Liigikirjeldused

Hortensia

Hortensia (Hydrangea)

heitlehised, harva igihaljad põõsad, madalamad puud, harvem liaanid. Lehed vastakud, lihtlehed, hambulise servaga. Õied valkjate, rohekate, punakate või sinakate rohkearvuliste õitega kännasjad või pöörisjad õisikud, tupp- ja kroonlehti 4-5 , õisikute äärisõied tavaliselt viljatud või on viljatu kogu õisik. Vili on 2-5 pesaline paljude väikeste seemnetega kupar. Paljundada on lihtsam vegetatiivselt, sest seeme väga väike. Perekonnas umbes 80 liiki, millised on pärit Ida- ja Kagu-Aasiast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast. Laialdaselt kasutatakse haljastuses.

Aedhortensia (H. paniculata) on kodumaal madalam puu või kõrge põõsas, meil kuni 2 m kõrgune tiheda ümara võraga põõsas, kasvab tavalise alusmetsaliigina Jaapani, Hiina ja Venemaa Kaug-Ida metsades. Punakaspruunid, nõrgalt karvased võrsed. Pungad 0,1-0,2 cm pikad, ümarad. 3-4 kaupa männastes, võrsest tugevasti eemalehoiduvad. Lehed elliptilised kuni munajad, 5-15 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga, pealt tumerohelised, veidi karvased, altküljelt heledamad ja roodude nurkadest karvased. Õied on valkjad kuni roosad, tipmiste koonusjate kuni 25 cm pikkuste pööristena, puhkevad suve teisel poolel ja sügise algul. Aedhortensia on haljastuses kasutatav tänu dekoratiivsele sügisesele pikaaegsele õitsemisele. Sobib kasvatada üksikpõõsana või väiksema grupina haljasaladel. Eelistab parajalt niisket, tuulevarjulist kasvukohta ja veidi hapukat mulda. Kevadel võib õitsemise rohkendamiseks võrsed tugevasti tagasilõigata. Sordid: ’Dolly’ – lehed valgeservalised punakate plekkidega, õied valged; ’Floribunda’'Grandiflora' - steriilsed õied koondunud suurtesse kuni 30 cm pikkustesse pööristesse, puhkedes rohekad, hiljem valkjad või roosakad. Õitseb külmade tulekuni; 'Kyushu' - leitud Jaapanis loodusest, õisikud võimsamad põhiliigist ja lõhnavad väga tugevalt; ’Limelight’- puhkenud õied kollakad, hiljem roosad; ’Pink Diamond’ ’Praecox’’Tardiva’ – hiline õitseja, õisikud kuni 50 cm pikad;  'Unique' - õisikud kuni 30 cm pikad, väga atraktiivne, värvuvad õitsedes intensiivselt roosaks.

Puishortensia (H. arborescens) - kuigi nimi tähendaks, et tegemist oleks justkui puuga, on selle Põhja-Ameerika idaosa niiskete kasvukohtade metsadest pärineva laiuva põõsa kõrgus meil vaid 1….1,5 m. Põõsast on haljastuses kasutatud päris palju. Võrsed silinderjad, helepruunid. Pungad väikesed, 0,5 cm pikad, munajaskoonilised, võrsest eemalehoiduvad. Munajad kuni elliptilised lehed, 6…..20 cm pikad, südaja alusega, pealt rohelised ja paljad, alt sinakad ja nõrgalt karvased, teritunud tipuga. Õied rohekad, läbimõõt 1-2 cm, koondunud tipmistesse 5-15 cm läbimõõdus kumeratesse õisikutesse, puhkevad suve keskpaiku. Haljastuses sobib puishortensiat kasutada samuti nii koduaedades kui haljasaladel, üksikpõõsana või väiksema grupina või kujundada madalamaid hekke. Kasvukoht peaks olema piisavalt niiske ja tuulevarjuline, kergema happelise mullaga. Sortidest: 'Annabelle' - aretatud Ameerikas, kuni 1 m kõrgune põõsas, õisikud põhiliigist veelgi suuremad (kuni 25 cm läbimõõdus), ümarad, õied avanedes rohekad, hiljem roosad. 'Grandiflora' - samuti kuni 1,5 m kõrgune taim, suured (kuni 20 cm läbimõõdus) poolümarad õisikud kannavad puhkedes kreemvalgeid hiljem puhasvalgeid steriilseid õisi. On levinuim hortensiasort koduaedades, milline õitseb rikkalikumalt poolvarjulistes kasvukohtades. H. arborescens ssp. discolor ( sün. H. cinerea) – üldilmelt nagu põhiliik, kuid lehed on viltjad.

Roniv hortensia (H. anomala ssp.petiolaris) on meile üsna hiljuti jõudnud, kasvades kodumaal Jaapanis, Hiinas, Koreas ja Venemaa idaosas Sahhalini saarel tugeva ja kiirekasvulise, õhujuurtega tugedele kinnitudes kuni 20 m kõrgusele roniv liaan. Võrsed on jämedad, pruunid ja läikivad. Lehed ümarad kuni laimunajad, 10…..15 cm pikad, südaja alusega ja saagja servaga, pealt läikivad, paljad. Õied kuni 20 cm läbimõõduga lamedates sarikpööristes, kroonlehti 5, rohekasvalged, puhkevad suve keskpaiku. Roniva hortensia taimed võib istutada tugede või puude põhjaküljele, kuid siiski varjulisse, niiskemasse kasvukohta. Kasvab noorelt päris kiiresti. Saab haljastada seinu, puude tüvesid, müüre jne.

Suurelehine hortensia (H. macrophylla) pärineb Himaalajast, Jaapanist ja Lõuna-Hiinast, kasvades kuni 3 m kõrguse üsna hõreda põõsana. Lehed kuni 20 cm pikad, lihavad, paksud, jämesaagja servaga. Õied kuni 20 cm läbimõõduga sarikpööristes, fertiilsed õied valged, steriilsed sinakad. Palju sorte: 'Bouquet Rose' - kuni 1,5 m kõrgune põõsas, õied kuni 30 cm kerajates õisikutes sinakad kuni türkiissinised; 'Compacta' - 1 m kõrgune madal põõsas, õisikud roosad kuni sinakaspunased; 'Masja' - 1 m kõrgune põõsas kuni 30 cm läbimõõduga tumeroosade õisikutega; 'Tovelit' - 0,5 - 0,8 m kõrge kääbuspõõsas 10-15 cm läbimõõduga sinakaspunaste kuni helesiniste õisikutega.

 

Sügis hortensiate õievahus

1.oktoober 2013 Maaleht

Elle Ahse

Sügisene aed ei jää troostitult tühjaks, kui seal kasvab hortensiaid. Nende kohevat õievahtu jätkub kuni lume tulekuni.

Targad käsiraamatud ja kogenud aednikud soovitavad aia rajamist alustada puude-põõsaste istutamisega. Kasvades kujundavad just nemad liigendatud, privaatse ja hubase aiaruumi. Tänu puittaimede turbele tekib soojemaid aianurki, mis sobivad külmaõrnadele taimedele.

Paraku on inimene kärsitu olevus ja tahab näha õitsvat aeda enda ümber kohe. Nii alustataksegi ikka ja jälle lillepeenardest. Kahjuks saab nende värviküllust imetleda vaid hilissuveni. Sügise lähenedes muutub üksnes lilledega sisustatud aed tühjaks. Suvikud on oma elu ära elanud, püsikud seavad end puhkama. Pruunistuvad taimevaibad ja tühi mullapind süvendavad sügisnukrust.

Aed peaks pakkuma elamusi aga aasta ringi. Just puud ja põõsad toovad sügisesse aeda värve. Suurde aeda mahub neid palju, väikese võimalused on piiratumad, kuid vähemalt üks põõsas võiks seal ikka olla – selleks tasub valida talve tulekuni õitsev hortensia.

Põõsad või madalad puud

Hortensiate (Hydrangea) umbes 35-liigiline perekond kuulub hortensialiste sugukonda. Lähisugulased on ebajasmiinid ja deutsiad. Looduslikult kasvab hortensia Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Ida-Aasias, peamiselt Hiinas ja Jaapanis, mõne liigi koduks on ka Kuriilid ja Lõuna-Sahhalin.

Hortensiad on heitlehised või igihaljad põõsad või madalad puud, leidub ka ronijaid. Nende suured vastakud tumerohelised lehed on enamasti hambulise servaga. Valged, roosad, punased, rohekad või sinakad õied on koondunud suurtesse kännas- või pöörisõisikutesse. Enamasti on õisiku keskosas väikesed kahesugulised viljuvad õied, äärtel aga viljatud, tihti ilma tolmukateta suurte kroonjate tupplehtedega õied, mida rahvas kutsub liblikateks.

Nimi pandi ilusale õitsejale Rooma keisri Karl Heinrich von Nassau-Siegeni õe, printsess Hortensia auks.

Euroopasse jõudis hortensia tänu inglise botaanikule Joseph Banksile, kes tõi taimed kaasa 1789. a Hiina ekspeditsioonilt. Hilissuvel ja sügisel rikkalikult õitsev põõsas tekitas suurt vaimustust ning muutus Inglismaal kiiresti väga populaarseks. 1820. aastal kasvatati teda juba kogu Euroopas, üsna pea algas ka sordiaretus.

Uus ajastu suurelehise hortensiaga

Esmalt pälvis aretajate tähelepanu suurelehine hortensia (H. macrophylla), keda meie tunneme pigem kalmistu potitaimena. Lopsakate õiekuhilatega pikka aega õitsvad hekid nagu Lääne-Euroopas on jäänud meile unistuseks, sest nii liik kui senised aretised taluvad vaid kuni kümmet külmakraadi. Suurelehine hortensia pidi meil talvituma kindlasti siseruumides.

Erandiks oli vaid üks heleroosade õitega Luual paarkümmend aastat kasvanud nimetu põõsas. Teda küll paljundati, kuid ta leidis tee vähestesse aedadesse. Siiski näib, et suurelehise hortensia levikus on toimumas suur murrang, mis avab meie taimehuviliste jaoks uue ajastu.

USA sordiaretajal P. Blackil õnnestus saada 2001. a suurelehise hortensia mutant, kes pidas vastu ülikarmi talve ilma katteta. Tööd jätkates aretas ta südasuvest varasügiseni õitsva sordi ‘Endless Summer’, kes õitseb nii eelmise kui sama aasta võrsetelt. Seega, kui ka vanemad oksad peaksid külmuma, siis noored õitsevad ikkagi.

Järgnes hollandlaste seeria Endless Summer Twist, kus on hulgaliselt eri värvi ja suhteliselt külmakindlaid sorte.

Kuna külmakindluse tõstmine on dekoratiivsuse kõrval üks olulisemaid sordiaretuse eesmärke, käib töö selle kallal pidevalt. Nii ongi tekkinud suured külmakindlate sortidega seeriad Early Sensation ja Forever & Ever. Täidisõieliste külmakindlate sortide uus seeria on You & Me.

Karm talv möödus õnnelikult

Paljud uued sordirühmad tulid meil müügile eelmisel sügisel ja jõudsid kiiresti entusiastide aedadesse üle Eesti. Endale muretsesin eri seeriatest kuus sorti. Kuna mul puudus suurelehise hortensia kasvatamise kogemus, valisin neile oma Otepää kõrgustiku serval asuvas aias soojema, kõledate tuulte eest varjatud koha, kuhu talveks koguneb alati palju lund.

Pärast istutamist multšisime taimed kohe kergkruusaga, et säilitada pinnases neile hädavajalikku niiskust ja et suured lamanduvad õisikud ei määrduks mullaga.

Juba esimesel talvel pidid uustulnukad taluma kõiki kapriise, mida meie ilmal üldse varuks on: elama üle pika vihmase sügise, ootamatu lumesaju oktoobri lõpus, sellele järgnenud äkilise külmenemise, aastavahetuse paduvihmad, kevadtalvised pikalt kestnud 30kraadised külmapäevad.

Vaatamata raskele talvele talvitusid kõik kuus suurepäraselt. Kui ma eelmisel sügisel juurdlesin, kas taimi veidi tagasi lõigata ning kuidagi ka kergkruusaga “mullata”, siis lahendas ootamatult saabunud lumi kõik probleemid. Nii nagu lumi nad kattis, nii nad ka talvitusid.

Lumi sulas meil aprilli lõpuks ja siis oli selge, et kõik sordid on elus ning täie tervise juures. Kõige virgem oli ‘Endless Summer Original’, kes lehtis siis, kui kogu lumi polnud veel sulanudki. Sellega peab arvestama, kui teie aeda kimbutavad kevadised hiliskülmad.

Teised sordid ootasid ontlikult ära ilma täieliku soojenemise ning mai keskel olid kõik põõsad lehes. Külmunud, väljalõikamist vajavaid võrseid polnud ühelgi. Vaid mõnel tuli kuni esimese leheni ära lõigata paarisentimeetrised oksatipud.

Õied hakkasid üksteise järel puhkema juuli algul, ‘Endless Summer Original’ alustas aga juba 13. mail! Ma ei oska öelda, kas tal on režiim veidi sassis (eelmised aastad elas ta ju kasvuhoones) või ongi tal sellised kombed.

Juuli lõpuks hakkasid kõik sordid hoogsalt kasvatama uusi võrseid. Esimene täiesti talvekatte ja kahjustusteta kasvuaasta (ka mujal aedades) näitab, et suurelehise hortensia uusi sorte võib meil päris julgelt proovida.

Tänuväärne aedhortensia

Kuni eelnimetatud uudissordid end Eestis täielikult tõestada jõuavad, istutage aeda mõni absoluutselt külmakinda aedhortensia (H. paniculata) sort.

Aedhortensia koduks on Hiina, Jaapan ja Lõuna-Sahhalin, kus ta kasvab mägede külmades piirkondades põõsastena. Seetõttu on ta ka meil täiesti talvekindel. Aedhortensia toodi Euroopasse 1864. a. Tänu oma külmakindlusele levis ta kiiresti ka neisse paikadesse, kus külmahellad liigid ei suutnud vastu pidada.

Aja jooksul on aedhortensia tõestanud oma talvekindlust, vähenõudlikkust ja erakordset dekoratiivsust. Ta on äärmiselt väärtuslik ka väga hilise õitsemisaja poolest: alustab siis, kui enamik püsikuid on lõpetamas ja enam ei õitse ükski põõsas ega puu peale hiliste rooside, kuid esimesed öökülmad lõpetavad nendegi hiilguse. Nii jäävadki kuni lume tulekuni aeda vaid hortensiad. Õisikud võivad püsida põõsal kuni järgmise kevadeni.

Just aedhortensia arvukate sortide hulgast võikski valida oma aeda kas esimese või siis ainukese põõsa.

Kaua aega oli ainukeseks aedhortensia sordiks jõulise kasvu ja hiigelsuurte, üle 30 cm pikkuste kohevate õiepööristega ‘Grandiflora’, mis on meilgi levinud. Siiani peetakse teda üheks ilusamaks lumivalgeks sordiks. Temast saab lõikamise abil kasvatada ka uhke õievahuse paarimeetrise puukese.

Näis, et ‘Grandiflorale’ polegi võimalik midagi võrdväärset kõrvale luua, kuid viimased 10−15 aastat on tõestanud vastupidist. Valida on juba pea saja sordi hulgast, millele lisandub igal aastal aina uusi ja värvilisemaid.

Puishortensia on nagu püsilill

Puishortensia (H. arborescens) avastati alles 1900. aastal Põhja-Ameerika idaosast Ohiost, kus ta kasvab 1–3 m kõrguse heitlehise põõsa või madala puuna. Kohalikud kutsuvad teda “seitsmekoorseks” (seven banks), sest eri värvi koorekihid eralduvad kergesti üksteisest.

Puishortensia paljud sordid on meil talveõrnad ja külmuvad igal aastal maani maha. Kuigi nad taastuvad alati hästi, sarnaneb nende kasvatamine pigem püsilillede kui põõsaste omaga.

Erandiks on vaid suurte (läbimõõt kuni 20 cm) ümarate lumivalgete õisikutega ‘Grandi-flora’, mis õitseb juuni lõpust juuli lõpuni. Üsna levinud sort, mis võib küll väga karmil lumeta talvel lumepiirini külmuda, kuid ka sel juhul ta ei hukku.

Temast talvekindlamaks peetakse uuemat sorti ‘Annabelle’. Ta on võrdlemisi haraliseisvate okstega ja kasvult veidi madalam. Lumivalged kerajad õisikud on aga tunduvalt suuremad – läbimõõt võib ulatuda veidi üle 30 cm. See tekitab ‘Annabelle’i’ kasvatamisel probleeme, sest sageli ei jõua põõsas õisikuid kanda ja oksad vajuvad inetult laiali. Selle vältimiseks tasub põõsas varakult toestada. Abi on ka sellest, kui oksad sügisel tugevalt tagasi lõigata (kuni 0,5 m). Puitunud oksad peavad koormusele paremini vastu.

Kelle meelispõõsaks on puishortensia, võiks valiku teha uuemate külmakindlamate sortide hulgast. Kuigi kõik hortensiad armastavad väetamist, olge puishortensia puhul sellega tagasihoidlik, sest ka üleväetamine soodustab nõrkade okste kasvu.

Sageli aetakse aed- ja puishortensia liigid segi ning seetõttu ei saada aru, kumb on meil külmakindlam. Segadust süvendab asjaolu, et mõlemal liigil on sort ‘Grandiflora’. Puishortensia kasvab oma kodumaal kuni 3 m kõrguseks puuks, siit ka tema nimetus. Meil ei saa ta selliseks mitte kunagi.

Hortensia, kes ronib

Puude-põõsaste kõrval kuulub hortensiate perekonda ka üks Jaapanis, Taivanil, Kuriili saartel ja Lõuna-Sahhalinis levinud ronitaim – roniv hortensia (H. anomala), kes võib jõuda kuni 25 m kõrgusele.

Tal on jämedad, kollakas-punakaspruunid kergelt läikivad paljad võrsed. Tumerohelised, pealt läikivad munajad lehed on 10–15 cm pikkused. Kevadel on roniv hortensia aias üks esimestest lehtijatest.

Juulis puhkevad steriilsed lumivalged õied on koondunud laiadesse, kuni 20 cm läbimõõduga sarikpööristesse. Ronival hortensial pole köitraage, ta ei väändu ega keerdu, vaid kinnitub pinnale õhujuurte abil. Seetõttu ei suuda ta ronida siledal võreseinal.

Küll aga meeldivad talle karedad seinad või müürid ja vanemate puude rõmelised tüved. Sageli kasutataksegi teda laasunud puutüvede haljastamiseks. Roniv hortensia sobib hästi ka pinnakatjaks, sest ta hõivab küllalt kiiresti suure ala.

Mõningat segadust tekitab aiapidajates lõhikhortensia (Schizophragma hydrangeoides) nimetus. Kuigi need kaks liiki on välimuselt üsna sarnased ja ka kasvatamisel pole erisusi, pole lõhikhortensia hortensia ja kuulub omaette perekonda.

 

Hortensiad, kesk- ja hilissuvised õitsejad

06. august 2010 Maakodu

Olev Abner, Tallinna Botaanikaaed

Hortensiad on enamasti heitehised, harvem igihaljad põõsad, liaanid või puud, mis pärinevad Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ja Ida-Aasiast.

Õied paiknevad koos pealt lamedates kännastes või piklikes pööristes. Õisikus on välimised õied steriilsed, neis puuduvad emakad ja tolmukad, ning nende tupplehed on suurenenud ja värvunud. Mitmetel sortidel on õisikus enamik õisi steriilsed.

Kõige levinum on Eestis umbes meetrikõrgune paljuharuline puishortensia (Hydrangea arborescens), eriti aga tema steriilsete õitega sort ’Grandiflora’. Tema puhkedes rohekaid, hiljem valgeid 20–30 cm laiustes kännastes paiknevaid õisi saab nautida juulist oktoobrini.

Harvem kohtab aedhortensiat (H. paniculata). Aedhortensiast saab kujundada kuni 2,5 (3) m kõrguse väikse puu. Õied paiknevad kuni 30 cm pikkustes pöörises ja muutuvad õitsedes valgest roosaks. Õitsemisperiood nii liigil kui sortidel kestab juuli teisest poolest septembrini. Aedades kasvatatakse peamiselt steriilsete õitega sorti ’Grandiflora’. Teistest varasema õitsemisega on sort ’Praecox’, mis alustab õitsemist jaanipäeva paiku.

Kasvukujult aedhortensiat meenutavad, kuid kännastes paiknevates õitega himaalaja hortensia (H. heteromalla) ja Bretschneideri hortensia (H. bretschneideri) on Eestis haruldased. Need liigid võivad kasvada 4 (5) m kõrguseks väikseks puuks.

Ronijuurtega alusele kinnituv liaan roniv hortensia (H. anomala) kannatab väga karmidel talvedel pakase käes, kuid enamasti taastub mõne aastaga.

Peamiselt kalmistulillena pottides kasvatatav igihaljas suurelehine hortensia (H. macrophylla) on külmaõrn, kuid võib kuivades kohtades õues talvituda ja isegi mitmeid aastaid õitseda. Kuna enamik taime vartest hävib, siis vajab ta kindlasti väetamist.

Hortensiad on hapulembesed taimed ja nende istutusauku tuleks segada neutraliseerimata turvast. Mulla niiskuse suhtes on üsna leplikud, kuid paremini kasvavad parasniiskel mullal. Õitsevad rikkalikult täisvalguses, kuid kasvavad hästi ka poolvarjus. Kõige paremini pääsevad hortensiad mõjule rühmades. Naabriteks sobivad hortensiatele rodgersiad (Rodgersia), kobarpead (Ligularia) ja sõnajalad.

Kuivõrd hortensiatel on kevadel tugev mahlajooks, siis tuleb neid lõigata keset talve, eelistatult detsembris. Puishortensial tuleks ära lõigata vanad õisikud ja harvendamiseks põõsast välja mõned nõrgemad oksad. Aed-, himaalaja ja Bretschneideri hortensial tuleks ära lõigata õisikud koos varre ülaosaga, jättes alles 2 kuni 3 sõlmevahet. Roniv hortensia üldjuhul lõikust ei vaja. Suvel tuleks ära lõigata vaid kahjustunud võsud.

« Tagasi