Liigikirjeldused

Jalakas

Jalakas (Ulmus)

perekonda kuuluvad liigid on ühekojalised, suvehaljad, ebasümmetrilise lehelaba ja saagjaservaliste lihtlehtedega puud ja põõsad. Liigid on tuultolmlejad ja õitsevad enne lehtimist. Õisik sarikas, õied kahesugulised, väikesed, pruunikad. Vili pähklike, mida ümbritseb kilejas lennutiib. Viljad valmivad enne jaanipäeva, külvatakse kohe, sest muidu kaotavad idanevuse. Liigid on keskmise kasvukiirusega ja võivad saada kuni 400 aastat vanaks. On üsna varjutaluvad, paljud liigid suudavad kasvada puistus II rindes. Ohtlik jalakatele on nn. hollandi haigus e. jalakasurm. Haigustekitajaks on poolparasiitne mikroseen Ceratocystis ulmi, milline areneb koores ja ummistab seenniidistikuga maltspuidu sooned, takistades tõusvaid veevoolusid. Liike perekonnas 20, levinud põhjapoolkera parasvööndis, Eestis looduslikult 2 liiki.

Harilik jalakas (U. glabra) 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehiste segametsade koosseisus. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8…..20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga ümbritsetud. Kõrgeim puu kasvab Viljandimaal Heimtali ürgorus ja jämedaim puu Võrumaal Viitka külas. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Sorte on mitmeid 'Camperdownii'- poolkerajas, vihmavarjutaolise võraga, kõrgus oleneb puu pookimiskõrgusest; 'Crispa'- lehed kitsad, hambad kõverdunud, kräsulised; 'Exoniensis'- püramiidse võraga, lehed lühemad, ebakorrapäraselt saagjas, tipust kortsus, lehed keerdunud ümber võrse; 'Lutescens'- kevadel ja suvel kollane lehestik.

Künnapuu (U. laevis) 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuuenamusega puistute koosseisus. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane. Eesti kõrgem puu kasvab Pärnumaal, Tali vallas, suurima diameetriga puu Jõgevamaal, Pala vallas, Lümati külas. Haljastuses kasutatakse pargi- ja alleepuuna, dekoratiivne sügisese lehevärvuse tõttu.

Lisaks kodumaistele liikidele kohtame haljastuses põldjalakat (U. minor), milline kasvab mõnekümne meetrise puuna meil mitmel pool. Lehed väiksemad eelmistest liikidest 4…10 cm pikad, alt valkjate karvatuttidega roodudel. Rohkem kohtab meil korgijalakat (U. minor var. suberosa), milline erineb põhiliigist hallika sügavrõmelise liistakulise korba (korgi) poolest, ka peenemad oksad on korgiga kaetud. Ameerika jalakas (U. americana) on Põhja-Ameerika ida- ja keskosa metsapuu. Iseloomulikuks omaduseks on suuremate puude tüvedel kasvavad võsud. Meil esineb veel madalat jalakat (U. pumila) ja inglise jalakat (U. procera), millistest esimene on pärit Kaug-Idast ja teine liik Euroopast.

« Tagasi