Liigikirjeldused

Tõrvikliilia

Tõrvikliilia (Kniphofia)

perekonda liilialiste (Liliaceae) sugukonnast kuulub u 70 liiki risoomseid puhmastaimi, mis kasvavad peamiselt mägistes kuivades rohtlates troopilises ja subtroopilises Aafrikas ning Madagaskaril. Looduslikus kasvukohas on ta igihaljas põõsas rohtsete juurmiste lehtedega. Puhmaste kõrgus 80-100 cm, õied koondunud pikkadesse õisikutesse eraldi õisikuvartel. Õie värvus varieerub kollasest punaseni. Liike paljundatakse seemnetega, sorte puhma jagamise teel. Seemned külvata varakevadel kasti, alates maist istutada seemikud kasvukohale. Mai kuu on ka parim puhmaste jagamise aeg. Taim tuleks istutada päikeselisele või poolvarjulisele, vett hästi läbilaskva viljaka pinnasega kasvukohale. Sobib kasvatamiseks aias peenral. Eesti oludes võib kasvukohal talvituda vaid katte all.

 

Tõrvikliilia külvab end Hiiumaal lausa umbrohuna

18. mai 2014 Aialeht

Tapio Vares

Üks meie aedade eksootilisemaid lilli on tõrvikliilia. Tema Lõuna-Aafrika päritolu viitab sama hästi kui troopikategelasele, kes siin kaugel põhjas jalamaid peaks otsad andma.

Tegelikult on tõrvikliilia, eriti just liik kobar-tõrvikliilia (Kniphofia uvaria) aiaraamatuis märgitud suisa 5. tsooni taimena. Siiski soovitatakse Eestis tõrvikliiliad sügisel maast üles kaevata ja keldrisse talvituma viia. Kuid üldjuhul polegi see vajalik, vähemalt Eesti rannikulähedastel aladel. 2009. aastal külvatud tõrvikliiliad on mul Kesk-Hiiumaal talvitunud seni täiesti rahuldavalt. Olen hoolsalt nende peenra siiski katnud talveks männiokkamultšiga ja haljaid lehti märtsipäikese eest kuuseokstega varjutanud. Üks mu tuttav imestas, et mis multšimine? Tema ei liiguta nende paremaks talvitamiseks sõrmegi ja ikka vohavad! Siiski ei või iial teada. Kui ikka peaks alla 20 miinuskraadiga paljaskülma viskama, mis siis saab? Tänavu jaanuaris sinnapoole kiskuski ja nagu kiuste olin just seekord jätnud peenra multšimata. Õnneks jagus siiski mõnevõrra lund, mida tõrvikliiliatele peale kuhjata.

Halb oli tõrvikliiliatele (ja ka viigikaktustele ning sukulentsetele mürt-piimalilledele) mullune talv. Küllap pikalt kestnud paaklume haude tõttu. Mitme tõrvikliilia rohelised leherosetid mädanesid täiesti. Tundus, et olen neist ilma. Kuid üldsegi mitte! Viimane kui üks, kaasa arvatud peen kollakasrohelise õiega sort, ilmutas kevade edenedes maa sügavusest elurõõmsad uued lehed. Ja õitsesid nad kõik juulis nagu alati.

Tõrvikliilia miinuseks on tema väga lühike õitseaeg. Vähemalt kobar-tõrvikliilia puhul. Uhked õitetõrvikud hõõguvad aias vaid põgusalt juulikuus, kui juba ongi ilu otsas. Siiski kasvatatakse Eestis ka mitmeid sorte. Nii olen veel oktoobriski Kärdla aedades näinud tõrvikliiliate õisikuid, kes eriti edenemata ootavad, kuni külmad neile lõpu peale teevad. Natuke nukker on selline õieilu nii hilisel aastaajal. Minu jaoks seostuvad tõrvikliilia õisikud sooja eredapäikeselise südasuvega.

Nii varasel ära õitsemisel on üks omaette pluss. Nimelt viljuvad mu tõrvikliiliad väga hästi. Suisa nõnda, et annavad isekülvi. Tõsi jah, see kauge Lõuna-Aafrika lill on siin Kaug-Põhjaski võimeline looduslikult järglasi andma! Tunamullused seemikud elasid läinud talve ilusasti üle. Nüüd on peenar aga juba lausa muruna tõrvikliilia oraseid täis. Õige pea jääb see neile kitsaks. Kas rajada veel üks tõrvikliiliapeenar? Kui nad end aias nii koduselt tunnevad, siis miks mitte. Sest nüüd kevadelgi on vanade taimede ümbrus täis talve ilusasti haljana üle elanud tõrvikliilia seemikuid.

« Tagasi