Liigikirjeldused

Kadakas

Kadakas (Juníperus)

perekonda kuuluvad enamasti igihaljad kahe- harvem ühekojalised madalamad puud või põõsad. Lehed enamasti okkakujulised, harvem soomuse-kujulised ja kinnituvad võrsele 3 kaupa männasjalt või vastakuti. Noorusvormidel on lehed enamasti okkakujulised, vanadel taimedel tihti soomusekujulised või nii soomuse- kui okkakujulised. Õied enamasti ühesugulised, asuvad võrsete tippudes võikaenaldes. Emasõied 3…8 soomusega, millised pärast viljastamist kasvavad kokku, moodustades marjataolise käbi (marikäbi). Seemned lennutiivata, valmivad 1. või 2. aastal. Kadakate vilju kasutatakse laialdaselt meditsiinis, alkoholitööstuses, kulinaarias jm. Perekonna 50…60 liigil on majanduslik tähtsus, kuivõrd puit on pehme kuni kõva, mädanemiskindel, aromaatne.

Harilik kadakas (J. communis) kuni 10 m kõrgune puu või tihedakasvuline kõrgem kahekojaline põõsas. Lai leviala, kasvab laialdasel maa-alal Euraasia kesk- ja põhjaosas, Põhja-Hiinas, Põhja-Aafrikas ja Põhja- Ameerikas. Võrsed punakaspruunid, noored võrsed kahvaturohelised, paljad. Pungad 1…2 mm pikad, munajad, rohekad. Okkad 3-kaupa männastes, teravatipulised, 1…1,5 cm pikad, 1…2 mm laiad, pealküljel piki okast kõrgem kühm, alakülg hallikasvalge, püsivad 3…4 aastat. Käbid 0,5…1 cm läbimõõdus, ümarad, 1. aastal rohekad, 2. aastal sinaka kirmega sinakasmusta lihaka kestaga marikäbid, kõva kestaga, piklikke seemneid 1…3. Nagu näeme on tegemist väga plastilise puuliigiga, milline on vähenõudlik ka kasvukoha mullastiku ja niiskuse suhtes. Suudab taluda -35…-40º C talvi ja kasvada nii kruusastel kui ka paepealsetel muldadel. Kuiva suve tingimustes võib paepealsetel ka hukkuda niiskusepuuduse tõttu. Suuremaid kadakaid tuleb meil ette enamasti kaitsealuste puudena, näiteks Järvseljal Ahunapalu kalmistul 13,5 m kõrgune puu, Lääne-Virumaal, Vihulas 13,0 m kõrgune puu, jämedamad puud aga on tüveläbimõõduga 66 cm, Raplamaal, Raikkülas. Kadakate võradele annavad sageli kuju lambad, süües meeleldi vitamiinirikkaid oksi. Paljuneb seemnetega ja on noorelt väga aeglasekasvuline, saades 10 aastaga vaid 30…50 cm kõrgeks. Palju tehakse tänapäeval röövraiet seoses väärtusliku puiduga.

Harilik kadakas väärib meil enam kasutamist ilutaimena, kuid on kapriisne istutamise suhtes. var. depressa – [hariliku kadaka lamav teisend] ; moodustab tiheda vaiba, olles 1,5…2 m lai ja 0,2…0,5 m kõrge; f. pendula [leinakadakas] - pikkade rippuvate okstega püstjas vorm. Harilikul kadakal on mitmeid sorte: ’Compressa’ – kompaktne, aeglasekasvuline sammasjas kääbussort, meenutab sorti ’Hibernica’ kuid ei kasva kõrgemaks kui 1 m; ’DepressaAurea’ – laiuv, umbes 60 cm kõrgune kääbussort, millel on okkad ja noored võrsed varakevadel kuldkollased, hiljem rohelised; ’Cold Cone’ (’Suecica Aurea’) – püstine, aeglasekasvuline keskmise suurusega põõsas; okkad suvel kuldkollased, talvel rohelised; ’Golden Rod’ – väike, sale sammasjas põõsas, noored okkad helekollased, talvel rohelised; ’Green Carpet’ – tihe, madal, heleroheliste okastega põõsas; 'Hibernica' – tumeroheliste okastega kuni 5 m kõrgune sammas; ’Hornibrookii’ – 1923; maadjas, roomavate võrsetega pinnakattesort, millel on väikesed tugevasti teritunud tippudega ja alt hõbevalged okkad;  'Prostrata' - kuni 0,5 m kõrgune roheliste okastega pinnakattetaim; ’Repanda’– vaipjas, maadjate võrsete ja talvel pronksjate okastega kääbussort Iirimaalt; ’Sentinel’ – Kanada; kitsas-sammasjas tihedate, püstiste võrsete ja sinakasroheliste okastega sort; 'Suecica' - kuni 10 m kõrgune, laisammasjas, rippuvate võrsetippudega, leitud Rootsist looduslikult kasvamas.

Roomav kadakas (J. horizontalis) kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa kasvades liivastes jõeorgudes madala, laiuva põõsana kuni rannikumägede nõlvadeni. Meile pakub liik huvi eeskätt arvukate sortide tõttu. Talvel okaste värv muutub purpurseks. Võrsed lühikesed, arvukalt, pruunikad. Pungad imeväikesed, okaste varjus. Okkad 2 harvem kolmekaupa, 0,3…0,6 cm pikad, sinakasrohelised, teravatipulised. Käbid 0,5…1 cm läbimõõdus, munajad, mustjassinakad. Roomavat kadakat sobib haljastuses kasutada kiviktaimlates, samuti paekividest tugimüüride ja piirete serva istutatuna jne. Sortidest on tuntumad: 'Plumosa' – kuni 0,5 m kõrgune tihe, roomav hallikasroheline pinnakattetaim, talvevärvus muutub okastel punakaks nagu põhiliigil; 'Wiltonii' (’Blue Rug’) - suurepärane hallikassiniste okastega pinnakatte sort, võrsed pikad, roomavad; 'Winter Blue' - allakaarduvate võrsetippudega sinaka värvusega kuni 0, 5 m kõrgune pinnakattetaim, talvel okkad pronksja värviga.

Sabiina kadakas (J. sabina) on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes, Krimmis, Uuralites, Altais kuni Kesk-Aasia põhjaosa mäestikeni kasvav 1…2 m kõrgune tihe madal põõsas. Kasvab kivistel mäenõlvadel ja mäestikes kuni metsa ülapiirini. Võrsed noorelt tumerohelised, hiljem hele- kuni tumepruunid. Pungad pole nähtavad, imeväiksed. Okkad vanematel taimedel soomusjad, katusekivitaolise asetusega, 0,1…0,2 cm pikad, pealt vaigunäärmega ja tumerohelised, alt sinakamad, hõõrudes lõhnavad vastikult. Noortel taimedel ja mõnedel sortidel on okkad okkakujulised tavaliselt vastakud. Käbid 0,7…1,0 cm läbimõõdus lapikümarad, rippuvad, valmivad 2. aastal, on sinaka kirmega, marikäbid sisaldavad tavaliselt 1…2 seemet. Valgusnõudlik liik, talub hästi külma ja kuiva kliimat. Meil haljastuses väga tihti kasutamist leidev, tänu just oma vähenõudlikkusele. Paljundatakse nii seemnetega kui vegetatiivselt. Eestimaal on enamasti levinud sabiina kadaka mitmed sordid: 'Hicksii' – 1…1,5 m kõrgune laiuv, tõusvate okstega poolpüstine põõsas; 'Tamariscifolia' - kuni 2 m kõrgune tõusvate võrsetega tihe ja dekoratiivne sort, lehed okkakujulised, teravad ja lühikesed, helesinakad; 'Variegata' - kuni 1,5 m kõrgune põõsas, võrsetipud valkjaskirjud.

Kirju kadakas (J. squamata) okkad soomusekujulised. Varem ka soomuskadakaks nimetatud kirju kadakas on kindlasti haljastajate ja aiandushuviliste viimase aja meelisliik. Kodumaaks Ida- ja Kesk-Aasia mägismaa, kasvades roomavast põõsast kuni 2…4 m kõrguse madala puuna. Võrsed noored helerohelised, vanemad helepruunid. Pungad väikesed, munajad, heleda tipuga, okaste kaenaldes. Okkad enamasti 3- kaupa männases, väga tihedalt, pealt tumerohelised, alt valkjad, 0,5…1 cm pikad, nõelterava tipuga, jäigad. Marikäbid kuni 1 cm pikad, ovaalsed, esimesel aastal rohelised, hiljem tumesinised, sisaldavad 1 seemne. Meil Eestis kasutamist leidnud üsna hiljuti. Haljastuses sobib kasvatada täisvalguses, kiviktaimlates, eesaedades jm. Sortidest: 'Blue Carpet' - kuni 20 cm kõrge paarimeetrise läbimõõduga sinakas pinnakattetaim; 'Blue Star' - sinaka värvusega kuni 0,5 m kõrgune kera; 'Meyeri' - kuni 2 m kõrgune sinakaskirjute tõusvate võrsetega püstine põõsas. Meil seni enimlevinud kirju kadaka sort; Blu’e. Virgiinia kadakas (Juniperus virginiána) Kasvab Põhja-Ameerika idaosas küllaltki kõrge (kuni 30 m ) puuna, meil tavaliselt põõsakujulisena. Puit on kasutusel pliiatsite valmistamiseks. Sordid: ’Burkii’; ’Canaertii’; ’Glauca’ jt.

Hiina kadakas (J. chinensis) kasvab kodumaal, Hiinas, Mongoolias, Jaapanis samuti kuni 20 m kõrguse puuna, meil vaid mõne meetri kõrguse laiuva põõsana. Meil haljastuses on kasutatud sorte: ’Aurea’; ’Blue Alps’; ’Kaizuka’; ’Obelisk’; 'Pfitzeriana' - pikkade laiuvate allarippuvate okstega, sinakasroheliste soomustega põõsas; ’Pyramidalis’; ’Stricta’; ’Variegata’; Mõlemal liigi on aretatud arvukalt sorte.

 

Kadakas

15. jaanuar 2009 Maakodu

Rein Sander

Praegu on meil müügil üsna palju kadakaliike ja -sorte, suuremates aiakeskustes võib valida kümnete nimetuste vahel. Aga veel paar aastakümmet tagasi oli võõramaistest kadakaliikidest kõige tavalisem sabiina ehk kasakakadakas.

Nagu enamus kadakaid (Juniperus), on ka kasakakadakas (J. sabina) aeglasekasvuline, korraliku pilku püüdva põõsa saamiseks kulub paarkümmend aastat. On olemas kena vana, kollasekirjude võrsetippudega sort ‘Variegata'.

Sabiina kadakas on hea juurduja, enamasti kasvatavad kõik kevadel tehtud pistoksad suve jooksul juured alla. Aprilli lõpus on paljunduslavas muld juba enamasti nii soe, et pistoksad saab juurduma panna.

Juurdumiseks on vaja urbset, vee- ja õhurikast substraati. Kõige parem on freesturvas, millele lisage umbes kolmandiku jagu sõmerjat liiva. Peenike ibejas saviliiv selleks ei sobi.

Väga hea juurutuskeskkond on perliit. Aianduspoodides seda kahjuks küll müügil pole, tundub, et perliiti saab tellida ainult hulgifirmadelt ja suures koguses. Puhas perliit on haigusvaba ning hoiab hästi niiskust, kuid temas ei ole niigi palju toitaineid kui turbas. Seepärast pange nii perliidikihi kui ka turbasegu alla tüse kiht hästi haritud ja väetatud aiamulda, kust juurdunud pistikud-pistoksad saavad kasvuks vajalikke toitaineid.

Pistokste ja haljaspistikute juurdumist kiirendavad kasvustimulaatorid. Meie poodides on neid praegu saada paar-kolm eri sorti. On olemas eri segud puitunud ja rohtsete pistikute tarvis. Valmis kasvustimulaatori puhul ei ole muud vaja kui värskelt lõigatud pistikud selle sisse kasta.

Kui segu lõikepinnale külge ei jää, torgake pistikud pilguks vette ning laske natuke taheneda. Enne "stimuleerimist" tuleb ka pistoksa mulda jääv ots puhastada okastest.

Enamasti pannakse pistikud mulda veidi kaldu, et õhk paremini juurde pääseks. Istutusaugu tegemiseks võtke pistikust natuke jämedam pulk, sest pistikut niisama mulda surudes jääb suur osa kasvustimulaatorist sinna, kus temast otsest kasu pole.

Pärast suruge istutusauk jälle kinni ja tasandage muld. Kui kõik pistoksad on maha pandud, kastke neid korralikult. Koos kasvusegu eelneva niisutamisega kulub meil lavakasti peale vähemalt 30 liitrit vett.

Nüüd peate hoolitsema, et nii muld kui ka õhk lavas oleksid niisked. Alguses tuleb päevas kasta paar korda, hiljem piisab ühest korrast või üle päeva. Kindlat soovitust on raske anda, sest ka liigne niisutamine võib paha teha. Kastmissagedus oleneb veel sellest, kui soe, niiske, vihmane või tuuline on ilm.

Kui pistoksad on juurdunud (kadakal hakkavad kasvama noored võrsed, nõrgal sikutamisel ei tule pistoksad mullast välja), võtke lavaaken ära. Esialgu katke lava varjutusrestiga, hiljem eemaldage ka see. Väga mõistlik on lavakast augustis hoopis teise kohta tõsta ning jätta pistoksad tuule ja päikese kätte karastuma.

Meie kodumaine liik harilik kadakas (J. communis) juurdub halvemini, kuid teda saab paljundada seemnetega.

Loodusest leitud ilus kadakataim istutage maha koos mullapalliga. Samuti on kasulik istutamisel kinni pidada ilmakaartest (nt siduge lõunapoolse oksa külge mõni nöör või riideriba). Kadakal võtab üsna kaua aega, kuni ta oma okkad taas õigesse suunda pöörab - milleks siis vaest põõsast piinata.

« Tagasi