalgi 1980. aastate lõpus. See juurdus hõlpsasti ja kasvas alguses kenasti, aga sobivat kasvupaika ma talle ei leidnud.

Väike kikkapuu tahab natuke niiskemat, ühteaegu külma talvetuule ja kõrvetava kevadpäikese eest kaitstud kohta. Nagu iga igihaljas lehtpõõsas, nii kardab temagi päikesepõletust.

Suur oli üllatus, kui kümmekond aastat tagasi Tiiu Soansi aias Harjumaal nägin väikese kikkapuu tihnikut, mis oli vallutanud 50 ruutmeetrit. Ilma igasuguse katmise ja poputamiseta.

Toataim õues

Jaapani kikkapuu (E. japonicus) on suurte loorberit meenutavate lehtedega põõsas. Veel 30–40 aastat tagasi oli ta hinnatud toataim. Suveks viidi kikkapuu tavaliselt aeda kosuma. Ainuke häda, mis kikkapuud väljas tabas, olid kilptäid. Sügisel enne tuppa toomist tuli põõsas hoolega üle vaadata.

Kui on viitsimist, võite jaapani kikkapuu rahuliku südamega peenrasse istutada. Suuremad põõsad saab mõne aastaga keraks või kuubiks pügada. Ei tohi ainult unustada taimi sügisel välja kaevata ning jahedasse valgesse ruumi talvituma tuua. Just nõnda tehakse Olustveres, kus jaapani kikkapuust on pargiterrassile kujundatud ilus ümmargune hekk.

Praegu on müügil jaapani kikkapuu alamliigi Fortune’i kikkapuu (E. fortunei) sorte. See madal igihaljas põõsas on hea pinnakattetaim, kuid vajab kindlasti natuke katet kevadpäikese vastu. Populaarsed on valge- ja kollasekirjude lehtedega sordid, mõned neist kasvavad umbes meetri kõrguseks.

Kuidas paljundada

Kikkapuu haljaspistikud juurduvad hästi. Fortune’i kikkapuu roomavad varred juurduvad peenras, teda on lihtne paljundada puhmast jagades.

Teiste kikkapuude seemneid on mõistlik korjata siis, kui kuprad alles hakkavad avanema. Pange need paariks päevaks kuivama, siis raputage seemned välja. Need tuleb puhastada, sest ilus värvikas seemnerüü, mis põõsal pilku köidab, takistab idanemist.

Puhas seeme külvake kohe sügisel. Kikkapuu seemikud kasvavad aeglaselt. Kui vajate ainult mõnda põõsast, on lihtsam teha haljaspistikuid.

« Tagasi