Liigikirjeldused

Igihali

Igihali (Vinca)

on roomlaste poolt kasutusele võetud taimenimetus. Igihaljad kuni suvehaljad vastakute lehtedega roomavad poolpõõsad või ka püstiste varreharudega rohttaimed, millistel on suhteliselt suured viietised õied. Lehed on abilehtedeta, nahkjad, terveservalised. Õied asetsevad üksikult võrsete tippudes lehekaenaldes, sinised. Perekonnas on 7 (12) liiki, millised pärinevad Euroopast, Põhja-Aafrikast, Lääne- ja Kesk-Aasiast. Haljastuses kasutatakse taimi varjulisemates kuni päikesepaistelistes kohtades laialt pinnakattetaimedena, millised on vähenõudlikud mullaviljakuse suhtes. Võrsed enamasti maadjad ja juurduvad tihti, kuid on nõrkade juurtega. Paljundatakse võrsikutega, haljaspistikutega.

Suur  igihali (V. major) major – suur. Võib kasvada vegetatiivsena kuni 80 cm kõrguseks, tavaliselt siiski madal, maadjas kuni 30 cm kõrgune tihe poolpõõsas tuleb rikkalikult ette Väike – Aasias, Krimmis, Lõuna- ja Lääne-Euroopas, laienemata Skandinaaviamaadesse, niiskematel poolvarjulistel kasvukohtadel. Puitub paremini kui väike i. Võrsed õitsvad 30…45 cm pikad. Lehed munajad, 5…8 x 2…5 cm, lehealus südajas, lehetipp aeglaselt ahenev, pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad, alusepoolses osas karvased, leheserv ripsmeline, leheroots 8…12 mm pikk. Õied erksinised, 3…5 cm läbimõõdus, 3…5 cm pikkustel õieraagudel. Kukkurviljad valmivad sügisel. Seda dekoratiivset pinnakattetaime näeb meie haljastuses millegipärast palju harvem kui eeldada võiks. Sordid: ’Elegantissima’ (’Variegata’) – lehed kreemikate laikudega ja samavärvi leheservaga; ’Maculata’ – lehelaba keskosas rohekaskollane laik, milline paistab eriti ere noortel lehtedel.

Väike igihali (V. minor) minor – väike. Eelmisest liigist mõneti madalam, tavaliselt ei kasva palju üle 30 cm kõrgeks, levides valgusküllastes puistutes Väike-Aasiast üle Kaukasuse kuni Euroopasse, esinedes paiguti massiliselt. Kultuuristamise aeg teadmata. Õitsevad võrsed vaevalt 15 cm pikad. Lehed elliptilised kuni lantsetjad, teravatipulised, laikiilja alusega, pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad, paljad, leheroots 0,2…0,5 cm pikk. Õied lillakassinised, kuni 2,5 cm läbimõõdus, 1…3 cm pikkustel õieraagudel, puhkevad kogu suve vältel. Kukkurviljad 7…8 cm pikad, seemned pruunid, valmivad oktoobris. Väikest i. on kasutatud haljastuses mõneti rohkem eelmisest liigist, samuti on ta hõlpsamini talvituv õhema lumikatte all. Sordid: ’Alba’ – õied valged; ’Argenteo-variegata’ – lehed kreemilaigulised; õied sinised; ’Atropurpurea’ – õied sügav ploomikarva purpurjad; ’Aureovariegata’ – lehed kollaste laikudega, õied sinised; ’Azurea Flore Pleno’ – õied ligitõmbavalt taevasinised, täidetud; ’Gertrude Jekyll’ – õied säravvalged; ’La Grave’ – õied taevasinised, põhiliigist suuremad; ’Multiplex’ – õied ploomikarva purpurjad, täidetud.

« Tagasi