Liigikirjeldused

Siidpööris

Siidpööris (Miscanthus)

umbes 17...20 liigiga heitlehiste või igihaljaste rohttaimede perekond kõrreliste (Poaceae) sugukonnas, mis looduslikult kasvavad niisketel niitudel Aafrikast Ida-Aasiani. Siidpöörised on üks tähelepanuväärsemaid ja pilkupüüdvamaid perekondi kõrreliste seas. Taime lehtede keskel jookseb iseloomulik peen valge triip. Vähenõudlikud taimed, mis kasvavad rahuldavalt kõikjal, kuid eelistavad niiskemat, samas hea drenaažiga mulda ja päikeselist kasvukohta. Kohanevad uue kasvukohaga aeglaselt, aga kui on paiga omaks võtnud, muutuvad aasta-aastalt aina uhkemaks ja võimsamaks. Paljud siidpöörised ei jõua meie lühikese suve jooksul õitsema minna, kuid vaatamata sellele on nende pikkade graatsiliste lehtedega puhmikud iga aia ehteks. Suurepärase kujuga taimed on ka talvel väga kaunid. Talvel on tundlikud püsiva liigniiskuse suhtes. Siidpööriseid peetaksegi eesti kliimas külmakartlikeks, kuid on mitmeid sorte, mida ka meil võib edukalt kasvatada. Levivad aeglaselt risoomiga. Liike paljundatakse seemnetega või puhma jagamise teel kevadel. Sorte ainult jagamisega. Seemned idanevad temperatuuril 18...20°C kaks kuni kolm nädalat. Kasvukohale on soovitav istutada (või harvendada kasvukohal) vahedele 70x80 cm. Tagasilõikus teha varakevadel. Uued lehealged näitavad kevadel end suhteliselt hilja.

Hiina siidpöörise (M. sinensis) sordid on Eestis enim kasvatatavad. Liik võib kasvada kuni kolme meetri kõrguseks ja puhma läbimõõt võib ulatuda kuni meetrini, kuid sortide kõrgus küündib enamasti 1...2 meetrini. Lehed on enamasti sinakasrohelised, õisikute värvus varieerub helepruunist purpurseni, mis sügisel muutuvad hõbedasteks. Mingil juhul ei tohi siidpööriseid sügisel tagasi lõigata, sest kui vesi satub lõiketüügastesse ja seal külmub, siis see võib taime talveõrnaks muuta. Tagasilõikust tuleks teostada kevadel, kui taime kasv pole veel aktiivselt alanud. Sordid: ’Cosmopolitan’ – püstised varred, mille otsa ilmuvad suve lõpul põnevad tuustid; ’Gracillimus’ – püstine puhmas kitsaste suvel hõbejate ning sügisel oranzhikate lehtedega; ’Kleine Silberspinne’ – hõbejalt küütlev lehestik ja ämblikulaadsed punased valge üleminekuga õisikud suve lõpul, mis hiljem pleekuvad hõbedaseks, kõrgus 140 cm; ’Morning Light’ – õhukesed kitsad hõberohelised lehed, punakad seemnised hilissügisel, kõrgus 80 cm; ’Nishidake’ – kõige külmakindlam ja alustab õitsemist teistest sortidest varem (septembris), kõrgus kuni 2 m; ’Strictus’ – puhmast moodustav jäikade püstiste vartega, lehtedel kollakad märgised, kõrgus 150 cm; ‘Zebrinus’ – kollaste ristitriipudega lehed, kõrgus kuni 150 cm; ’Variegatus’ – valged pikitriipudega lehed, talvekate soovitav.

Amuuri siidpööris (M. sacchariflorus) kasvab kuni 170 cm kõrguseks. Lehed on laiad elegantselt kaarduvad. Õitseb septembris-oktoobris väga kaunite õisikutega, kui on pikk ja soe sügis. Ta on külmakindel, ega vaja talvekatet. Erinevalt teistest siidpööristest levib jõulisemalt, seetõttu on väikeaias teda soovitav kasvatada maasiseste tõkete vahel. Sort ‘Robustus’ – liigist kõrgem, elujõulisem ja suuremate lehtedega, külmakindel.

 

Agressiivne amuuri siidpööris

10. juuni 2013 Aialeht

Tapio Vares

Sattusin lugema kümmekonna aasta tagust ajakirja Aed, kus oli juttu hiina siidpöörisest (Miscanthus sinensis) ja selle sortidest. Artiklist jäi mulje, et on teised hirmus hellikud.

Tegelikult on hiina siidpööris (vähemalt mulle sattunud tundmatu sort) aia üks kõige vähem hoolitsust vajav taim. Ainus hool on kevadel vanade pealsete ära lõikamine. Mõne suvega on puhmas paisunud õige vägevaks, ent kuna ta püsib kompaktselt koos, jagub ruumi veel vabalt.

Hoopis teine lugu on aga amuuri siidpöörisega (Miscanthus sacchariflorus). Vähemalt ma kahtlustan, et sellega peaks tegu olema. Paari-mõne aasta eest sain sain tuttavalt ühe hirmus kuivetunud kõrreräbala. Et olla siidpööris. Taimejäänus tundus peagu surnud olevat. Ilma igasuguse usuta suskasin ta suvaliselt lillepeenrasse.

Vastu ootusi ärkas siidpööris ellu. Ja kohe nii hooga, et peenar sai teda juba järgmsieks aastaks üsna täis, levides otsaga välja murussegi. Ruttu pidin talle omaette kasvupaiga leutama. Hea koht tundus olevat tiigi kõrgel kaldal, kus ta tulevikus looks õige idamaise pildi koos jaapani vahtra ja pügatava männiga.

See oli mullu kevadel, kui ta sinna istutasin. Üks kõrs jõudis juba isegi ilusa punaka pea luua. Nüüd aga on taim juba istutuslaigust laiali valgunud, pistes kõrreotsi ümbruse murust välja. Õudne invasiivik!

Muide, amuuri siidpööris on metsistunud nt Põhja-Ameerikas. Küllap teeks ta seda siingi, kui vaid voli antaks. Paistab, et ma pean kiiremas korras ta sealt minema küüditama, sest kui võsundid tiigi kaldaperveni jõuavad, kust korralikult niita ei saa, siis ei peata teda enam vist miski.

Seega asjaga on kiire. Aga kuhu ta küüditada? Amuuri siidpöörist soovitatakse kasvatada maasiseste tõkete vahel. Kuid mul on veel parem ja püsivamat tõket pakkuv plaan: nimelt vesises metsaaias kuhjata kõrge saar, ümber kaevata sügav kraav. Siidpööris pole pilliroog, seega peaks vesitõke teda hästi vaos hoidma. Ja küllap pidevalt niites vanas kohas ta ära hääbub.

Nojah, aga kõigepealt oleks tarvis see saar kuhjata...

« Tagasi