Liigikirjeldused

Naistepuna

Naistepuna (Hypericum)

on ca 400 liigiline üheaastaste kuni mitmeaastaste roht- ja puitunud puhmastaimede, heitlehiste, pool- ja igihaljaste põõsaste (ka puude!) perekond naistepunaliste (Hypericaceae) sugukonnas, mis looduses pärinevad väga erinevatest kasvukohtadest üle kogu Maa. Eestis võib looduses leida nelja liiki naistepuna: karvane naistepuna (H. hirsutum), mägi-naistepuna (H.  monatum), liht-naistepuna (H. perforatum) ja kandiline naistepuna (H. maculatum), neist kaks viimast levivad üle Eesti ja on niitudel ning tee- ja põlluservadel sage kasvaja. Neid kasutatakse ka ravimtaimedena. Olenevalt kasvutingimustest kasvavad meie looduslikud naistepunad 30-70 cm kõrguseks ja õitsevad oma kuldkollaste tipmistesse õisikutesse koondunud õitega juulis-augustis. Aedades kasvatatakse väga erinevaid liike ja neist aretatud sorte. Enamik neist on püsikud, mis vajavad talvekatet ja sooja kaitstud kasvukohta. Talvel paljudel oksad külmuvad, kuid järgmisel aastal õitsevad nende noored võrsed rikkalikult. Kasvukohaks eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ja parasniisket mulda.

Olümpose naistepuna (H. olympicum, syn. H. polyphyllum) on 20-30 cm kõrgune heitlehine poolpõõsas, mis õitseb juunis-juulis 3-5 cm läbimõõduga kollaste õitega, mis on koondunud 2-4 kaupa õisikutesse. Kasvuks vajab see taim lubjakat huumusrikast kuivemat mulda ning päikeselist kasvukohta.

Tupp-naistepuna (H. calycinum) on Vahemeremaadest pärit igihaljas kuni pooligihaljas rikkalikult õitsev pinnakattetaim, mis eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ja parasniisket mulda. Varjus kasvab, kuid õitsemine jääb väheseks. Taime kõrgus küünib 25 cm, tumeroheline lehestik ja erkkollased  3-5 cm läbimõõduga õied, milledest arenevad sügiseks punased viljad. 

Lõhnatu naistepuna (H. x indorum) on ca poole meetri kõrgune heitlehine põõsas. Õitseb erekollaste õitega juuli algusest sügiseni, millest arenevad punased viljad.

 

Naistepuna – ravimtaim ja ilupõõsas

05. juuli 2013 Maaleht

Ahti Tiirmaa

Naistepuna hakkab meie niitudel õitsema jaanipäeva paiku. Naistepunade maailm on aga kirjum, kui oskate arvata.

Paljude jaoks on naistepuna (Hypericum) lihtsalt üks kollaste õitega rohttaim, mida kohtab kuivadel niitudel ja jäätmaadel. Meie looduses on kõige tavalisemad liht-naistepuna (H. perforatum) ja kandiline naistepuna (H. maculatum), mida kasvab kõikjal Eestis.

Naistepuna on vana tuntud ravimtaim, vanarahvas kutsus teda ka jaanililleks, luuvalurohuks, neitsipunaks, vereseletuserohuks ja viinalilleks. Arvati, et “jaanilaupäeva öösel korjatud jaanirohud aitavad terve aasta iga haiguse vastu”.

Meie naistepunad õitsevad juuni teisest poolest augusti lõpuni, kõige parema ravitoimega on siiski suve alguse taimed, kui õied on veel noored.

Naistepunasid kasvab kõikjal maailmas, perekonnas on umbes 400 liiki nii roht- kui puittaimi. Paljusid võõramaiseid naistepunasid saab meilgi aedades ilutaimena kasvatada. Osa liike on meil üsna talvekindlad. Sorte saab paljundada poolrohtsete pistikutega suvel. Ravitoime pole aga neil naistepunadel kindlasti selline, nagu meil looduses kasvavatel liikidel.

Järgnevalt tutvustan mõningaid Hiinast ja Põhja-Ameerikast pärit põõsasja kasvuga liike.

Kalmi naistepuna (H. kalmianum) on üks väheseid liike, mis meil külmale hästi vastu peab. Läti puukoolid ja Rebase talu puukool Otepää lähistel paljundavad sorti ‘Gemo’. Põõsas kasvab 0,7 m kõrguseks. Õied on kollased, lehed piklikud ja kitsad. Õitseb juulist sügiskülmadeni. Sellest sordist on Põhja-Ameerikas aretatud edasi sordid ‘Deppe’ ja ‘Ames’. Kalmi naistepunal on veel sordid ‘Sonnenbraut’, ‘Sunshine’ ja ‘Blue Velvet’, viimasel on võrreldes algliigiga sinakam leht.

Oklahoma naistepuna (H. prolificum) tihe püstine põõsas kasvab umbes 0,8 m kõrguseks. Õied on kollased, lehed kitsad ja pikad. Õitseb alates juulist kuni lume tulekuni.

Looduslikult kasvab oklahoma naistepuna kõikjal Ida-Ameerikas, seetõttu on ta meilgi täiesti külmakindel. Oklahoma naistepuna on meeldiv kaaslane kiviktaimlas, nõmmeaias ja liivikule rajatud istutusalal. Lausistutuse korral arvestage ruutmeetrile 4−6 taime. Liik eelistab huumusrikka pinnasega päikeselist kasvukohta, ei talu pinnases seisvat vett ega lühiajalisi üleujutusi.

Põhja-Ameerikast pärit liik H. densiflorum sarnaneb eelmistega. Teda võiks katsetada ka Eestis, sest looduslik leviala on suhteliselt külmas piirkonnas. Saksamaal müüb üks puukool sorti ‘Goldball’.

Lõhnatu naistepuna (H. x inodorum) on 0,5 m kõrgune püstine puhmas, mis õitseb juuli algusest sügiseni. Tal on palju sorte. Viljad näevad välja nagu pohlad ning võivad olla sõltuvalt sordist valged, oranžid või punased. Sellel liigil näen Eestis tulevikus perspektiivi.

Meile võiks sobida ka tupp-naistepuna (H. calycinum), mis kasvab vaid 25 cm kõrguseks. Tal on tumeroheline lehestik ja 3−5cm läbimõõduga erekollased õied. Õitseb juunist sügiseni ja talub kuni 25 kraadi külma.

Väga huvitav tundub liik H. hircinum, millel on samuti potentsiaali meie külmad talved üle elada. Kirjanduse põhjal tõstaksin esile sordi ‘Loke’, mis on 0,5 m kõrgune põõsas.

Kõige levinum on meil ilmselt laiuva naistepuna (H. patulum) sort ‘Hidcote’, mis on umbes poole meetri kõrgune pooligihaljas tihe põõsas. Kuldkollased õied on suured (läbimõõt u 5 cm), viljad punased. Tumeroheline lehestik on samuti kena.

Liik on pärit Hiina mitte väga külmast piirkonnast ja seetõttu ei pruugi meil olla igal pool külma suhtes vastupidav. Saartel ja Lääne-Eestis saaks teda muidugi kasvatada.

Samuti võiks meil vähemalt püsilillena kasvatada mehist naistepuna (H. androsaemum), mis kasvab maksimaalselt 0,6 m kõrguseks. Kollased õied on suured, punased viljad dekoratiivsed, lehed tumerohelised.

Huvitav liik on ka H. moserianum, eriti tema kirjulehine sort ‘Tricolor’, millel on roosa servaga eri värvivarjundites lehed. Kasvab 0,3 m kõrguseks. Kas ta meil aga ka külmema talve üle elab, seda veel ei tea.

« Tagasi