Liigikirjeldused

Tulp

Tulp (Tulipa)

on sibullillede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, kuhu kuulub ca 100 liiki, mis looduslikult on peamiselt levinud Euraasia steppides ja poolkõrbeis, sh. Sise-Aasia mäestikes. Tulbi sibul uueneb igal aastal ja moodustab palju tütarsibulaid. Vili on kolme pesaline kupar. Tulp sisaldab mürgist alkaloidi tulpiini. Eesti parkides kasvab metsistunult ehk naturaliseerunult kollaseõieline metstulp (T. sylvestris). Stoolonite tõttu võib muutuda raskesti tõrjutavaks umbrohuks, mistõttu sobib suurepäraselt loodusparkidesse. Aiailutaimena ja lõikelilleks kasvatatakse aedtulpi (T. gesnerana) rohkeid sorte, neid on aretatud u 10 000. Esimesed kirjalikud teated tulpide kohta pärinevad 12. saj algusest Piibli joonistelt (ornamenditud algustähtedelt). Lääne-Euroopasse jõudis tulp 16. saj.; 1554 Austriasse, 1593 Hollandisse. Esimesena kirjeldas tulpi Shveitsi teadlane K. Gesner, tema järgi nimetas K. Linné kultuurtulbid (T. gesnerana). Hollandi mereline kliima ja viljakas muld soodustasid tulpide jt. sibullillede kasvatamist ning aretust. 1620-ndatel aastatel puhkes Hollandis tõeline tulbihullus, see saavutas haripunkti 1634 -37, kui uue aretatud tulbisordi sibula eest maksti muinasjutulist hinda. Ka nüüdisajal on tulbikasvatuses ja -aretuses esikohal Holland, sealt eksporditakse rohkesti lõikeõisi ja sibulaid. Eestis tunti tulpe juba 18. saj lõpus, neid kasvatati peamiselt Tallinnas, Tartus ja mõne mõisa aias. Laialdasemalt levis tulp Eestis 20. saj. I poolel.

Tulpe kasvatatakse samal kohal 1-3 aastat. Paljundamine toimub peamiselt tütarsibulatega. Sobivaim mahapanekuaeg Eesti oludes on september, kuid mõned kasvatajad on seda teinud - saades normaalseid õisi - ka oktoobri lõpus. Parim istutussügavus on 3 sibula kõrgust. Vaid väga hilisel (oktoober - november) mahapanekul võib istutada 4 sibula sügavusele. Sel juhul tuleks kasvukohale peale asetada ka talvekate, et sibulad jõuaksid juurduda, kuna katte all külmub pinnas hiljem. Lillesibulate üldine istutamise rusikareegel on, et nad peaksid saama maamulda 6 nädalat enne pinnase püsivat külmumist. Tulp on külmakindel sibullill, mis olenevalt sordist õitseb aias aprilli algusest juunini. Tema kasvukoht peaks olema päikeseline kuni kergelt varjutatud. Parim on tulbile neutraalne kuni leeliseline huumuserohke parasniiske saviliivmuld. Tulp sobib suurepäraselt lõikelilleks. Paljud sordid on lõikeõite saamiseks kevad-talvel kergesti ajatatavad. Tulpe kahjustavad peamiselt sibula-juurelest (Rhizhoglyphus echinopus), sibulasirelane (Eumerus strigatus), põlduruhiir ja mügri, haigustest valgemädanik, hahkhallitus, fusarioos ja mõned viirushaigused.


TULPIDE KLASSIFIKATSIOON
Tulbid jaotatakse peamiselt õitsemisaja ja õieehituse järgi 15 sordirühma ehk klassi.
1. RÜHM: Varajased lihtõielised - taime kõrgus on keskmiselt 20 - 30 cm, sobivad kasvatamiseks peenras, lavas, kiviktaimlas ning pottides või kastides ajatamiseks. Nende tulpide kuuest kroonlehest koosnev õis on tugev ja väga kindla kujuga, õie kroonlehed on teravatipulised. Tuntumad sordid on: Apricot Beauty*, Brilliant Star*, Christmas Marvel*, Couleur Cardinal, Flair*, Prinses Irene, Ruby Red, Yokohama jpt. Ajatamiseks hästi sobivad sordid on märgitud * tärniga.


2. RÜHM: Varased täidis õielised - keskmine kõrgus 20 - 30 cm, sobivad kasvatamiseks peenras, lavas, kiviktaimlas ja parkides värvilaikude loomiseks. Päikeselisel päeval täielikult avanenult ulatub õie läbimõõt 8 - 10 cm-ni. Need on armastatud tulbid varase õitsemise, täidisõie ja tugeva varre tõttu, mis kompenseerib väikese värvivaliku. Tuntumad sordid: Abba*, Crimsonia, Electra, Monsella* (meeldiva lõhnaga), Monte Carlo*, Peach Blossom, Queen of Marvel*, Verona*, Viking*, Willemsoord jt.


3. RÜHM: Triumftulbid on aretatud lihtõieliste varajaste tulpide ja lihtõieliste hiliste tulpide ristamise teel. Selle rühma tulpe iseloomustab tugev vars ja kaunis õie kuju. Lille värvivalik on väga lai. Triumftulbid on keskvarased, taime kõrgus 25 - 40 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 5 - 10 cm, kui jätate taimed 2 - 3 aastaks samale kohale, siis on sobiv 10 - 15 cm vahe. Triumftulbid sobivad kasvatamiseks peenral ja lavas, samuti ajatamiseks. Suurepärased pika vaasieaga lõikelilled. Tuntumad sordid on: Abra*, Arabian Mystery, Attila, Bastogne, Bing Crosby*, Blenda*, Capri, Cassini, Cream Perfection, Don Quichotte, Garden Party, Kees Nelis*, Lucky Strike, Merry Widow*, New Design, Orange Cassini, Page Polka, Pax*, Peer Gynt, PreludiumV, Snowstar*, White Dream jpt.


4. RÜHM: Darwinhübriidtulbid on aretanud kuulus Hollandi aretaja D.W. Lefeber, kes ristas tuntud fosteri tulbi "Madame Lefeber" (ka "Red Emperor") erinevate darwin rühma sortidega. Tulemus oli lillede suurem õis, tugevam ja pikem vars, mistõttu hakati neid ohtralt kasvatama lõikeõiteks. Darwinhübriidtulbid sobivad kasvatamiseks peenral ja lavas. Aias tuleks nende jaoks valida tuulte eest kaitstud paik. Tuntumad sordid on : Ad Rem, Apeldoorn, Beauty of Apeldoorn, Golden Apeldoorn, Gudoshnik, London, Oxford, Parade, Pink Impression jt.


5. RÜHM: Hilised lihtõielised tulbid - varem tuntud kui darwin- ja kotedzhtulbid. Siia rühma kuulub väga lai valik erinevaid õietüüpe, ka värvidiapasoon on mahukas. Lihtõielised hilised tulbid on esmaklassilised lõikelilled. Keskmine varre kõrgus on 75 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 7,5 cm, sobivad kasvatamiseks parkides, peenardel, püsilillepeenardel. Tuntumad sordid on : Avignon, Blue Aimable, Gander, Georgette, Maureen#, Menton#, Mrs. J. T. Scheepers#, Orange Bouquet, Renown#, Queen of Night, Shirley jt. Restiga # märgitud sordid on tuntud ka rivieratulpide nime all, eriti suure õieläbimõõduga.


6. RÜHM: Liiliaõielised tulbid erinevad teistest selle poolest, et nende teravatipulised õiekroonlehed on tipust väljapoole suunatud. Sellesse rühma kuuluvate lillede vars pole eriti tugev, mistõttu tuleks nende kasvatamiseks valida tuulte eest kaitstud paik. Tuntumad sordid on: Aladdin, Ballade, Ballarina, Mariette, Maytime, West Point, White Triumphator, China Pink jt.


7. RÜHM: Narmasõielised tulbid. Tasub meeles pidada, et kuna siia kuuluvad mutanttulbid teistest rühmadest, siis narmasõieliste tulpide kõrgus (35 - 75 cm) ja õitsemise periood võivad suuresti kõikuda. Ainus ühine omadus on neil see, et õie kroonlehtedel on kaunis peen narmastus. Tuntumad sordid on Arma, Blue Heron, Burgundy Lace, Fringed Elegance jt.


8. RÜHM: Roheliseõielised e. Viridiflora tulbid. Kes soovib oma aeda midagi ebatavalist, siis sellest rühmast on kerge leida üsna omapäraseid tulpe. Roheliseõieliste rühma tulbid on palju omadusi pärinud lihtõielistelt hilistelt tulpidelt, õie kuju aga meenutab liiliaõielisi, sisaldades ka rohelist värvi, mis ongi nende peamine iseärasus. Roheliseõielised tulbid on pika õitsemisajaga - kuni kolm nädalat - ja seetõttu on nad hinnatud lõikelilledena. Taimede kõrgus 40 - 60 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 5 cm. Tuntumad sordid on: Artist, Golden Artist, Greenland, Spring Green, Esperanto, Pimpernel.


9. RÜHM: Rembrandt tulbid - selle rühma tulbid on kõik kõik kirjud sordid (põhivärvuse taustal teist värvi triibud või laigud). 17. - 18. sajandi Euroopas olid rembrandt rühma tulbid oma kirjude õite tõttu väga kõrgelt hinnatud. Nüüdisajal on teada, et sellist värvilaiksust põhjustab üks kindel viirus, mida tollal veel ei teatud. Tuntumad sordid on: Cordell Hull, Olympic Flame, Prince Cornaval, Sorbet jmt.


10. RÜHM: Papagoitulbid on saadud hiliste lihtõieliste tulpide ristamisel triumf grupi tulpidega. Tulemuseks ongi ebahariliku väljanägemisega kahe - kolme - värviliste pooltäidisõitega kroogitud ja lõhestatud servaga kroonlehtedega lilled. Papagoitulpide vars on reeglina küllaltki tugev ja võimaldab kasvatamist lõikelilleks. Taimede keskmine kõrgus on 35 - 50 cm. Sibulate vahekaugus istutamisel 7 - 8 cm. Nad on keskvarased kuni hilised sordid. Tuntumad sordid on : Apricot Parrot, Blue Parrot, Fantasy, Estella Rijnveld, Rococo, Weber's Parrot, White Parrot, Karel Doorman jt.


11. RÜHM: Hilised täidisõielised e. pojengtulbid võivad kanda isegi kuni 10 cm läbimõõduga õisi. Tänu suurtele täidisõitele sobivad hästi parkidesse värvilaikude tekitamiseks. Kuna nad on tundlikud ekstreemsete ilmastikutingimuste suhtes (vihm, rahe, tuul) on soovitav valida nende kasvatmiseks tuulte eest kaitstud paik. Mõned sordid sobivad ajatamiseks. Taimede keskmine kõrgus on 30 - 40 cm. Sibulate vahekaugus istutamisel 7 - 8 cm. Head lõikelilled. Tuntumad sordid: Alegretto, Angelique*, Bonanza, Casablanca, Miranda, Mount Tacoma, Upstar, Wirosa, Lilac Perfection jt.


12. RÜHM: Kaufmanni tulbid on väga varajased madalakasvulised (kõrgus 10 - 20 cm) tulbid, mis looduslikult on levinud Turkestanis. Euroopasse introdutseeriti nad 1877. a. Hollandi firma "Van Tubergen" poolt. Need väikesed tulbid sobivad oma pilkupüüdvalt särtsakate ja kontrastsete värvide poolest suurepäraselt kasvatamiseks kiviktaimlas, kastides ja pottides, samuti parkides ja peenral. Sibulate sobivaim vahekaugus istutamisel 7 -8 cm, kui igal aastal mugulaid üles ei võeta, siis 10 - 12 cm. Tuntumad sordid on: Fashion, Giuseppe Verdi, Glück, Heart's Delight, Johann Strauss, Scarlet Baby, Showwinner, Stresa jt.


13. RÜHM: Fosteri tulbid - suured ja varajased, mis on looduslikult levinud Kesk - Aasia mäestikulisel alal. Selle rühma lilled erinevad omavahel kõrguse ja õite värvi poolest, kuid kõigi ühine omadus on pikk sihvakas õie kuju ja laiad, mõnikord täpilised või triibulised, lehed. Keskmine kõrgus 25 - 30 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 10 cm. Fosteri tulbid sobivad kasvatamiseks parkides, lavades, peenardel, kiviktaimlas ja suure lehestiku on nad ilusad pottides ning kastides ajatatuna. Tuntumad sordid on: Candela, Concerto, Juan, Madame Lefeber, Orange Brilliant, Princeps, Purissima, Summit, Sweetheart jt.


14. RÜHM: Greigi tulbid on enamasti kirjude või triibuliste lehtedega. Nad on looduslikult levinud Turkestanis, kust 1872. a toodi esmakordselt Euroopasse ning on nüüd väga laialdaselt aretatud. Greigi tulpide õied on tavaliselt punased, kollased ja valged, kombineeritud kirjude lehtedega. Õied avanevad täielikult päikesepaistel. Tuntuim greigii tulp on Red Riding Hood, mis naturaliseerub vaevata ka Eesti oludes. Keskmine kõrgus 20 - 30 cm ja sibulate vahekaugus istutamisel 10 cm. Tuntumad sordid: Cape Cod, Oratorio, Plaisir, Sweet Lady, Oriental Beauty, United States jt.


15. RÜHM: Muud liigid, teisendid ja sordid. On sorte, mille vars võib haruneda mitmeks väiksemaks, neist iga haru otsas kaunis õis. Sõltuvalt emasibula suurusest ja sordilistest omadustest võib nõnda kasvada 3 - 7 haru. Mitmevarreliste tulpide kõrgus ja õie suurus kõiguvad märkimisväärselt. Väikeste õitega ja hästi madalad, kuid väga varajased õitsejad on botaanilised mitmevarrelised tulbid, nagu T. tarda, T. turkestanica. Lihtõieliste tulpide rühma tunnustega on sellised mitmevarrelised sordid, mille peavarrel olev õis on märkimisväärselt suurem kõrvalharude otsas olevatest õitest. Nende lillede kõrgus võib olla vahemikus 35 - 75 cm. Nad on väga dekoratiivsed, sobides hästi lõikelilleks ja potis kasvatamiseks. Tuntumad sordid on Happy Family, Georgette, Orange Bouquet. Greigii rühma tunnustega mitmevarrelised sordid on Compostella ja Toronto. Haruneva varrega on ka praestans grupi tulbid, mis looduslikud kasvavad Kesk - Aasias. Nad on ilusad istutatuna gruppidesse ja/või pottidesse. Varajased, kõrgus 20 - 25 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 8 - 9 cm. Tuntumad sordid on Fusilier, Unicum, Van Tubergen's Variety, Zwanenburg Variety. Harunevate tulpide suurimad paljundajad Hollandis on Van Tubergen ja Konijnenburg&Mark.

 

Tulpidel on pikk ajalugu ja kirev sordivalik

29. aprill 2013

Tiia Jaanus, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik

Varaseimad kirjalikud allikad tulpide kasvatamisest pärinevad juba 11. sajandi Hispaaniast. Viissada aastat tagasi olid tulbid saavutanud populaarsuse Türgis, varsti pärast seda ka Euroopas.

Looduslikud tulbid (u 100 liiki) pärinevad Euroopast, Aasiast ja Põhja-Aafrikast. Kõige rohkem on tulbiliike Kesk-Aasias ja Iraanis, kus nad kasvavad peamiselt steppides, kõrbetes ja mäestikualadel.

Tulbi teaduslik nimetus Tulipa tuleneb pärsiakeelsest sõnast toliban, mis tähendab turbanit.

Tulbikasvatamise ajalugu on pikk ja huvitav. Hiljuti on tulnud teateid, et varaseimad kirjalikud allikad tulpide kasvatamisest pärinevad juba 11. sajandi Hispaaniast. Viissada aastat tagasi olid tulbid saavutanud populaarsuse Türgis, varsti pärast seda ka Euroopas.

17. sajandi alguses puhkes Hollandis tõeline tulbivaimustus, sibulal oli lausa varanduse hind. Tulp kujunes juba siis Hollandis omamoodi staatusemärgiks, tänapäevalgi on need kaunid lilled üheks Hollandi sümboliks. Eestis hakati tulpe laialdasemalt kasvatama eelmise sajandi alguses, varem kasvasid vähesed sordid mõisaaedades. 

Tänaseks on maailmas aretatud kuni 10 000 sorti. Et tulpide tohutus mitmekesisuses orienteeruda on rahvusvahelises klassifikatsioonis sordid jaotatud põlvnemise, õitsemisaja või õiekuju alusel viieteistkümnesse sordirühma.

Tulpide värvimitmekesisus on suur – valgetest mustjaspunasteni, samuti erinevad kollased ja lillad toonid. Kasvatades erinevaid liike ja sorte võib tulpide õitsemisaeg kesta ligi kaks kuud – sõltuvalt aastast aprilli lõpust juunini.

Varaseimad tulpidest on erinevad madalakasvulised liigid ja ka nende sordid. Nii kirjanduses kui ka kauplustes müüdavatel sibulapakkidel nimetatakse neid mõnikord looduslikeks või botaanilisteks tulpideks. Pisikesed haprad taimed on näiteks kollaste tähtjate õitega hilistulp (T. tarda) ja kaunis tulp (T. humilis).

Sortidest on kõige varasemad üksteise järel puhkevad madalad (20-40 cm), kahara lehestikuga Kaufmanni, Fosteri ja Greigi tulbid. Esimesed Kaufmanni tulbid alustavad õitsemist enamasti juba aprilli lõpus. Kõiki neid tulpe iseloomustavad suured, sageli mitme värvikombinatsiooniga õied.

Kaufmanni ja sageli ka Greigi tulpidel on õielehe välisküljel punakas kolmnurkne kesktriip, sisekülje alusel laigud kollase, punase või musta kombinatsioonidega. Päikesepaistel laialt avanevate õitega Kaufmanni tulpe kutsutakse ka vesiroostulpideks. Mõnede Kaufmanni ja Greigi tulbi sortide lehed on pruunikaspunase triibumustriga.

Sõltuvalt kevade arengust alustavad mais õitsemist ka teiste sordirühmade esindajad. Varased liht- ja täidisõielised koos triumftulpidega puhkevad reeglina mai esimesel poolel, samuti darvinhübriidid. Viimaste hulka kuuluvad ka tuntud punaste õitega sordid (’Apeldoorn’ jt).

Liiliaõielistest on paljud päris kõrged ja hilisema õitsemisajaga. Narmastulpide nõeljad narmad õielehe servades moodustavad uhkemail sortidel koheva vahu. Narmastulpe peetaksegi koos lõhestunud ja kroogitud õitega papagoitulpidega erilisemateks.

Hiliseid täidisõielisi tulpe on ka pojengtulpideks kutsutud. Hiliseimad on roheliseõielised tulbid, nende õitsemisaeg võib veel juunissegi ulatuda. Nende sageli pisut lainelise õielehe keskosas on roheline laiem triip, servad aga muu tooniga.

 

Tulbid armastavad päikselist kasvukohta

06. mai 2013 Aialeht

Tiia Jaanus, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik

Tulbid kasvavad hästi parasniiskes kerges mullas päikeselises kohas. Tulbiliigid võivad samasse kasvupaika jääda mitmeks aastaks

Ka Kaufmanni, Fosteri ja Greigi tulbi sordid moodustavad paari aasta jooksul lopsakaid kogumikke. Teisi tulbisorte oleks aga soovitatav igal aastal ümber istutada, eriti papagoi- ja roheliseõielisi tulpe, kes on haiguste suhtes tundlikumad.

Kuna tulbisibulad vajavad suvisel puhkeperioodil kuiva, siis vihmad võivad sel ajal peenras soodustada seenhaiguste arenemist, haiguspuhanguid võib põhjustada ka (vara) kevadine liigniiskus.

Harvem esineb viirushaigusi, mis esmalt annavad märku kirjude õitega. Paljudel sortidel on samuti kirjud õied, kuid sel juhul on need korrapärase mustriga. Üksikud ebakorrapärased viirud õitel on aga viiruse tundemärk ja sellised taimed tuleb koos juurtega välja kaevata ning hävitada. Viirusi on väga harva Kaufmanni tulpidel ja teistel varastel sortidel.

Sibulad kaevatakse suvel üles siis, kui lehed on hakanud kuivama. Varastel tulpidel on see aeg umbes juuni lõpus, teistel juuli esimesel poolel. Kaevatud sibulad säilitada kuivas tuulutatavas ruumis, sobiv hoiupaik on kuur.

Maha tuleks puhastatud terved sibulad istutada septembris või oktoobri alguses. Kui soovite kevadeks ühtlase kõrgusega tulbilaiku, valige enam-vähem ühesuurused sibulad. Kuigi õitega võivad üllatada ka küllalt pisikesed sibulad, tuleb arvestada, et väiksemast sibulast kasvavad madalamate vartega väiksemad taimed.

Enne istutamist kaevata mulda komposti või lisada paar nädalat varem sügisväetist. Kevadel võib tulbipeenrale kohe peale lume sulamist puistata lämmastikväetist.

Harvemale ümberistutamisele ja ebasoodsamatele kasvutingimustele peavad paremini vastu nö tavalisemad tulbid, näiteks triumftulpide või darvinhübriidide hulgast. Viimased on ka väga head paljunejad. Tulbiliigid või nende sordid sobivad hästi ka kiviktaimla varakevadiseks ilmestamiseks.

« Tagasi