Liigikirjeldused

Diervilla

Diervilla (Diervilla)

tuntud ka takispuu nime all. Perekonda kuuluvad suvehaljad, abilehtedeta vastakute lühirootsuliste kuni istuvate saagjaservaliste lihtlehtedega põõsad. Õied torujad, umbes 1 cm pikkused, kollakad kuni rohekad, koondunud paljuõielistesse õisikutesse võrsete tippudes, õitsevad sama aasta võrsetelt. Vili kaheosaline kupar, seemned väikesed, lennutiivata. Perekonnas vaid 3 liiki, pärit Põhja-Ameerikast. Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega, võrsikutega ja juurevõsudega. Liikide dekoratiivsus tagasihoidlik, võib kasutada poolvarjulistes kohtades. Perekond on lähedane veigelatele, kuid viimastest erinevad diervillad kollakate õite ja tiivutute seemnete poolest.

Kanada diervilla (Diervilla lonicera) Kuni 1(1,5) m kõrguseks kasvav põõsas pärineb Põhja-Ameerika idaosast, kasvades piki jõeorge ja kivistel nõlvadel. Võrsed noorelt paljad või lühikarvased, ümarad, kuni nõrgalt neljanurgelised. Lehed pikliklantsetjad kuni munajad 4…16 x 2…8 cm, pikalt teritunud tipuga, südaja, ümara või laikiilja alusega, saagja- ning tihedalt ripsmelise leheservaga, pealt paljad, rohelised, alt sinakad ja roodudelt veidi karvased, leheroots kuni 0,5 cm pikk, puhkedes veidi pronksjad. Õied rohekaskollased, 3…5 kaupa tipmistes õisikutes, puhkevad juunis. Viljadeks on paljuseemneline kuni 8 mm pikkune paljas, raskestiavanev kupar. Tegemist on põõsaga, milline on teenimatult jäänud haljastajate vaateväljast välja. Täiesti külmakindel, tublisti juurevõsusid moodustav, linnatingimusi, kuivust ja autode heitgaase taluv põõsas. On väga sobiv liik liiklusringide haljastamiseks, olles äärmiselt vastupidav. Talub hästi ka poolvarju ja tagasilõikust. Sordid: ’Dilon’ – veelgi paremad kasvuomadused äärmusoludes kui põhiliigil.

Ojadiervilla (Diervilla rivularis) Kuni 2 m kõrguseks kasvav suvehaljas põõsas on pärit USA N-Karoliina, Tennessii ja Georgia osariikidest, kasvades ojade ja jõgede kaldavõsastikes. Võrsed ümarad, noorelt tihekarvased. Lehed munajad kuni piklik-lantsetjad, 3…8 x 1,5…5 cm, teritunud tipu ja südaja alusega, kahelisaagja leheservaga, mõlemalt küljelt hallikarvased, leheroots väga lühike. Õied sidrunkollased, punaka varjundiga, puhkevad suve keskel. Pealt karvane paljuseemneline kupar, kuni 6 mm pikk. Sobiv liik haljastuses kasutada parkide ja haljasalade niiskemates kohtades, tiikide, ojade, kraavide ja kanalite kaldaaladel. Sordid: ’Morton’ – vähem kui meetrikõrguseks jääv tihedavõrseline põõsake.

Teravalehine diervilla (Diervilla sessilifolia) Kuni 1,5 m kõrguseks kasvav põõsas pärineb USA idaosa mäestikumetsadest, samast piirkonnast nagu eelmine liikki. Võrsed noorelt neljakandilised, paljad või väga lühidalt karvased. Lehed munajaslantsetjad, 6…15 x 3…8 cm, pikalt teritunud tipu ja südaja kuni ümara alusega, teravsaagja servaga, istuvad või väga lühirootsulised. Õied väävelkollased, 3…7 kaupa, tipmistes pööristes või kännastes. Vili kuni 12 mm pikkune kupar. Kasutamine ja nõudlus kasvutingimuste suhtes samad kui eelmistel liikidel, praegu esineb vaid üksikutes dendroloogilistes kollektsioonides, kuid vääriks enamat. Sordid: ’Butterfly’, ’Dise’.

« Tagasi